Kodune kultuurisoovitus | Groteskne sõjaparoodia "Hoitud maja"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Willem Fredeik Hermans "Hoitud maja"

Hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud mõnekümne leheküljeline vihik – täpsemalt Hollandi kirjaniku Willem Frederik Hermansi "Hoitud maja" – on üks huvitavamaid asju, mis selles sarjas viimasel ajal ilmunud. Napilt 30 leheküljega rullub lugeja ees lahti mäslev ja detailirohke farss teisest maailmasõjast.

Paljuski meenutab Willem Frederik Hermansi stiil, mis annab häiriva detailisusega edasi sõja ebamoraalsust, kuid mida tasakaalustab grotseskne absurd ja jantlikkus, Louis-Ferdinand Celine'i tähtteoseid või ka Vonneguti "Tapamaja, korpust viit". Neis kõigis on sõda midagi irratsionaalset, sellest saab otsekui teose peategelane, inimesed seal keskel on lihtsalt sipelgad, täitmas mingeid primitiivseid ülesandeid.

Peene ja tiheda tekstiga haaratakse lugeja koheselt kaasa ning paitatakse keset sündmustikku, kuid vähehaaval hakkab autor väänama reaalsust: peakangelaste omailm jääb kuhugi jubedaima reaalsuse ja seletamatu unenäo vahele, lugeja kaotabki õige pea järje ning naudib lihtsalt seda sürreaalset reisi läbi hullumeelsete juhtumiste. "Hoitud maja" puhul hämmastab ennekõike teose tihedus: kuigi napilt 30-leheküljeline, on siin tegelasi, teemaarendust ja ootamatuid pöördeid mahuka romaani jagu. Tõlkija Kerti Tergem on selle eestindanud ka särtsakalt ja lustlikult, igast lausest kiirgab jõudu ja peatamatut energiat, millega teos kirja on pandud.

Hermansi loodud paroodiline pilk teisele maailmasõjale on kohutav ja värdjalik, kuid veidral kombel mõjub see humoorikalt ja ehk isegi kerglaselt. Omavahel räägivad inimesed, kes teineteisest eri põhjustel sõnagi aru ei saa, kuid selles pole probleemi. Kas räägitakse tegelikult üldse teise inimesega või on see lihtsalt monoloog, vastas seisev inimene on lihtsalt sinna pooljuhuslikult sattunud? Neist situatsioonidest aga sõja hammasrataste vahele jäänud inimeste mõranev vaimsus. Surmas, matsluses ja kultuurituses pole midagi imelikku, pigem on sellest saanud normaalsus. Kõik teele ette jääv tulebki hävitada, maalid puruks peksta, lillepottidesse roojata, klaverikeeltega inimesi üles puua. Paneme maailma otsast põlema, äkki saab siis sõda ükskord otsa?

Kummardus Loomingu Raamatukogu toimetuse ees, et nad sellise väikese pärli 20. sajandi Euroopa kirjandusest Eesti lugejate ette tõid. Kulutage kolm eurot ja pühendage tunnike "Hoitud majale", siin jagub üht-teist nii sõjakirjanduse austajatele, huumorinäljastele lugejatele kui ka žanrikirjanduse fännidele. Teos nagu pomm, mille süütenöör lehekülg lehekülje järel lühemaks põleb.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: