Tehniliselt sarnaneb "Borat Subsequent Moviefilm" rohkem idiootsetele nn varjatud kaamera saadetele – mida veel aastaid tagasi ka Eesti telekanalitelt näha sai – kui mängufilmile, dokumentaalile või siis nende kahe ristsugutisele, mokumentaalile. Laisalt kirjutatud stsenaarium, kus Borat läheb asepresident Mike Pence'ile viima kingituseks oma tütart, ei mängi aga suures pildis mingit rolli, sest Sasha Baron Coheni eesmärk ongi lihtsalt kiskuda häbitult lahti Ameerika ühiskonna mädanevad haavad ja valada neile soola, hapet ja mida kõike veel. Kasahstani väliskorrespondendi Borati jaburad seiklused annavad selleks suurepärase võimaluse.

Huvitav, kas Ameerikas töötab "Borati" järjelugu samamoodi nagu aastaid tagasi Eestis Rasmus Merivoo "Tulnukas"? Pean silmas just seda, et kas filmi suurimad fännid võivad olla just rassistid, koroonavastased, homofoobid, paremäärmuslased, lamemaalased ja muud ühiskonnagrupid, kelle kõrval Borat tõupuhta kojanarrina lihtsalt hulljulgelt jaburdab? Ka "Tulnuka" fänkond – lisaks intelligentsetele vaatajatele, mõistagi – koosnes suures osas ossidest, kes röökisid kaasa laulu "Maria Under nu...". Rohkem ei pea vajalikuks neid sõnu korrata.

Ilmselt ongi uue "Borati" filmi suurim tugevus just see, et Cohen suudab kavalalt kasutada ära Ameerika rämpsmeedia retoorikat ja näidata nende samadega vahenditega sealse ühiskonna absurdi ja vastuolulisust. Filmi finaal, kus Rudy Giuliani ja Borati tütart kehastav Maria Bakalova peaaegu ühte heidavad, on tõeliselt võimas antiiktragöödia tasemel lõpplahendus, mis on välja mängitud erakordse elegantsiga. Kes oleks võinud arvata, et elu mängib neile sellise olukorra kätte? Tõenäoliselt tunnetas Cohen, et midagi sellist sealt võib tulla, ja lasi lihtsalt olukorral kulgeda. Meie naerame, Giuliani on vihane, Cohen võidab filmiauhindu. Kõik on paigas.

Kui keegi julgeks Eesti ühiskonnas sama häbitu komöödia teha, kus poliitikute vastu minnakse nende samade võtetega, millega nad avalikust igapäevast trikitavad, lintšitaks filmitegijad ilmselt lootusetult ära. Sellises väikeriigis nagu Eesti olekski aga palju loodetud, et huumor päris nii julgele tasemele kunagi tõuseb. Aga kui me samas vaimus jätkame, siis äkki rändab Borat kunagi ka Eestisse ja lööb siin korra majja? Jääb vaid loota.