Esmalt tuleb rõhutada üht: "Appi!" pole kindlasti pelgalt lasteraamat. Õige oleks isegi küsida, kas see on üldse lasteraamat per se? Lapselikkust on teose mõnekümnel leheküljel tõepoolest, kuid pere noorimate liikmete jaoks võivad Kertu Sillaste plahvatuslikud ja otsekui ühest jõulisest inspiratsioonilainest kantud illustratsioonid hirmutavalt mõjuda. See pole aga kindlasti etteheide teosele: ei näe just tihti, et keegi suudaks niivõrd tugevalt visualiseerida hirmu ja õudust.

Võrdlust pole vaja kaugelt otsida. Sillaste sõnadeta teos meenutab paljuski – nii visuaalselt keelelt kui ka loojutustuse poolest – Maurice Sendaki legendaarset pildiraamatut "Seal, kus metsakollid elavad", mis ilmus ka mõni aasta tagasi Eestis ning mille põhjal on Spike Jonze teinud lummava linateose. Ka "Appi!" vääriks lähitulevikus kinolinale jõudmist, sest Sillaste loos on erakordselt tugev emotsioon ning jõuline visuaalne, mis hakkas eriti särama just liikuva pildina.

Tahtmata reeta kuidagi Kertu Sillaste lugu – vaid 24-leheküljelise pildiraamatu kohta võib sealt leida alltekste ja mõttekilde rohkem kui küll – tasub siiski rõhutada "Appi!" võimsat moraali, mistõttu seisab teos kõrvuti ka parimate muinaslugudega. Selgelt on eristatud must ja valge, hea ja halb, kurbus ja rõõm.

Muidugi, ühest küljest on see lihtsustus, kuid teisalt on sellised motiivid juba aastasadu müütides, muinasjuttudes ja kasvõi religioonis toimunud. Vaadakem ka Eesti kirjandus- ja filmiklassikasse: "Nukitsameest" võib vabalt pidada üheks Sillaste "Appi!" inspiratsiooniallikaks, sealgi on tumedus väga reljeefselt kõrvutatud valgusega.

Uskumatult tugev emotsionaalne laeng, mille jaoks polegi sõnu vaja. Vaadake ise ja näidake lastele, pärast lugemist pange mõneks ajaks riiulisse ja võtke uuesti kätte. Korduva vaatamisega see emotsioon ei lahjene, vaid muutub pigem intensiivsemaks.