Dokumentaalfilm "Teel taevasse" esindab tegelikult paljuski parimas mõttes kainet skandinaavia meelsust: ka surm ei ole tingimata midagi emotsionaalset ja traagilist, see on ratsionaalne ja praktiline probleem, millega tuleb midagi ette võtta. Keegi veab laiba minema. Keegi vuntsib koolnu enne matuseid ülesse. Keegi kaevab kirstu jaoks augu. Keegi aitab matusetseremoonia läbi viia. Ja nii edasi. Need inimesed elavad ka oma tavapärast elu, rõõmude ja muredega, surm on lihtsalt nende argipäeva tavapärane osa, umbes nagu söömine ja magamine.

Selles mudelis ei tundu esmapilgul midagi huvitavat, kuid "Teel taevasse" ei näita surma kuidagi pateetiliselt, vaid läbi tõeliselt maaliliste kaadrite ja keel-põses huumori. Kadunu tuhastamine on mingi tõeliselt võimas kunstiline tegevus, selles kõiges on poeesiat, mida ilmselt enamik inimesed pole varem osanud näha. Siin tulebki välja Carl Olssoni ja Roy Anderssoni sarnasus: nad julgevad kiskuda maha ühiskonna teeseldus pealiskihid ning näidata seda tragikoomilist reaalsust, mis sealt alt vastu vaatab. Mõnes mõttes mõjub see kui peegelpilt, mida me kunagi ei taha näha, aga nüüd vaatab see meile häbitult otsa.

Kas "Teel taevasse" mõtestab kuidagi ümber surmaga seotud tabusid ja riituseid? Pigem mitte, aga ilmselt polegi see eesmärk, režissöör Carl Olsson tahab lihtsalt näidata, kui palju inimesi seisab tegelikult igapäevaselt silmitsi teemaga, mida igaüks meist kõige enam kardab. Neil inimestel pole võimalik seda kõike südamesse võtta, vaid tuleb leida ka kõige lootusetumas olukorras – hakkad just morgis laibaga tegelema, aga telefon heliseb! – leida see pisike valguskiir, mis annab energiat ja jõudu edasi liikuda.

Tänuväärne filmieksperiment, kus režissöör suudab oma meisterliku lavastajakäega – usun, et paljud neist keskkondadest on filmi jaoks ilusamaks seatud – luua illusiooni maagilisest maailmast, mis võib-olla on olemas. Aga võib-olla pole ka. Eks vaadake ja otsustage ise. Mina vähemalt pole kunagi näinud, et keegi suudaks surmast nii elujaataval moel rääkida...