Nädala parimad lood | Puuluup, Lil Nas X, Nick Cave jt
Kui tähelepanuväärsete uute albumite poolest oli nädal üsna vaene, siis põnevaid singleid nii kodumaalt kui kaugemalt leidus hulgaliselt. Tegime sellest väikese valiku, täpsemalt 30 lugu tantsumuusikast ballaadideni.
Proc Fiskal "Humancargoe Estt"
Briti produtsent Proc Fiskal teeb oma värskel singlil "Humancargoe Estt" seda, mida kõige paremini oskab: lõhub bassimuusika pisikesteks klõbisevateks kildudeks ja paneb sellest kokku hullumeelselt galopeeriva elektroonilise kunstiteose.
The War on Drugs "I Don't Live Here Anymore (feat. Lucius)"
Ilmselt selle nädala kõige ilusam lugu, mida olen viimastel päevadel ikka kümneid kordi kuulanud. Huvitaval kombel ei tee The War on Drugs mitte midagi uut, see pala võiks vabalt olla mõnelt kadunud Bruce Springsteeni plaadilt, aga oi kui ilus see on...
Juba NO99 lavastuse "Muuseas, ma armastan sind" aegu, kui Eplik ja Võigemast avaldasid oma noorpõlvebändi Joyguns demodest albumi, mõtlesin, et tahaks kuulda neid ka tänapäeval midagi koos tegemas. Ei arvanud, et see kunagi tõeks saab, "Mari" on aga kinnitus, kuivõrd hästi nad kokku klapivad.
Produtsent 96 Back on viimastel aastatel teinud ka abstraktset elektroonilist hullust kui tõhusat tantsumuusikat, värskel singlil "9 To Find 6" kaldub ta vähehaaval popmuusika poole ja hakkab ise laulma. Parimas mõttes kummituslik eksperimentaalpop.
Oneohtrix Point Never "Tales from the Trash Stratum (feat. Elizabeth Frazer)"
Viimasel ajal on Daniel Lopatin ehk Oneohtrix Point Never otsustanud, et värske loomingu asemel võib lihtsalt andekate vokalistide abil oma pöörasele loomingule uue elu anda. "Tales from the Trash Stratum" koos Cocteau Twinsi laula Elizabeth Fraseriga lendab kolme minuti jooksul kosmosesse ja langeb sealt kuldvihmana uuesti alla. Lummav, aga ka pisut kõhe.
Viimaste singlitega on Lone oma muusikalist minapilti üsna tugevalt ümber defineerinud. Bassimuusika meistrist on saanud peene käekirjaga autor, kelle jaoks pole ka popelemendid ega sulnis suvine hõljumine mingi tabu. "Realise" on otsekui ambientne balearic, mis võtab samas kohati ka kiiremad pöörded üles.
Jungle "Keep Moving (Gaspard Auge & Victor Le Masne Remix)"
Kes oleks arvanud, et Jungle'i tänavu ilmunud albumi "Keep Moving" põhisingli saab veel paremaks muuta? Gaspard Auge lisab sellele särtsakale diskohitile näpuotsaga retrosüntesaatoreid ja kokku tuleb töötlus, mis sobiks veatult näiteks Disko Tallinn pidudele.
Kehlani värske singel "Altar" esitleb just sellist moodsast RnB'd, mis mulle kõige enam meeldib: loos pole äkilist-aktiivset energiat, vaid sulni vokaali ja mõnusalt laiskade basside saatel saab pehmelt kulgeda. Ega see lugu ilmselt pikaks meelde jää, aga korra on tore. Või kaks korda. Äkki isegi kolm?
Y U QT "Dancehall Damager (feat. Riko Dan)"
Kui Briti tantsumuusikas on üks vokalist, kes suvalisi koostöid naljalt tegema ei hakka, siis on see Riko Dan. Ükskõik, kus ta ka kaasa ei lööks, on juba omamoodi kvaliteedimärk. Koos produtsendiga Y U QT valminud lugu "Dancehall Damager" on täiesti veatu peohitt, mille gruuvile on praktiliselt võimatu vastu panna. Kuulake lihtsalt Riko Dani flow'd!
Kui koostöös Ajukajaga valminud lühialbumil "Nolk" võlus Mart Avi otsekui deemonliku energiaga, siis värske singel "Tides" on palju sulnim. Näpuotsaga new wave'i, kuhu on peale riputatud pisut shoegaze'i ja moodsat androgüünset popmuusikat.
Nick Cave & The Bad Seeds "Earthlings"
On artiste, kelle B-pooled ja seniavaldamata lood ei vääri suuremat tähelepanu. Aga siis tuleb Nick Cave ja annab välja "Ghosteeni" sessioonidest üle jäänud loo "Earthlings", mis on lummav külmajudinaid tekitav ballaad. Miks see plaadilt välja jäi? Samas, ega vahet polegi, õnneks saame seda ilu nüüd kogeda.
Eestis pole Puuluubil enam võimalik palju kaugemale murda: nad annavad lugematul hulgal kontserte ja on alternatiivtegija staatusest tõusnud kahtlemata rahva lemmikuks. Värskelt albumilt "Viimane suusataja" pärinev lugu "TV On The Street" võiks aga vabalt tagada neile ka rahvusvahelise edu. Kujutan igati ette, kuidas tuhanded inimesed kusagil staadionil seda refrääni kaasa laulaksid...
Lil Nas X "Dolla Sign Slime (feat. Megan Thee Stallion)"
Selle nädala kõige suuremast plaadist, Lil Nas X'i debüüdist "Montero" räägitakse ilmselt lähiajal igal pool, albumi kõige meeldejäävam lugu on aga "Dolla Sign Slime" koos Megan Thee Stallioniga. Hea hoo ja sügavate bassidega pophitt, mis võiks vabalt igapäevaselt raadiotes kõlada.
Mind on Jordan Rakei loomingu puhul paelunud alati see, et teda on praktiliselt võimatu mõne žanri alla liigitada. Korra on ta nagu tõupuhas alternatiivpoppar, teisel hetkel jälle häbelik RnB artist, eksperimentaalne jazzmuusik või midagi hoopis muud. Värske Ninja Tune'i alt ilmunud album "What We Call Life" jätkab sama eklektiliselt, parim lugu plaadilt on seitsmeminutiline jazz-pop pärl "The Flood".
Pa Salieu "Style & Fashion (feat. Obongjayar)"
Briti hip-hopi ja grime'i maastikult paistab Pa Salieu üsna selgelt silma, sest ta segab julgelt muusikasse ka enda Gambia juuri. Koos Nigeeria artistiga Obongjayar valminud lugu "Style & Fashion" on hoogne dancehall, mis sobib igati ka tantsupõrandale.
Selle nädala üllatavaim plaat on footwork'i legendi ja alusepanija RP Boo värske kauamängiv "Established!" plaadifirma Planet Mu alt. RP Boo liigub footwork'i piiridest julgelt välja ja piilub kõikvõimalikesse tantsumuusika nurgatagustesse. Lugu "Oh!" on oma olemuselt raju reivibänger, kuid teostatud läbi mingi veidra kõverpeegli.
Pidu, pidu, piduuuuu! Salute'i värske singli pealkiri "Joy" kirjeldab tegelikult kõike, mida selle loo kohta vaja teada on. Neljaminutiline ekstaatiline peohitt, mille peale peaks ka kõige laisemad pidulised liikuma saama.
Love Regenerator & Solardo "All of a Sudden"
Ütleme ausalt: Calvin Harrise ja Solardo värske topeltsingel on täiesti naeruväärne. Vanakooli reivimuusika tõmmis, mis seisab õhkõrnal piiril, kus ühel pool on ülim maitselagedus, teisel pool aga hullumeelselt kargav rahvamass higises ööklubis. Lugu "All of a Sudden" kaldub sinna teisele poole.
Mac Miller "Colors and Shapes"
Rõõm kuulda, et Mac Milleri paljukiidetud mixtape "Faces" jõuab lõpuks ka voogedastusplatvormidele. Mina seda kogumikku kuulnud ei ole, seega mõjub singli "Colors and Shapes" esmakuulamine igati lummavalt: kergelt uimane RnB pärl, kuhu on kavalalt vahele põimitud sügavam jazz-tasand.
Produtsent Finni lugu "A Good Place" on huvitav, kuna vaatamata sellele, et kõik elemendid alates house'i klaverist kuni soul'i sämpliteni lubavad võimsat bängerit, siis tegelikult ei arenegi lugu viimaks kuhugi. Neli minutit sissejuhatust, mis samas on muusikaliselt rikkalik ja väärib kuulamist.
Kahju, et deluxe-albumi formaat on digiajastul suuresti kaotsi läinud, aga seda enam pakuvad harvad erandid rõõmu. VanJessi täiendatud versioonil albumist "Homecoming" on viis uut lugu, neist parim on seksikas 1990. aastate RnB vaimus "Feelz Right".
Tore kuulda, et mõni produtsent hoiab veel elus trap'i sellisel kujul, nagu see 2010. aastate alguses oli. Žanri pioneer Lunice näitab värske singliga "Gasp", kui vähe on trap-hiti jaoks vaja: mõned plaksud, ebanormaalselt sügavad bassid ja korduv abstraktne vokaalsämpel. Voila, olemas!
Headie One "Beggars Can't Be Choosers"
Mõne kehvema räppari puhul jookseks "Beggars Can't Be Choosers" ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast sama targalt välja, Headie One'i flow on aga lihtsalt vastupandamatu. Ka tema kõige lahjemaid singleid tasub lihtsalt riimiseadmise rütmi pärast kuulata, sellist voolavust kuuleb väga harva.
Tinie Tempah "Love Me Like This (feat. Maia Wright)"
UKG-st on saanud Briti popmuusika reaalsus, see on fakt. Tinie Tempah on vahepeal täiesti suvalist sodi teinud, värske singel "Love Me Like This" koos Maia Wrightiga on häbitult lihtsakoeline UK garage'ist läbi imbunud raadiohitt.
Preditah "Don't Cry (feat. Adia Lae)"
Siia otsa kohe midagi sarnast. Produtsent Preditah ei ole viimastel aastatel eriti palju muusikat välja andnud, aga iga singel on seevastu olnud tipptasemel. Värske "Don't Cry" on moodsa UKG tipptase, enam palju paremaks minna ei saagi.
Kui üldiselt jõuavad siia valikusse pigem sellised moodsa soul'i või RnB lood, kuhu on külge keevitatud võimsad bassid, siis parimad lood hakkavad tegelikult ka ilma selleta tööle. Imekauni häälega Jonesi värske EP nimilugu "Blue Sunshine" on kui pehme tekk, mille sisse end kerra tõmmata. Minimalistlik soul, mis särab just oma lihtsuses.
Produtsent Air Max '97 pole muidugi kunagi reegleid järginud, pigem on ta neid isegi meelega rikkunud, kõigist traditsioonidest üle astunud ja teinud elektroonikat, mis ei sarnane millegi varem kuulduga. Värske singli B-pool "Eat The Rich" on samuti kirjeldamatu: ühest küljest justkui võiks olla gqom, aga needki rütmimustrid on paigast ära keeratud.
Kaitlyn Aurelia Smith & Emile Mosseri "I Could Be Your Dog"
Ameerika heliloojad Kaitlyn Aurelia Smith ja Emile Mosseri panid pead kokku ja avaldasid 16-minutilise albumi "I Could Be Your Dog (Prequel)", mis on ambientne rännak elektroonilisse võlumetsa. Kogu ruum on tihedalt helisid ja vokaale täis, kuulaja eksib nende vahele ära ja on napiks veerandtunniks täiesti lummatud. Kuulake kogu plaati, aga lühialbumi nimilugu toimib igati ka eraldiseisvalt.
Chaos In The CBD "Echolocation"
Chaos In The CBD värske lühialbumi avalugu "Echolocation" on üks neid deep house'i pärle, mis näitab, kui vähe tegelikult tõhusaks tantsumuusikaks vaja on. Leia paar nakkavat käiku, pane need korduma ja siis tiksuta seda vaikselt kuus minutit järjest. Alati see ei toimi, praegusel juhul aga ei oskagi midagi paremat tahta.
Keys N Krates "Original Classic (feat. Chip, Marbl & Juicy J)"
Kanada produtsentide Keys N Krates käe all on valminud heade saundidega hip-hop taust, mille sarnaseid kuuleb liiga harva. Paljuski meenutab nende käekiri isegi Kaytranadat, ja see võrdlus on peaks juba loo "Original Classic" väärtust kinnitama. Lugu, mis võiks vabalt olla ka suur pophitt.
Kuula kõiki lugusid:
