Kodune kultuurisoovitus | "Ma Rainey's Black Bottom" on tubateatri meistriklass

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Ma Rainey's Black Bottom" Autor/allikas: outnow.ch / Netflix

Kuigi siin-seal on olnud kriitikat, et kinolinalt nägemata pole Oscari-filmidel suuremat väärtust, siis üks on igatahes kindel: tänavu on praktiliselt kõiki nomineeritud filme võimalik kodust lahkumata eri voogedastusplatvormidelt vaadata. Toome enne 25. aprillil toimuvat auhinnagalat välja mõned näited, millele võiks võimaluse anda.

Ühelt poolt on režissöör George C. Wolfe'i "Ma Rainey's Black Bottom" klassikaline oscarbait: üleelusuurune lugu, mis haarab üht-teist ajaloost, aga keerab seejuures enamik elemendid täielikult üle vindi ja mängib igas mõttes maksimalismi peale. Tunded on suured, näitlejad on suured, lugu on suur. Ma ausalt öeldes oleksin pigem imestanud, kui see film poleks Oscaritel vähemalt mõnd nominatsiooni saanud, eriti veel seetõttu, et Chadwick Boseman suri ootamatult enne filmi ilmumist. Võimas Hollywoodi kino par excellence.

Samas on kõik eelpool mainitu vaid näiline, sest reaalsuses on "Ma Rainey's Black Bottom" erakordselt väike, vaid ühes majas toimuv tubateater, kus siis neli-viis tegelast tulistavad teineteist katkematu dialoogiga. Harva suudetakse kammerlikust teatrimaterjalist niivõrd mitmeplaaniline linateos välja võluda, aga antud juhul mängivad kõik elemendid selle kasuks. Montaaž on tihe, kaameratöö mängib kavalalt piiratud keskkonnaga ja peaosatäitjad Viola Davis ja Chadwick Boseman annavad endast ekraanil maksimumi.

Ei saa midagi ette heita neile, kes võrdlevad "Ma Rainey's Black Bottomit" teatriga, ses näidendil põhinev linateos on tõepoolest erakordselt teatraalne. Emotsioonid mängitakse välja reljeefselt ja ilmeksimatult, samuti on lausa hämmastav tegelaste metamorfoos, mis selle pooleteise tunniga toimub. Stuudio, kuhu muusikud järjekordset albumit salvestama lähevad, muutubki otsekui katalüsaatoriks, mis rebib lahti haavad, millest neil varem aimugi polnud.

Muretsema ei pea antud juhul aga need, kes varem bluusilegend Ma Rainey loomingust midagi ei teadnud. Filmi fookus polegi niivõrd muusikal, pigem maalitakse pooleteise tunniga pilt sellest, milliste rassismiprobleemidega vaevleb Ameerika ühiskond tänaseni, muusika annab sellele lihtsalt mängulise taustsüsteemi. "Ma Rainey's Black Bottom" ei mõju ka hetkekski igava ajalootunnina, vaid tekst on vaatamata valusale alltekstile mahlakas ja humoorikas.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: