Kodune kultuurisoovitus | "The Mitchells vs The Machines" julgeb visuaalselt provotseerida

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"The Mitchells vs The Machines" Autor/allikas: Netflix

Produtsentide Phil Lordi ja Christopher Milleri käe all on varem valminud nii kaks "Lego filmi" kui ka "Spiderman: Into the Spiderverse", mis on näidanud, kuivõrd mitmeplaaniliselt on võimalik mängida animafilmi kui formaadiga. Ka Netflixi jõudnud postapokalüptiline animaseiklus "The Mitchells vs The Machines" on täielik visuaalne tulevärk, mis ei karda vaatajat üllatada.

Lordi ja Milleri projektid tunduvad paberil liigagi klassikalised, kuid nad oskavad oma lihtsaid ja selgepiirilisi lugusid esitleda pöörase visuaalse keelega, mis on täiesti omanäoline. Antud juhul on filmi keskne probleem isegi ootamatult argine: Mitchellide peretütar siirdub ülikooli ning vanemad üritavad veeta oma võsukesega veel viimaseid hetki. Seetõttu võetakse ette ühine autoretk läbi Ameerika, et laps teisele kaldale kooli viia.

Lugu teeb ootamatu äkkpöörde, kui tehnoloogiahiid Pal – kellesse on koondatud halvimad omadused Apple'st, Amazonist ja Facebookist – kuulutab oma suurkonverentsil välja uue imevidina: koduabilisest roboti. Ei kulu aga minutitki, kui süütuna näivad tegelased pöörduvad inimeste vastu ja lükkavad käima "Terminaatori" laadse apokalüpsise. ​Nüüd peab perekond jõud ühendama, sest ootamatult on neist saanud viimased vabaduses olevad inimesed.

"The Mitchells vs The Machines" kasutab kavalalt ära meie kaasaega, näidates, kuidas tehnoloogia dikteerib meie elu. Samas pole filmi sõnum kordagi ühedimensiooniline: peategelase Katie Mitchell​ Youtube'i laetud videoklipid on lõpuks võtmetähtususega robotite ülevõimu seljatamiseks, seega näidatakse IT-lahenduste mõlemat poolt. Mitmeplaanilisus – ma nimetaksin seda isegi elutruuduseks! – paistab silma igal hetkel, sest ka kõige pöörasem ulme on tasakaalustatud pisikeste perekondlike muredega. Hetkekski ei teki muljet, et meile räägitakse ainiti tehisintellekti põhjustatud katastroofist, vaid fookuses on ikkagi ennekõike üks perekond ja nende keerulised suhted, mis lihtsalt toimuvad poolkogemata keset maailma lõppu.

Eriti lummav on aga vaadata seda, millise muretuse ja graatsiaga viskavad animaatorid pea iga mõne sekundi tagant ekraanile mõne vimka. Küll on monteeritud vahele suvalisi videoklipikesi, küll vilksatavad nurgas juhuslikud joonistatud jubinad, ​​küll keeratakse filmi hoog kümnekordseks ja ekraanil toimub äkitselt täielik värvide plahvatus. "The Mitchells vs The Machines" näitab, kuidas ka ühe väga koduse ja isegi banaalse loo saab heas mõttes nõrdameelsuseni kalduva visuaaliga muuta tõeliselt meeldejäävaks ja säravaks.

Põhjus vaatamiseks on ka juba selles, et "The Mitchells vs The Machines" pidanuks esialgse plaani kohaselt linastuma üldse kinodes, mistõttu on filmil Netflixis olemas nii eestikeelne dublaaž kui ka subtiitrid. Seega kutsuge kogu pere teleri ette ja nautige üht 2021. aasta seni tugevaimat linateost.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: