Kultuuriportaali soovitused Docpointiks: reisimise poeesiast surmatööstuseni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Üht kaotust ma igavesti kandsin" Autor/allikas: Kaader filmist

2. veebruaril algas dokumentaalfilmide festival Docpoint. Jagame omalt poolt viis soovitust, mille võiks kuni 7. veebruarini kestva festivali jooksul kindlasti ära vaadata.

"Igavesed rändurid" ("Ikuiset Vaeltajat")
Režissöör: Mika Mattila

Kui Soome-Rootsi-Norra koostöös valminud dokfilm "Igavesed rändurid" oleks linastunud Docpointil aasta varem, oleksin sellest sujuvalt mööda läinud. Poeetiline vaade rändamisse-reisimisse on saanud viimase aastaga aga hoopis teise tähenduse: kaljuserval selfie't tegev turist on nagu loomaaialoom, keda näebki praegusel hetkel vaid kinoekraanilt.

"Igavesed rändurid" ("Ikuiset Vaeltajat") Autor/allikas: Kaader filmist

Mika Mattila dokfilm on tegelikult mitmekihiline ning mitte lihtsalt vaatefilm. Ta raamib reisimise mütoloogia Gilgameši looga ning hakkab seda kiht-kihi haaval avama, näidates nii legendaarseid turismiatraktsioone kui ka vastuolulisemaid momente, mis seavad küsimuse alla laiemalt selle, kuhu turism kui selline on liikunud. Üksikute kriitikanoolte kõrval on "Igavesed rändurid" siiski armastuskiri reisimisele, režissöör isegi tõdeb, et pärast turismi "leiutamist" jõudis inimkond uude ajajärku.

Režissöör põimib väga peenelt kokku ka reisimise ajaloo ning ka tänapäeva turismi erinevad vormid: näeme nii ajalookaadreid esimesest rongisõidust kui ka mägironimisest, mille kõrval loovad huvitava kontrastiefekti kalanäoga turistid Louvre'is audiogiide kuulamas. Koroonaviiruse valguses tekkis ühiskonna aktiivne diskussiooni, milles tunti rõõmu sellest, et inimesed ei reisi enam mõttetult ringi. See on aga vaid üks vaatenurk sellele teemale, Mike Mattiale "Igavesed rändurid" ei anna sellele probleemile nii lihtsat vastust.

Võimalusi virtuaalseks reisimiseks on tänaseks mitmeid ning isegi olen Youtube'ist vaadanud videosid, kus inimene jalutab GoPro'ga mööda Londoni tänavaid, aga "Igavesed rändurid" on heaks meeldetuletuseks, mis on võib-olla on sügavamad põhjused, miks me kõik aeg-ajalt kodumaalt põgeneda tahame.

"Igavesed rändurid" linastub kuni 7. veebruarini platvormil Elisa Stage.

"Rauaniit"
Režissöör: Maria Aua

Kodus filmide vaatamine, mis muutus koroonaviiruse tõttu paratamatuks normaalsuseks, on minu jaoks igati positiivne, kuid on üksikud filmid, mis kodus kohe mitte kuidagi ei tööta. Üks selliseid on kahtlemata Maria Aua värske vaatlusfilm "Rauaniit". Palun näidake mulle inimest, kes suudab need 43 minutit tuhandete koduste ahvatluste keskel end fokusseerituna hoida. Ma arvan, et see ongi võimatu ülesanne.

"Rauaniit" Autor/allikas: Kaader filmist

See aga ei vähenda kuidagi filmi väärtust. Maria Aua on maalinud tõeliselt värvikireva ja rikkaliku portree legendaarse Rauaniidi hoone muutumisest lagunenud sokivabrikust moodsaks kunstikooliks. Muidugi, antud juhul ei saa rääkida ainult Maria Aua pildist, vaid seal kõrval mängib väga olulist rolli Aivar Tõnso muusika. Kokku moodustub tihe audiovisuaalne rännak läbi koridoride ja tagatubade, mis on justkui omamoodi labürint, milles seiklemine kulgeb läbi aja ja ruumi.

Kelle jaoks pole probleem, et "Rauaniidis" puudub igasugune laiem raamlugu, siis võiks filmile kindlasti võimaluse anda. Maailm oleks palju ilusam paik, kui kõigist olulistest hoonetest valmiksid sellised elavad ja hingavad portreed, sest tõepoolest, Maria Aua on suutnud ühe maja elama panna, kordagi ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt kolmveerand tundi üht elutut objekti.

Eriti äge on see, et "Rauaniiti" on võimalik topeltseansina vaadata koos Ivar Murdi "Küttega", mis heidab sarnase pilgu (mõlema filmi helilooja on Aivar Tõnso!) põlevkivitööstusele. Pisike, aga mõjuvate visuaalsete kujunditega filmikatsetus.

"Rauaniit" esilinastub 6. veebruaril kell 18.00 nii platvormil Elisa Stage kui ka samal päeval kinodes Artis ja Sõprus.

"Pingeväljade aednik"
Režissöörid: Joosep Matjus, Katri Rannastu

Kuidas teha ühest kirjanikust portreefilmi? Kujutan ette, et Joosep Matjus ja Katri Rannastu küsisid seda küsimust endalt tuhat korda, sest kirjanikuks olemine ei kuulu just maailma kõige visuaalsemate tegevuste hulka. Istud ja kirjutad. Pikutad ja mõtiskled. Kõnnid metsas ja kogud inspiratsiooni. Ükski neist kirjeldatud tegevustest ei anna kuigivõrd alust täispikaks dokumentaalfilmiks.

"Pingeväljade aednik" Autor/allikas: Kaader filmist

Matjus ja Rannastu on aga üllataval kombel tabanud kirjanik Mehis Heinsaare puhul mingit ürgset olemust. Film algab eriti köitvalt ja müstiliselt: ennekõike just loodusfilmide poolest tuntud Joosep Matjus jälgibki Heinsaart kui metslooma. Ta on oma kaameraga eemal ega ürita kuidagi portreteeritava tegevust ratsionaliseerida. Juhuslikud ja arusaamatud tegevused loovad ühelt poolt müüti n-ö Suurest Kirjanikust, kuid teisalt toovad teda ka meile palju lähemale. Kõlab paradoksaalselt, aga selline tunne tõesti tekib.

Paljustki sarnaneb "Pingeväljade aednik" ka Jaan Tootseni portreefilmile Fred Jüssist. Mõlemad üritavad väga vaba käega – kumbki film ei järgi niivõrd narratiivi, pigem toimuvad need rohkem hektiliste kildude või isegi mõttevoona – jõuda inimese tuumani. Seetõttu ei avane ka Mehis Heinsaar meile niivõrd inimese kui sellisena, vaid vaataja hakkab tajuma, milline on tema tunde- ja mõttemaailm. Usun, et see on ühe portreefilmi puhul isegi suurem õnnestumine...

"Pingeväljade aednik" esilinastub 7. veebruaril kell 18.00 platvormil Elisa Stage ja samal päeval kinodes Artis ja Sõprus.

"Teel taevasse"
Režissöör: Carl Olsson

Imelikul kombel on surmast tehtud kümneid, pigem isegi sadu dokumentaalfilme. Suremise filosoofia või isegi poeesia on andnud inspiratsiooni kõikvõimalikeks käsitlusteks, Rootsi lavastaja Carl Olssoni "Teel taevasse" mõjub kõigi nende kõrval siiski värskena. Režissöör tungib antud juhul tõesti n-ö surmatööstuse telgitagustesse ja näitab lahkunuga tegelevate inimeste igapäevatöö ootamatut rutiinsust.

"Teel taevasse" Autor/allikas: Kaader filmist

"Teel taevase" pole hetkekski kurb ega dramaatiline, pigem vastupidi. Vaataja näeb lihtsalt inimesi, kes teevad oma igapäevatööd ja otsivad seejuures võimalusi, kuidas see rutiinne tegevus võimalikult meeldivaks muuta. Laibavedajad arutavad, kuidas üks neist käis eelmisel õhtul buffee-restoranis söömas. Hauakaevajad ajavad lihtsalt tühja mula. Matuste ajal istub üks taustatöötaja lihtsalt telefonis. Carl Olsson näitab väga humanistlikult, kuidas ükski elukutse pole teisest halvem ja peakski austama inimesi enda ümber.

Imelikult kombel hakkas "Teel taevasse" lõpuks meenutama isegi Roy Anderssoni loomingut: need pisikese absurdsed hetked elus, mida me muidu võib-olla tähele ei panekski, on eriliselt fookusesse tõstetud ning need hakkavad seeläbi kuidagi eriti särama. Ehk võiks Olssoni dokumentaalfilmi näidata ka koos German Golubi "Mu kalliste laipadega", mis üritas samuti näidata, milliste paratamatute raskustega peavad laibavedajad silmitsi seisma.

"Teel taevasse" esilinastub 4. veebruaril kell 18.00 platvormil Elisa Stage ja samal päeval kinodes Artis ja Sõprus.

"Üht kaotust ma igavesti kandsin"
Režissöör: Carlos E. Lesmes

Kolumbia päritolu lavastaja Carlos E. Lesmesi dokumentaalfilm "Üht kaotust ma igavesti kandsin" on üks neid filme, millest tahaks isegi võimalikult vähe rääkida. Tänaseks veidi alla kümne aasta Eestis elanud lavastaja sai tuttavaks naisega, kelle narkomaanist poeg jäi Kolumbiast kadunud. Lesmes võttis ühendust produtsent Liis Nimikuga ja juba mõni nädal hiljem lendaski ta Bogotasse, et hakata kadunud poissi otsima.

Kui ühelt poolt jälgib film ühe perekonna arenemise, kasvamise ja ehk isegi purunemise lugu, siis teisalt on "Üht kaotust ma igavesti kandsin" ka uskumatult rikkalik portree Kolumbia pulbitsevast allmaailmast. Antud juhul ei pea ma silmas pätte ja gängstereid, vaid pigem inimesi, kelle elust on kadunud igasugune lootus: tänavatel elavad sõltlased on justkui surutud mingisse omaette maailma, mis asetsed otse meie kõrval, kuid tavaliselt me seda tähele ei pane.

"Üht kaotust ma igavesti kandsin" Autor/allikas: Kaader filmist

Filmi õnnestumist kinnitab juba see, et film võitis Kolumbias Bogota filmifestivalil publiku lemmiku preemia. Ei juhtu just tihti, et sealsetest narkomaanidest ja nende trööstitust igapäevast rääkiv film suudaks ka kohalikele inimestele korda minna. Seda ootamatum on ka mõtteline sild, mis tekib tänu filmile Kolumbia ja Eesti vahel: perekonna saatus on niivõrd tugevalt seotud ühe kauge maaga, millega ühel päeval katkeb ootamatult ühendus. Mida siis edasi teha? Kuidas peaks ema sellises olukorras käituma?

Neile, kes kardavad raskeid teemasid, Carlos Lesmesi täispikk debüüti kindlasti ei sobi. "Üht kaotust ma igavesti kandsin" paneb vaataja proovile, kuid see kogemus rikastab: sürreaalne maailm, mis Bogota tänavatel avaneb, jääb veel pikaks ajaks kummitama.

"Üht kaotust ma igavesti kandsin" esilinastub 3. veebruaril kell 18.00 platvormil Elisa Stage ja samal päeval kinodes Artis ja Sõprus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: