Juba aastaid ekstravertseid tantsumuusika singleid avaldanud Ruutu Poiss (ehk graafiline disainer Jan Tomson, Haigla DJ-pidude meeskonna liige) on jõudnud enda päris esimese täispika kauamängiva juurde. Maineka Amsterdami DJ Orpheu The Wizardi plaadifirma on kureerinud kokku kümme lugu, mis on salvestatud artisti Tallinna kodustuudiotes vahemikus 2012. kuni 2019. aastani. Tomsoni eksperimentaalset electro-funk'i on kutsutud värskeks tuuleks siinses elektroonilises muusikas ja iga väljalase on tekitanud piisavalt elevust, et plaadipoodides need pikalt püsima ei jää – Ruutu Poisi seitsmetollised on muutunud juba raskesti leitavateks rariteetideks.

Tomsoni helimaailm koosneb tolmustest ja kõlisevatest trummidest, sügavatest dub'i täis bassitoonidest, sillerdava kõlaga retrosüntidest ja eksperimentaalsetest elektroakustilistest harjutustest. Tal on julgus mõelda ja teha muusikat enda analoogsete aparatuuridega teisiti ning selle tulemusel on saavutatud põnevad omanäolised helikollaažid, mis paeluvad. Kõik oleks nagu hoolega paigas, aga samas on lood piisavalt kaootilise tunnetusega, et võivad kompositsioonilt mõjuda improvisatsiooniliste jämmidena. Küllap tuleb see sellest, et artist eelistab salvestada kõik helid otse, väldib sämpleid ja üldse üleliigset hilisemat digitaalset järeltöötlemist.

Kuulates seda albumit, tuli mulle iga looga mõtteisse mitmed suuremad ja väiksemad elektroonilise muusika nimed. Lühikesed vahepalad meenutasid Jaapani helilooja Yasuaki Shimizu reklaamimuusikat, nostalgiline lo-fi funk tõi meelde Peoples Potential Unlimited artistid nagu Moon B ja Uku Kuudi, avangardne elektropsühhedeelia pani unistama Mort Gardnerist, Bruce Haackist ja Floating Pointsist, tantsulisemad numbrid tõid tagasi head mälestused kohtumisest Mutant Discol vahva afrofuturisti Jamal Mossiga (Hieroglyphic Being). Võimalik, et Ruutu Poisi looming on mõnest neist indu saanud. Kui ei teaks paremini, võiks "Leil" olla mõni varem avaldamata heliväänatus, mis algselt välja jäänud "Forbidden Planet'i" (1956) filmimuusikast. IDA raadio sõpradele toob palju äratundmisrõõmu kindlasti "Enne" meloodiad, sest seda on pikka aega kasutatud mitmete saadete sissejuhatavaks tunnuslooks.

Albumi heliruum on mässitud valju sahina sisse, mis on summutatud lo-fi-esteetika puhul täiesti iseenesestmõistetav, aga kui seda muusikat näiteks pikema autosõidu puhul mixtape'i sisse poetada, siis peab olema valmis võimalikeks küsimusteks kaaslaste poolt, et "miks see muusika kõlab nagu oleks esitatud vanalt kassetilt või VHS-lindilt, kuigi tänapäeval on olemas ülipuhtad digitaalsed salvestusmeetodid?". Loodad, et üldsõnalised vastused analoogmuusika müstilisest soojusest rahuldavad seltsiliste lapselikku uudishimu, sest sellise saundi maagilist lummust on tegelikult väga raske sõnadesse panna või seletada viisil, et see kõlaks loogiliselt.

Armsalt eestikeelsete pealkirjadega "Palav Aed" ei ole eelnevast materjalist eriti eksperimentaalsem või isegi innovatiivsem, jätkates juba tuttavat rada. Muusika külluse ajastul nõuda loojatelt enda niši pidevat ümberleiutamist oleks ka ebaaus. Peamine on siiski, mis emotsioone suudab artist kuulajas esile tuua – Ruutu Poisi puhul on need tunded valdavalt positiivsed.