Sarja esimesed episoodid kulgevad justkui klassikaliselt. Mustanahaline perekond kolib 1960. aastatel Comptonisse, kus sel ajal elavad veel põhiliselt valged. Pealtnäha idülliline kvartal, kuhu nad kolivad, osutub aga verejanuliste rassistide pesitsuspaigaks, kes kõik hakkavad esimesest päevast peale ihuma hammast, et mustanahaline perekond sealt välja süüa. Kogu sari toimubki kümne järjestikuse päeva jooksul, kus olukord samm-sammult eskaleerub ja lõpuks täiesti hüsteeriliseks painajaks kasvab.

"Themi" tugevus on aga ennekõike selles, et lugu on väga täpselt fokusseeritud: pole üleliigseid tegelasi ega põhjendamatut sisulist laialivalguvust, mis enamike telesarjade puhul kipub juhtuma. Ma isegi arvan, et mõni kogenud monteerija suudaks "Themi" ilma eriliste kadudeta suruda kahetunniseks mängufilmis. Küll aga töötab see just sarjana, kuna paranoiadele, mida perekond läbi elab, antakse seeläbi vabalt aega transformeeruda ja kasvada. Enamik situatsioonid venitatakse nii pikale, et ekraani ees istudes hakkab juba vaikselt ebamugav.

Vaataja jääb lisaks ka segadusse: piir reaalsuse ja illusioonide vahel on praktiliselt olematu, kuid enne finaali ei kaldu ekraanil toimuv siiski teadlikult ka ulmesse. "Them" muudab mustanahaliste igapäevased hirmud füüsiliseks, neist saavad hullumeelsed deemonid, kes hakkavad perekonna eluolu igal võimalikul moel tükkideks rebima. Visuaalselt on see aga trööstitu ja provokatiivne, muutudes kohati nii visuaalseks, et isegi minusugune kogenud õudusfilmivaataja pidi silmad sulgema.

Kuigi "Them" laenab oma probleemistiku reaalsest elust, siis on kogu lugu asetatud ikkagi alternatiivsesse ajalukku, mitte reaalsesse sündmustikku, mis annab aga võimaluse kõiki tänaseni eksisteerivaid rassismiprobleeme rasvase punase joonega rõhutada. Seeläbi pakub "Them" korraga nii tõeliselt võimsa õudusfilmikogemuse, kuid lööb põlvest nõrgaks oma julgete ühiskonnakriitiliste alltekstide ja häiriva visuaalse keelega. Nõrganärvilised võiksid sarjast küll kaarega mööda minna, seda julgen kinnitada!