Ärge saage valesti aru: siin muusikas pole mingit jõulist kurjust, Ajukaja taustades pole industrial'i jahedust ega kõiki kanaleid umbe löövat noise'i, pigem kõlab õhuline house või pehme päikese-techno. Selle ootamatult suvise muusika keskel mõjub Mart Avi kui võõrkeha, kes on eksinud valesse kohta, ent leiab kiirelt sobiva näo ja sulandub keskkonda. Kui ei teaks, et Avi on päriselt elav inimene, siis võiks vabalt arvata, et see on mõne masina loodud inimkõne imiteering, tema vokaal on ebardlik-värdjalik, kuidagi ebanormaalselt lihvitud, aga samas imeilus.

Kuigi hinges on Avi ja Ajukaja ühine album "Nolk" popmuusika, siis midagi popilikku seal vähemalt esmapilgul pole. Pigem laenavad nad elemente siit ja sealt – Ajukaja kõike alates arhailisest new wave'ist Moodymannini, Mart Avi häälest lendab läbi kogu popmuusika värvikirev ajalugu –, kuid panevad sellest kokku rikkaliku kunstiteose, mis on samal ajal nii imelik-võõrapärane kui mingil ürgsel tasandil ka sõnulseletamatult tuttav. Muusika, mis võinuks sündida juba mõnikümmend aastat tagasi, kõik tingimused selleks olid olemas, kuid alles kahe Eesti hulljulge looja käes sai see teoks.

Vaatamata sellele, et austan väga Raul Saaremetsa soolomaterjali – vaevalt leiab siitmailt teist produtsenti, kellel oleks niivõrd mitmekülgne tantsumuusika tunnetus –, hakkab vähehaaval tunduma, et kõige huvitavamad asjad juhtuvad siis, kui ta üritab luua popmuusikat. Olgu see siis kunagine Röövel Ööbiku materjal, mis on tänaseni pöörane futurism, või siis värske koostöö Mart Aviga, mõlemal juhul eirab ta konventsionaalse levimuusika trende ja kihutab tuhatnelja vastupidises suunas.

"Nolk" on parimas mõttes piire nihutav tantsupopi eksperiment, mis loob helge ja romantilise ettekujutuse soojast suvepäevast, aga paneb sinna keskele tantsima trikitava deemoni, kes üritab sind oma vokaalsete veidrustega otse põrgusse meelitada. Soovitan põrguväravate vahelt sisse piiluda, kuna sealt vaatab vastu selle aasta kõige huvitavam hetk Eesti popmuusikas.