Tänavusel arutelupaneelil "Tallinna klubikultuuri olevik, minevik ja tulevik" tekkis huvitav vastasseis vanameistri Raul Saaremetsa ja uue kooli esindaja Mark Alexander Ummelase prognoosi üle lähiaastate klubimuusika skeene oludest.

Kui viimane nägi vaimusilmas rohkem kohta noorte seas populaarsust koguval hyperpop'il ja eksperimentaalsetel deconstructed club'i helidel ning omakorda traditsiooniliste stiilide nagu techno ja house'i rollide olulist vähenemist, siis paljude trendide tõususid ja languseid pealt näinud Saaremets sellega pigem nõus ei olnud. Enda seisukohta põhjendas ta arvamusega, et nende saundide puhul ei ole tegemist klubimuusikaga, kuigi need on sellest paljugi mõjutatud. Samas möönis ta, et kunagi võib tulla päev, mil need nišikad mikrožanrid võivad selleks lõplikult moonduda.

Kuulates Danny L Harle'i uut kauamängivat, peab tõdema, et ehk ongi see protsess juba alguse saanud, sest "Harlecore" on kõikide tunnuste järgi pesueht klubimuusika. Selle kõige juures on siiski üks päris suur "aga". Olles eklektilise, kuid võrdväärselt vastuolulise PC Musicu tiimi endine liige, on õhus võimalus, et terve projekt võib olla ka paroodia ning kindlasti on tunda lõpp-produktis parajat annust keel-põses stiili.

Harle on aastate jooksul koostööd teinud paljude praeguste tuntud ja kaalukate artistidega (Charli XCX, Rina Sawayama, Clairo, Carly Rae Jepsen, Caroline Polachek), mille tulemuseks on olnud viimase peal lihvitud raadiopop. Tal on taskus diplom kompositsiooni erialal ning muusikaeelistuste osas omab ta laia kuulamisspektrit - tema mõjutuste osas on olulisel kohal nii Stravinski kui ka euroreiveritest legendaarne punt Scooter.

Kindlasti otsib ta enda ideid kuskilt teisest muusikalisest dimensioonist kui temaga kõrvuti tegutsevad praegused kuumimad nimed produktsioonimaailmas nagu Daniel Lopatin, Nicolas Jaar või Arca. Tema siiani märkimisväärseimaks tööks võiks nomineerida Caroline Polacheki art-pop'i meistriteost "Pang", mille asetasin enda 2019. aasta lemmikalbumite isiklikus tabelis kõrgele kohale. Enda debüütalbumiga lendab Harle aga sellistesse helisfääridesse, mida võisid ette näha vähesed.

Populaarne levimuusika on juba tükk aega laenanud 1980. aastate retrolikke sündisaunde, nii et ehk on täiesti loogiline, et uueks inspiratsiooniallikaks võib lähiajal kujuneda hoopiski 1990. aastate lõpu ja nullindate alguse eurodance. Kuigi paljude arvates lapsik ja lihtlabane, on Danny L Harle leidnud sellest kõigest piisavalt indu, et luua üks kontseptuaalset ideed omavat nostalgialaksu täis album.

Nimelt on "Harlecore" pühendatud kogemusele, mida saab külastades vaid ühte head ööklubi, sest teos on loodud heliribaks väljamõeldud peopaigale, kus muusika ei peatu. Plaadi võib jagada neljaks osaks, kus Harle'i erinevad aliased esindavad möödaniku populaarseid klubihelisid: DJ Danny on lustakas happy hardcore, DJ Mayhem eufooriline hardstyle, MC Boing teeb räpihõisetega gabber'it ja DJ Ocean kutsub kuulajat veealusesse ambient-trance maailma. Ühine nimetaja võiks siin olla ikkagi vurtsu täis ja pudelist survega laialipritsiv hyperpop.

Samas neile, kes kasvasid üles eurotümaka kuldajastul, ei paku siinsed suhkrumagusad meloodiad eriti üllatust. "Where Are You Now", "Do You Remember", "Take My Heart Away" ja "On A Mountain" on Dune'i, Groove Coverage'i, Cascada, Lasgo või DJ Sammy jälgedes käivad headbanger'id, millesarnaseid võis kunagi kuulata päev otsa Power Hit Radio eetrilainelt. MC Boing enda Crazy Frog'i laadse vokaalmaneeriga on kindlasti selle albumi nõrgim osa, sest ta on lihtsalt nii ebameeldivalt lärmakas ja võib mõjuda ka üleliia närvidele käivana. DJ Mayhem jääb enda üleprodutseeritud ja efektirohkete lugudega napilt hea maitse piirile. Suure hoole ja täpsusega on jäljendatud kuulsaimate EDM-hittide produktsioonimustreid, mis kõlaksid koduselt festivalidel nagu Weekend ja Tomorrowland.

Selle albumi tõelised maiuspalad on aga Caroline Polachekiga koos tehtud DJ Oceani õhulised chill-out rajad. Tema vokaalid kõlavad lummavalt kaunilt, nagu sireeni kutsungid uduhägusse langenud rannikuvetes. Need lood pakuvad vahepaladena kergemat hingamist muidu üle võlli keeratud klubihelide kaosest.

"Harlecore" on mõnevõrra eriskummaline austusavaldus kunagistele pop-reivipäevadele ja sellega seotud klubikultuurile. Eskapismina on see muusikapada peadpööritavalt efektiivne, kuid kindlasti leidub neid, kellele tundub see kõik pigem vastumeelsena ja nad sooviksid, et selline kõlakangas jääks kuhugi kaugesse minevikku.

Kuulajaile range soovitus – mitte üle mõelda.