Nädala parimad lood | Erki Pärnoja, Tommy Cash, Sons of Kemet jt
Pühadele vaatamata ilmus ka sel nädalal rohkelt põnevat muusikat: oli ootamatuid pop-pärle ja rajumat tantsukütet, aga üllataval kombel jäi eriti palju näppu just sillerdavat kevademuusikat.
Sons of Kemet "Hustle (feat. Kojey Radical)"
Briti jazzansambli Sons of Kemet album "Your Queen Is A Reptile" oli kahtlemata üks 2018. aasta parimaid plaate, värske singliga on aga bänd võtnud täiesti uue suuna. Alles on arhailine jazzhingus, mille peale Kojey Radical lausub oma nõiduslikku vokaali, kuid üllataval kombel hoiab lugu käimas just omamoodi reivibiit. Küll aga pole siin midagi elektroonilist, tantsumuusika skeemid on mängitud välja naturaalpillidega. Mitmekihiline ning erakordselt veider muusikaline pärl.
Basside "Fuck It Up (feat. SOPHIE)"
Kuigi produtsent Sophie lahkus traagiliselt meie seast aasta algul, jätkab tema muusikaline pärand üha kasvamist. Nüüd on Miami produtsentide duo avaldanud singli "Fuck It Up", mis on üsna klassikaline maksimalistlik popmuusika: siin on põmmutavad bassid, EDM'ist laenatud huilged-hõiked ja macho-vokaal. Loo paneb aga eriti särama Sophie nihestatud pop-produktsioon. Loodetavasti on selliseid koostöid kellelgi veel sahtlis ootel...
Austraalia muusiku Iggy Azalea muusika on kui rämpstoit: me saame ju ratsionaalselt hinnates aru, et ei peaks sellist jama näost sisse ajama, aga aeg-ajalt ei suuda sellele ikkagi vastu panna. Tema värske singel "Brazil" segab mõjutusi ballroom'ist ja reivist ning valab selle kõik üle lämmatava kitšiga, aga mis siis? Bassid on head ja flow toimib, seega võin seda häbitult nautida.
Pote "Young Lies (feat. Damon Albarn)"
Noore Prantsuse produtsendi Pote värske singel "Young Lies" segab meisterlikult troopilisi rütme ja moodsat tantsumuusikat, nende kahe vahel on leitud täpne tasakaal. Pote autorielektroonikale annab mõnusalt lisavindi juurde ka Damon Albarn oma veniva uduvokaaliga. Just nii peakski popmuusika 2021. aastal kõlama.
Hardy Caprio & Lost Girl "Million Rings"
Üks neid lugusid, mis tekitab isu lennukisse istuda ning reisida kiiremas korras Londonisse. Räppar Hardy Caprio ja vokalist Lost Girl, kellest ma varem suurt midagi ei teadnud, valavad sellesse loosse kokku läbilõike Briti muusikakultuuri uuest ja vanast: siin on katkendeid UKG klassikast, aga samas on see produtseeritud uue laine reeglite järgi. Väljas on küll veel vaid paar soojakraadi, kuid "Million Rings" paneb uskuma, et suvi pole enam kaugel.
St. Vincent "The Melting of the Sun"
Kui St. Vincenti paljukiidetud eelmine singel "Pay Your Way In Pain" kõlas minu jaoks liiga kliiniliselt, siis värske lugu "The Melting of the Sun" on psühhedeelne ballaad, mis ei püsi justkui hetkekski paigal. Annie Clark üritab ühendada omavahel pahupidi pööratud funk'i ja bobdylanliku singer-songwriter meelsuse. Loo võtmeks on aga just tema enda vokaal, mis liigub registrist registrisse hämmastava sujuvusega.
Denveri produtsent Lane 8 on teinud nii väga raju tantsukütet kui ka eklektilisemat kraami, värske singel "Is This Our Earth?" kuulub pigem sinna teise gruppi. Ühest küljest on siin 1980. aastate kosmose-elektroonika saunde, kuid ta mängib nendega täiesti omamoodi ja üllatavalt. Psühhedeelia, mis teeb tiiru kosmoses ja maandub siis lõpuks ikkagi tantsupõrandale.
Tommy Cash "Zuccenberg (feat. Suicideboys & Diplo)"
Värske singel "Zuccenberg" pole kindlasti Tommy Cashi karjääri kõige põnevam lugu, aga siin on siiski piisav kogus hullust ja mõnusat PC Musicu laadis tulevikupopi meelsust. Eriti märkimisväärne on aga see, et üks Eesti artist on teinud koostööd maailma ühe suurima produtsendi Diploga, kes nädal varem avaldas loo koos Major Lazeriga. Tehke järgi!
Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, aga Brockhamptoni tüübid hakkavad kuidagi maha rahunema. Varasemad hullus ja stiihia asendub vähehaaval kaalutletud ja lihvitud iluga. Värske singel "Count On Me" vajaks vaid väikselt lisatõuget ja see võiks olla top 40 tasemel vedel pop-RnB. Praegu on aga siin veel sees väike knihv, mis annab sellele eristava varjundi.
Little Snake "Fallen Angels (feat. Flying Lotus)"
Muusika alapealkirjaga "bad trip". Ma ei kujuta isegi ette, kuidas produtsent Little Snake midagi nii ebanormaalselt veidrat valmis meisterdas. Siin kohtuvad täiesti jaburad poolused: plahvatuslik hüperpop seguneb trance'i ja industrial'iga, kõik see on aga veel lisaks blenderis ühtlaseks pudruks lastud. Aga mida muud oodatagi loost, mis ilmub Brainfeederi alt ja kus lööb kaasa weird shit meister Flying Lotus isiklikult?
Sarnasel lainel jätkame. London produtsendi Iglooghosti kogu looming on justkui ühe ja sama motiivi edasiarendus, kuid ka pärast kõigi tema plaatide kuulamist ei suuda ma seda kontseptsiooni lahti murda. Siin on suhkruvatist pop-vokaali ja täiesti hullumeelseid elektroonilisi tuumaplahvatusi, ent see kõik on täpselt paika seatud, Iglooghosti loomingus on stiihiale vaatamata teatav joonlauaga aetud täpsus. Värske album "Lei Line Eon" lisab sinna juurde veel orkestreerituse, ning kokku tuleb midagi vapustavalt ilusat.
Kui Sneaker Social Club midagi välja annab, siis enamasti ei pea pettuma. Produtsendi Dogpatrol värske EP tipphetk on kahtlemata avalugu "Shit Hits the Fan", mis algab kui by the book NUKG bänger, kuid sinna hiilib tasapisi sisse ebainimlikult madal bassiliin. Ma ei mäleta, millal nii sügavat bassi viimati kuulsin, aga see töötab kuradima hästi. Kujutage seda lugu ette kuskil ööklubis võimsa helisüsteemiga...
Ühest küljest on muidugi patt valida moodsa jungle'i meistri Refreshersi uuelt EP-lt "Way U Smile" kõige rahulikum lugu, kuid veidram kombel hakkab just see ambient-dub meistriteos "Moving Up Dub" kõige paremini tööle. Kogu lugu on justkui pikk sissejuhatus, päriselt midagi juhtuma ei hakkagi, kuid selles ongi võti: see on lummav autorielektroonika, mis suudab oma väheste vahenditega luua võimsa terviku.
Kui rääkida moodsa klassikalise muusika ja elektroonika kokkupuutepunktist, siis tundub juba naeruväärne tuua välja Nils Frahm. Muidugi, ta on olulisi asju teinud, kuid kas tema teoseid võivad veel üllatada? Rahvusvahelisel klaveripäeval avaldas ta aga albumi "Graz", kuhu on koondatud teosed tema karjääri algusaegadest. Elektroonikat on siin minimaalselt, lihtsalt üks mees ja klaver, ning see lööb sajaga pahviks. Avaloos "Lighter" hakkavad näiteks pausihetked sama hästi tööle kui muusika ise...
Ma ei tea, mis UK popmuusikas 2021. aastal juhtus, aga tundub, et igal nädalal ilmub mõni post-punk ansambel, kelle plaadist kõik kriitikud räägivad. Sel nädalal on see siis Dry Cleaning ja nende kauamängiv "New Long Leg". Midagi on siin plaadil justkui imelikku: muusika läheb oma rada, laulja Florence Shaw vokaal teeb parimas spoken word traditsioonis midagi hoopis muud. "Her Hippo" on aga üks põnevamaid lugusid, kus on vähem punki ja rohkem popilikku lusti.
Erki Pärnoja & Collegium Musicale "Alla Tiibade Varju"
Rõõm on tõdeda, et Erki Pärnoja tõestab jälle, kuivõrd laia ampluaaga muusik ta tegelikult on. Rockbändist Ewert & The Two Dragons jazzprojektideni nagu Mainekk, sealt edasi pseudo-filmimuusikaliku sooloprojektini ning nüüd koorimuusika. Koostöös Collegium Musicalega valminud "Anima Mea" on tõeliselt võimas, kuid eraldi väärib sealt välja tõstmist umbes kaheminutiline vahepala "Alla Tiibade Varju", mis ehitab lühikese ajaga lummava atmosfääri.
Kui keegi oskaks mulle seletada, kuidas sai Olivia Rodrigo suhteliselt mittemidagiütlevast singlist "Driver's Licence" maailma suurim lugu, siis oleksin selle selgituse üle väga tänulik. Pigem saanuks ma aru, kui tema värske lugu "Deja Vu" oleks tabelite tippu murdnud: see on millimeetri täpsusega välja arvestatud pophitt, mis ootab poolteist minutit otsekui rammestunult ja lendab siis täie hooga käima. Ma usun, et see lugu teeb veel suuri asju.
Facta "Diving Birds (feat. Parris)"
Londoni produtsendi Facta värske album "Blush" mängib huvitavas vahealas: ühest küljest on seal pehmed rütme, mis võiksid anda alust nimetada seda tantsumuusikaks, kuid teisalt on see produtseeritud tihedaks ühtlaseks uduks, mis sobib pigem kevadel metsas jalutamiseks. Plaadi säravaim pärl on lugu "Diving Birds" koos produtsendiga Parris, kuhu vähehaaval lisandub uusi kihte ning kõik muutub üha ilusamaks.
Nicole Dollanganger "Whispering Glades"
Värske Nicole Dollangangeri singel "Whispering Glades" toob mulle meelde Karen O muusika filmile "Where The Wild Things Are". Muusikast on lahustatud kõik üleliigsed elemendid ning järgi on jäänud õhkõrn meloodia, mis on tepitud ingellikku vokaaliga. Lugu, mis on nii ilus, et valus hakkab.
Laurence Guy "Love Theme for the Morning After"
Lõpetuseks taas pisut peomeeleolu. Produtsent Laurence Guy värske singel "Love Theme for the Morning After" võtab aluseks lo-fi house'i, aga arendab selle säravamaks ja kirkamaks. Siin on ühelt poolt rohkelt sädelust, kuid see kõik kõlab justkui paksu vatiteki alt. Veider komplekt, mis toimib imehästi. Ja lõppude-lõpuks räägib loo nimi juba kõik ära: love theme for the morning after. Tähistagu see siis midagi iganes.
Kuula kõiki lugusid:
