Loojutustuse mõttes on "Monster" raamitud kui klassikaline Ameerika kohtudraama. Vähehaaval rullub lahti sündustik, mille tõttu inimesed kohtu ette astuvad, palju on kohtusaalis istumist ja vaidlemist, stoilist vangla eluolu ja karikatuurseid advokaate ning prokuröre, kes toimuvat värvikamaks-polariseerivamaks muudavad. Filmi tugevus peitub aga hoopis peategelase Steve Harmoni (Kelvin Harrison Jr.) meenutustes, mis maalivad värvikireva pildi mustanahalise noore poisi üleskasvamisest Harlemis.

Üllataval kombel sobitub coming-of-age loo probleemistik igati kokku kohtufilmi dramaturgiaga. Hästi illustreerib seda peategelase öeldud lause, et noored inimesed rikuvad iga mõne tunni tagant seadust. Kui enamasti on need pisikesed asjad, siis "Monster" aga näitab, kuidas ühest pealtnäha mittemidagiütlevast olukorrast võib kasvada välja elumuutev kohtuprotsess. Vastanduvad kaks poolust: kohtusüsteemi (või isegi laiemalt ühiskonna) normatiivsus ning noorte inimeste irratsionaalsus või isegi sihipärane süsteemivastasus.

Pealtnäha võiks eeldada, et "Monster" võtab väga klassikalise lähenemise, näidates, kuidas mustanahaline noor jääb alusetult Ameerika kohtusüsteemi hammasrataste vahele. Režissöör Anthony Mandler ei sea aga hoopis hetkekski fookust sellele. Muidugi arutletakse, kas Harmon on süüdi või mitte, aga küsimus on laiemalt hoopis kurvas paratamatuses, kuidas noore inimesena on väga lihtne sattuda eneselegi teadmata seltskonda, milles ellujäämiseks pead mingil valima kahe halva variandi vahel. Pooleteise tunni jooksul näeme, mida Steve Harmoni jaoks see halb variant tähendas...

"Monster" ei ole kindlasti film, mis kohtudraamade lõputust kaanonist eriti silma paistaks, kuid Ameerika politseivägivalla diskussiooni lisab film kindlasti ootamatu lisanüansi, samuti on siin tabavat noortefilmilikku vaimsust, mida ei kohta just liiga tihti. Eriti mõnus on ka vaadata tõeliselt südametut pätti mängivat John David Washingtoni, kes filmi valmimise ajal polnud veel sellise kaliibri superstaar nagu praegu.