Värske album "Moneysutra" muudab aga minu senist arvamust: viielooline lühiplaat on tihe ja põhjalikult toimetatud muusikaline tervik, mis jätab kõrvalt Ida-Euroopa kitši ja mängib pigem moodsa bassise hip-hopi traditsioonidega. Võib-olla ongi 15-minutiline EP parim formaat Tommy Cashi loomingu jaoks? Kõik kompositsoonid on läbitunnetatud ja pole üleliigset täitematerjali, mis võib täispika albumi puhul paratamatult juhtuda.

Lood nagu "Siri" ja "Racked" on parimas mõttes näpud-püsti hip-hop, mille on viimastel aastatel au sisse tõstnud näiteks Brockhampton ja JPEGMAFIA. Fookus on võimsatel bassidel, mis sunnivad publikut kontserdil laval ees üles-alla hüppama või siis hiiglasikke moshpit'e moodustada. Seega võib "Moneysutrat" vaadata isegi kui pisut nostalgilist albumit või armastuskirja kontsertidele, mida praegusel hetkel korraldada ei saa.

Rahvusvaheliselt saadab "Moneysutrat" kahtlemata suur edu, loodetavasti panevad ka Eesti kuulajad seda tähele. Eesti popmuusikas ei toimu koroonaviiruse tõttu just liiga palju huvitavaid asju, seega tasuks Tommy Cashi värskele materjalile eriliselt tähelepanu pöörata. Jätame äkki kõik need Eesti popmuusika stammkunded – ei taha nimesid nimetada, aga küll te teate ise ka! – korraks kõrvale ja tõstame fookusesse popmuusika a la 2021. Just nii Cashi värske materjal kõlabki!

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes tahaksid moshpit'ides teiste inimeste otsas nügeleda, aga praegu seda lühialbumit juba umbes kuuendat korda kuulates hakkab vaikselt selline isu tekkima küll...