Selle aasta kõige olulisem album ja kahtlen sügavalt, et miski suudab seda ületada. Floating Points töötas selle materjaliga viis aastat ning see paistab ka selgelt välja:  iga element selles teoses on läbitunnetatud ja põhjusega omal kohal. "Promises" on ühelt poolt äärmuslikult minimalistlik – samad motiivid tulevad ja lähevad ning arengut on selles kõiges esmapilgul vähe –, kuid tegelikult on plaadile koondatud mingi muusikaline algollus, kust on maha kooritud ülearune ja alles jäätud vaid see vähene, mida päriselt vaja on.

Paljuski ületab see muusika sõnad, sellest pole otsekui võimalik rääkida: olen seda plaati kuulates korduvalt avastanud, et pisar tuleb silmanurka. Miks? Ratsionaalselt pole seda võimalik selgitada, siin plaadil on mingi lummav ilu, midagi sellist, mida kuuleb muusikas paraku liiga harva. "Promises" on justkui kõige ilusam sürreaalne unenägu, mida eales näinud oled: sinna trügivad eikuskilt sisse pildikesed lapsepõlvest, toredad inimesed aastate tagant, ammuste suvede lõhnad, aga ka mingi nukrameelne ja ajatu igatsus.

Eriti võimsalt mõjub teost läbiv peamotiiv, mis kordub iga kümmekonna sekundi tagant. Väike helifragment muundub vähehaaval, kuid energia jääb samaks, see tuleb otsekui lainena kuulajale peale ja toob kaasa külmavärinad. Kogu teose võti peitubki suuresti just selles motiivis, selles on mingisugune maagiline seletamatu jõud, mis mõjub füüsiliselt. Tõepoolest jääb mulje, et see motiiv ei ole ainult hulk noote, vaid elav-hingav olemus.

Kui esmapilgul võib näida, et "Promises" sobiks hästi taustamuusikaks, siis pigem vastupidi: Floating Pointsi ja Pharoah Sandersi koostöös on sündinud teos, mis mõjub hoopis nii aktiivselt, et viib kuulaja kuskile minema. Mõtted lendavad ootamatus suunas ja unustada tühja-tähja, mis su ümber toimub. Kõik muu kaob, jääd ainult sina ja muusika. See on võimas tunne, proovige ka.