Maria Ulfsak sõnas, et 2020. aasta on olnud nii massiivne ja pühkinud pandeemiaga üle kogu maakera nii jõuliselt, et oleme täiesti ära unustanud, mis aasta 2019 tegelikult oli. "Kui Jõeranna filmi vaadata, siis tuleb väga eredalt esile see, et tema dokumentalisti nina teda ei petnud, kui ta 2019 aastast filmi tegi," tõdes ta ja mainis, et toona oli pingeid, emotsioone ja huvitavaid teemasid väga-väga palju õhus.
 
"Seda Jõeranna filmi võiks kirjeldada kui sellist murefilmi," tõdes ta ja lisas, et režissöör on üles võtnud küll erinevaid dokumentaalkaadreid läbi terve 2019. aasta, aga see kõik on kantud sellisest tema murelikkusest Eesti tuleviku pärast. "Keskkonnaprobleemide eitamine, poliitiline kohutavalt üleslaetud atmosfäär ja põhimõtteliselt ühiskonna rebenemine, kõikvõimalikud väga emotsionaalsed teemad, mis võib-olla praeguseks enam nii väga teravalt meeles ei olegi," kinnitas Ulfsak.

"Selle filmi puhul just oluline ongi see, et ta on hästi väärtuslik ajalooline dokument," tõdes ta ja mainis, et väga põnev on seda vaadata 10, 20 või 50 aasta pärast. "Mulle isiklikult "Sea aasta" visuaalne pool väga meeldis, kuna see on väga meisterliku operaatori Rein Kotovi poolt üles võetud, kes oskab leida just sellist väga emotsionaalset detaili, sümboleid ja põnevaid persoone."

Ulfsaki arvates on sümpaatne see, et Jõerand on sellesse filmi sisse peitnud ka lahenduse ja lootuskiire. "Ta näeb just seda lootuskiirt keskkonnateadlikkuses, kogukondlikus elus ja loomulikult lastes ja noortes inimestes, kelle käes tegelikult Eesti tulevik on," tõdes ta ja mainis, et selles mõttes ei pea kartma, et see on üks väga masendav halafilm. "Seal peitub nii mõndagi huvitavat."