Arvustus. Underground-šamaani Special Requesti sulnis reiviunenägu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Special Request "DJ Kicks" Autor/allikas: Albumi kaanefoto

Uus album
Special Request
"DJ-Kicks" (!K7 Records)
8/10

Paul Woolford on artist, kelle karjäär on ääretult rikkalik ja variatiivsust täis. Tal on kahe viimase aastakümne jooksul ette näidata saavutusi, mida leidub vähestel tantsumuusika produtsentidel. Enda ristsed sai ta sisse pühitsetud ühe kõige olulisema Briti house-plaadifirma 20:20 Visioni juures. Teoseid on ta avaldanud erinevate aliaste alt, mida tal leidub päris palju: DJ Existential Crisis on autsaiderlik lo-fi house, Bobby Peru träkid on hinnatud tech house skeenes, Skip Donahue ja Hip Therapist on stiilipuhas deep house, Wooly aga käredalt kõlav acid. Robert Peruvia varjunime all kirjutas ta ühe eeskujuliku vokaalhauss loo, millest oleks võinud saada ka edetabelihitt, aga singel kannatas vähese promo tõttu ja jäi obskuursena kuhugi nullindate algusesse.

Minu esimene kokkupuude Woolfordi muusikaga oli läbi eksperimentaalse leibeli Freelance Science, mille põhikirjas oli reegel, et artistid peavad kogu materjali valmis tegema 24 tunniga. Saadud tulem "Hot Knives" (2003) kirjeldab tollal domineerinud big room klubihelisid vägagi ilmekalt. Andekas muusik oleks võinud ka sama teed edasi minna, kuid ometi tegi ta veel ühe projektiga kannapöörde ja leiutas seeläbi oma helipildi ka täielikult ümber. Tänaseks võib kindlalt väita, et vana kooli piraat-raadiojaamade õhtuse vööndi kõlakeskkonnast mõjutatud Special Request on Woolfordi kõige ambitsioonikam projekt. Stiililiselt rändab sooloelektroonik techno, breakbeat'i, electro, jungle'i ja drum & bass'i piirimaile, segab need kõik kokku ja esitab huvitaval viisil, mis lihtsalt paelub. Kuigi Woolford on paremini tuntud produtsendina, mitte DJ-selektorina, kannab tema DJ-Kicks sarja mix-album seda reiviunenäo ideed oskuslikult kokku pandud kollaažina samaväärselt edasi.

Mitmekülgne, kuid siiski mitte üleliia esoteeriline popurrii algab aeglaste ambient-toonidega, kuulajani jõuavad merelainete välisalvestused ja katked astronautide dialoogist. Selline start on DJ-mixidel  ning igasugustel downtempo plaatidel paljukasutatud motiiv, kuid seejärel algavad siin üllatused. Nimelt miksib Woolford esimesed kolm lugu kokku üheks ning taolist tehnikat, kus mitu lugu mängib korraga samaaegselt, on kasutatud siinsel helindil korduvalt. 75 minuti sisse on mahutatud tervelt 25 rada, mis nopitud ajavahemikust 1965–2021, aga mitte kõik neist ei jõua liiga pikalt särada. See ongi pigem teose miinuspool, et mõni lugu jõuab kõlada sooloträkina väga nappi aega ning maetakse seejärel täielikult teiste lugude alla. Niimoodi on Sun Ra akustiline kõlaharjutus "Cluster Of Galaxies" kuuldaval kõigest mõnikümmend sekundit, Speedy J reiviklassik "De-Orbit" minuti võrra rohkem.

On ka hetki, mil hakkab tunduma, et mõned lood jäävad passima liiga kauaks ning nende repetiivne kulgemine pigem pidurdab muidu ühtlase meeleoluga narratiivi. Woolford kasutab mixis palju omaenda produktsioone, nendel laseb ta kõlada tihti pikemalt, samamoodi teeb ta mõndade teistega, mida kahtlustan kuuluvat tema absoluutsete lemmikute sekka – näiteks Harvey Sutherlandi kosmiline disco "Priestess", Alicia Myersi hingeline gospelinumber "Right Here Right Now" ja Chicago klassik Virgo "R U Hot Enough?". Neist viimane tuleb esitusele peaaegu täispikkuses. Ei ole muidugi saladus, et selle kompositsiooni originaalautor Marshall Jefferson on üks Woolfordi suurimaid iidoleid. 2003. aastal sämplis ta Jeffersoni suurima hiti "Move Your Body" vokaale Bobby Peru loos "Right Brain". House-muusika veteran Jefferson üldiselt ei luba kellegil enda lugusid sämplida, kui ei ole just tegemist erakordselt huvitava teosega. Heliretke viimased 20 minutit keskendutakse peamiselt breakbeat'ile. Kuulda on hakitud trummipartiisid, sügavaid bassimeloodiad, kosmilisi sünte ja chill-kastmes vokaale. 

Mis muudab selle kogumiku eriliseks teistest tasuta saadaolevatest DJ-striimidest, on eelkõige poeetiliselt kaunis ja intiimselt personaalne muusikavalik, mis ei keskendu vaid hetke kuumimatele trendidele. Avastamisrõõmu senikuulmatute lugude najal oli mulle palju – täielikuks üllatuseks oli new-age'iliku vaibiga deep house Chris Nazuka, Derrick Carteri ja Mark Farina 90ndate vähemtuntud ühisprojektist Symbols & Instruments. Mulle meenub, et aasta alguses teatas EDM produtsent KSHMR enda uue kauamängiva saabumisest, mille kohta ta kirjutas sotsiaalmeedias ilma mingi enesekriitikata järgmiselt: "Minu album on üks parimaid elektroonilise muusika plaate läbi aegade. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, kuid ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, et keegi teine võiks teid viia sarnasele helirännakule, või isegi üritaks". Midagi sellist väita võrdlemisi standardse kõlapildiga tantsupopi kohta on muidugi häbitult ülepunnitatud ja täiesti ebasiiras ning võib mõjuda mõne jaoks lausa marruajavalt. Special Request tagasihoidliku underground-šamaanina ei ole enda DJ-Kicksi küll reklaaminud taoliste pompoossete avaldustega ja kui isegi oleks, ma ei pahandaks.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: