Mäletan, et kord tudengieas, tublisti üle kümne aasta tagasi, kiirustasin ühel kenal kevadhommikul loengusse. Eksamisess lähenemas, ootused tuleviku suhtes kõrgel laes, aga samas valitsemas ka kerge ärevus ja hirm teadmatuse ees. Poolel teel põrkasin kokku kursavennaga, kellel klapid kõrvas huugamas. Tervitasin ja küsisin, et mida ta parasjagu ka kuulab. Vastamise asemel võttis ta põuest kobaka CD-pleieri, avas selle kaane ja näitas sees olevat The Streetsi "Original Pirate Material" plaati.

Olin üllatunud. Kes siis MP3-ajastul CD-pleierit kaasas kannab? Õudsad ja ebamugavad asjad, õgivad patareisid, väga õrnad pealekauba. Esimese generatsiooni iPod oli ammu debüteerinud ja odavamad analoogid laialt saadaval. Selle üle, et tal mängis Mike Skinneri esikalbum, ma ei imestanud. See tundus nii enesestmõistetav, et head muusikamaitset omav tüüp midagi taolist kuulab –  oli ju tegemist suurepärase ja populaarse albumiga mida tagasivaadates on nomineeritud ka nullindate üheks olulisemaks teoseks üleüldse.

Seda enam on aga mõttekoht, miks eelmisel aastal ilmunud The Streetsi mixtape "None of Us Are Getting Out of This Life Alive" nii vähe kõlapinda leidis. Plaati ei olnud märgata mitte üheski suuremas aasta albumiedetabelis. Ma arvan, et paljud isegi ei olnud selle ilmumisest teadlikud. Miks kunagine menukas artist ei suutnud 18 aastat enda debüüdist hiljem uue materjaliga enam mingit kära tekitada, see teema vääriks juba eraldiseisvat analüüsi. Seekord on aga arvustuse fookuses tõusev Iiri täht David Balfe, artistinimega For Those I Love. Tema album on The Streetsi töölisklassi kõlakeskkonnast rohkelt inspireeritud ning neile tehakse läbi lüürika ka otsene peanoogutus.

Eelkõige olgu öeldud, et tegemist on äärmiselt isikliku teosega, mis kannab endas emotsionaalselt rasket ja rõhuvat teemat nagu leinast tulenev kaotusvalu. Nimelt kaotas Balfe 2018. aastal enda lähima sõbra ja endise bändikaaslase, Iirimaa ühe tunnustatuima noore poeedi Paul Currani, kes otsustas minna vabasurma. Emotsioonidega toimetulekuks lukustas Balfe ennast kodustuudiosse ja salvestas materjali rohkem kui mitme albumi jagu. Debüüdile on neist jõudnud 9 lugu, mis kõnetasid teda kõige rohkem. Artist on otsustanud enda hingemaailma kuulajaile edastada läbi spoken word'i ja osavalt kokku pandud elektrooniliste helide kollaažide, mis stiililiselt hõlmavad enda alla elemente techno'st, house'ist, dubstep'ist ja õhulisest dream pop'ist. Kindlasti leidub neid, kelle jaoks ei ole Balfe'i raske aktsendiga vokaalne sooritus ehk kõige meeldivamate killast. Samas on tundepuhangud kõikides tema riimita värssides hingeliselt sügavad ja liigutavad, isegi kui aeg-ajalt on raske aru saada, millest ta üldse heietab.

"Top Scheme" on kibestunud ja agressiivselt ühiskonnakriitiline. "The world is fucked," teatab tänavapoeet. Visates pilgu järjekordsetele päevauudistele, jõuan tavaliselt samale arvamusele. "I Have A Love", "You Stayed / To Live", "To Have You" on Caribou stiilis chill-elektroonika, saateks trance'ilikud reivisüntesaatorid. Ärevuse tõttu tekkinud telefonifoobiast rääkiv "The Myth / I Don't" meenutab Buriali tumedaid helisfääre. Üks kerglasematest hetkedest plaadil on "Birthday / The Pain", seda peamiselt kena kõlaga soul-muusika sämpli tõttu, mis kiirgab päikesepaistelisemaid toone. Läbilõikavalt on tunda siiski härdust täis melanhooliat, mis mängib tunnetega üles-alla nagu rappuv vagun Ameerika mägedel.

David Balfe on valmis teinud võimsalt liigutava teose, millega on kerge suhestuda kõigil. Igatsusvalu on väga vastik ja võib olla lausa piinav. Lein muudab varem koos jagatud ilusad hetked alatiseks meenutuseks sellest, millest edaspidi peab ilma jääma. Vahel mõtlen, et kas kaotusvalu kogemine ongi ehk põhjuseks, miks The Cure'i Robert Smith on öelnud sõnad "I objected to being born", mida võiks tõlgendada kui soovi siia ilma eales mitte sündida. Mõte sellest, et albumeid nagu "Disintegration" ja "The Head on the Door" poleks kunagi salvestatud – seda on küll raske seedida. Always look on the bright side of life, Mr. Smith.