Vaatasin teie live't ja olin üllatunud, kuivõrd soe see oli. Albumi põhjal oleks oodanud vastupidist.

Catharina Stoltenberg: Käisime albumiga tuuril ja ma usun, et see peegeldas albumit väga hästi, aga see tuur sai tehtud ning siis tahtsime teha midagi muud.

Kas teil on aimu, mis see midagi muud võiks olla, kas see tähendab, et järgmine album tuleb soojema kõlaga?

Catharina: Jah, sest pärast albumi tegemist sa hakkad seda esitama ja kirjutama uut muusikat ning oled äkitsi teises kohas või avastad, et liigud aeglaselt millegi muu suunas ning seda on tore katsetamise mõttes live's mängida.

Kuidas albumi materjal tuuril vastu võeti?

Catharina: Ma arvan, et see töötas väga hästi.

Henriette Motzfeldt: Meiega koos olid laval tšellistid ja tiibklaver, mis andis muusikale ehk uue mõõtme, üldiselt kasutasime samu asju, mida albumi kallal töötades. See on olnud lõbus.

Ma kirjutasin teie albumist möödunud aastal ja märkisin, et see meenutab mulle filmi "Under the Skin". Kas teate seda? See Scarlett Johanssoniga veidi judinaid tekitav film?

Koos: Jah.

Kas te usute, et muusika võib esile kutsuda visuaalse kogemuse isegi siis, kui see ei ole seotud mingi visuaalse materjaliga?

Catharina: Jah.

Henriette: Jah, vägagi. Ma usun, et kõik näevad midagi, kui nad kuulavad muusikat. Olgu need värvid või teatud tüüpi lugu. Minu jaoks on väga loomulik liita muusikaga mõni lugu.

Aga mida te oma kujutelmas näete, kui te muusikat loote? Kuidas osad teie peas kokku tulevad, kui te komponeerite üht lugu?

Catharina: Jah, see on väga keeruline küsimus (naerab).

Anna andeks.

Catharina: Sellele on ilmselt palju erinevaid vastuseid. Aga ma usun, et me lähenesime vähemalt mõnedele albumi "Believer" lugudele üsna visuaalselt. Aga asi võib olla ka katses jäädvustada tunnet. Nende tunnetega seostub mõistagi palju visuaalseid asju või momente ning need on omamoodi osa sellest pildist, kui sa püüad neid jäädvustada koos emotsioonide ja muuga, mis ei ole nii visuaalne. Aga see on suuresti osa kogu kompotist.

Henriette: Me keskendume muusika loomisel rohkem narratiivile kui konkreetsetele visuaalidele. Loole, mida muusikaga on võimalik luua.

Rääkides lavalisest seadest, siis teil oli seal laud, mida ei saa pidada just väga seksikaks, aga muusika ise oli selline, et teil võinuks peaaegu et laval ka tantsijad olla. See pigem töötas, mis pole üldse nii tavaline. Kuidas te oma lavalise oleku läbi mõtlete?

Catharina: Selle konkreetse show puhul?

Jah.

Catharina: Selle show puhul tahtsime, et meil oleks tööjaam, et tuua inimesteni miski, mis meenutab meile meie oma tööprotsessi, või vähemalt luua enda jaoks loomulik ruum, et see mõjuks millegi tuttavlikuna ning lisada sellele veidi etenduslikkust, et meil oleks võimalik lülituda selle teatud karakteri ja töörežiimi vahel edasi-tagasi.

Henriette: Ma arvan, et selle väga lihtsa lavaseadega on sul võimalik end ka veidi vabamalt tunda. Sellel ei ole iseenesest nii tugevaid seoseid, sest see on lihtsalt üks laud ja DJ-mikser ning tähendus, mida sa sellesse paned, on rohkem avatud.

Inimesed istusid teie kontserdi ajal ja see toimus black box'is festivalil, kus enamik kontserte toimuvad vabas õhus. Kas te ise soovisite omale sellist lahendust?

Catharina: Vähemalt mina arvasin, et see toimub vabas õhus, nii et ma olin korraga segaduses, aga ka üllatunud. See on väga intiimne kogemus teha show istuva publiku ees, sest see on loodud teadmisega, et inimesed seisavad ja liiguvad rohkem. Sa oled ise mõnes mõttes rohkem alasti, kui inimesed istuvad. See on rohkem läbipaistev. Aga see oli hea väljakutse ja tore, et see oli teistsugune kui kontserdid, mida oleme selle suve jooksul andnud.

Kui te näete kedagi publikus, kas kipute talle keskenduma?

Catharina: Natuke küll, aga mitte liiga palju. Mulle meeldib see, aga sa võid neist inimestest liiga palju huvituma hakata ja see võib tähelepanu häirida, kui sa neid liiga kaua jälgid.

Kas see on su tähelepanu mõnedel kontsertidel eemale viinud?

Catharina: Sul tekib lihtsalt moment, kus sa hakkad selle inimese peale mõtlema ja lülitud mingis mõttes välja ega tea enam, millest sa laulad. See muutub veidi metaks, sest sa näed neid sind vaatamas.

Henriette: Uus perspektiivitasand, mis millelegi lisandub ja annab sellele äkitsi topelttähenduse. Sa esined ja sa vaatad kedagi, kes vaatab sind esinemas.

Catharina: See on veidi nagu "Inception".

Album "Believer", sel on omadus hoida kuulajat pidevalt n-ö serva peal. Seda kuulates ei teki mugavustunnet. Kas see on väga teadlik valik mitte tekitada kuulajale turvalist või mugavat ruumi?

Henriette: Ma ei arva, et see oli teadlik valik. Meie jaoks ei olnud eesmärk tekitada ebamugavust. Me oleme huvitatud töötamisest ümberlülitustega, sest see on meie jaoks teistsugune viis töötamiseks erinevate muusikaliste elementidega üheaegselt. Selle asemel, et kaks kihti mängivad sümbioosis üksteise peal, töötavad nad koos horisontaalvaates või ajajoonena. Sul on näiteks osa, mis on väga energiline ja siis sul on osa, mis on selle vastand või midagi teistsugust ning need mõjutavad üksteist. See oli omamoodi edasiminek ka raadiomikside tegemisest, kus me oleme palju kasutanud just sedasorti tööriistu.

Teie lähenemine lugude loomisele on mõnes mõttes väga jazz'ilik.

Henriette: Jah, teatud mõttes nii tõesti on.

Tulles tagasi lavalise oleku juurde – teil mõlemal on laval võrdselt olulised rollid ning mõistagi on mõlemal oma egod. Kuidas te sellega hakkama saate ja laval tasakaalu saavutate?

Catharina: Ma arvan, et võti on selles, et me kirjutame muusikat koos ja samamoodi nagu sa valid esiinstrumenti, tundub meile loomulik valida, kes konkreetset lugu jutustab või laulu laulab, olgu see saundi või sõnade või mille iganes pärast. Sa tunned, et see on väga oluline osa loost ja sa ei muudaks selle juures midagi ning tahad näiteks, et Henriette seda laulaks, sest muusikakirjutusprotsessis on see nii olnud. Mõnes mõttes ei ole see miski, mille peale me hiljem mõtleme.

Henriette: Aga mulle tundub, et kontsertidel tekib meil ühine ruum, kus küll üks või teine või mõlemad võivad võtta juhtiva rolli, aga see sulab kõik üheks. See on tohutu suur kingitus seda kellegagi koos teha.

Jah, see jättis väga loomuliku mulje, kui esialgu laulis üks ja siis olukord muutus ja laulma hakkas teine. Mõlemad mõjusid kui esisolistid.

Catharina: See ei ole väga tüüpiline.

Henriette: Mõistagi võib see olla paras väljakutse. Kui sa oled harjunud tegutsema ühe inimese ja tema emotsioonide narratiivi järgi ning astud teatud karakterisse, siis võid veidi segadusse sattuda.

Catharina: Jah, siin on kaks karakterit ...

Henriette: ... kellel on omad head ja halvemad ajad.

Aga kas laval olete te iseendana või on teil mõlemal oma karakter, kes pole laval päris teie ise?

Catharina: See pole küll eraldi loodud karakter, aga kui lool on oma karakter ja tundub, et see ei tule niivõrd sinu seest, vaid kujutab endast mängimist teatud esteetikaga, siis sa võtad seda lugu esitades omaks selle esteetika. Me mängime palju erinevate žanritega ja teinekord see on osa sellest ning siis jälle mitte.

Henriette: Sa ei ole ka kunagi laval päriselt sina ise, sest sa oled selles väga ebaloomulikus olukorras, kus inimesed istuvad või seisavad ja vaatavad sind ning sa jutustad neile midagi. Sinust saab juba sedakaudu teatud karakter. Olgugi et sa ei plaani kehastada seda või teist karakterit, avastad, et teatud osad sinu iseloomust paistavad läbi rohkem kui teised.

Ja mõned kaovad laval üldse.

Koos: Jah.

Mis osad teie iseloomudest laval kaovad?

Pikem vaikus, Catharina puristab huultega.

Osa teie häbelikkusest?

Catharina: Jah, mõnes mõttes kaob osa minu häbelikkusest. Ma olen laval veidi energilisem kui tavaliselt. Aga ma pole kindel. See show on tehtud ka mõttega, et meil oleks võimalik omaenda karakterid paremini lavale tuua. Mulle näib, et see on loodud sellise kavatsusega. Loodetavasti toome me kõik lavale, sest siis on sul võimalik mõttega kohal olla olenemata tujust, mis sul tol päeval on.

Te rääkisite töötamisest erinevate žanrite ja stiilidega. Muusikute hulgas on eri žanritega töötamine tavalisemaks muutunud. Kas teie hinnangul on tänapäeval üldse vajadust väga puhaste žanrite järele?

Catharina: Jah.

Henriette: Jah, ma usun, et ka neid on vaja. Ma leian, et on tore, et mõlemad eksisteerivad samaaegselt, sest ma usun, et millessegi süvitsi minekul on oma väärtus. See on teatud viis millegi uurimiseks, kui sul on väga laiad teadmised ühest žanrist ja sa püüad seda päris selle tuumast teatud moel edasi arendada. Omaette väärtust kannab ka see, kui sa püüad žanreid panna uude konteksti. Ka see on omamoodi edasiarendus.

Kas te suudaksite teha näiteks täiesti puhta R&B albumi, mis on täiesti sirgelt R&B? Kujutate te end ette sellist asja tegemas?

Henriette: Ma ei usu, et me suudaks seda teha, sest meile ei tundu, et me oleks ühes konkreetses skeenes või me pärineksime muusika mõttes teatud koolkonnast. Me oleme algusest peale teinud muusikat nii, et me võtame midagi millestki, mis on meist väljaspool ja töötame sellega ning mõistagi see kuidagi loomulikult kombineerub meie mõtteviisiga.

Teie muusikas on ka üsna tugev popmuusika element, omal dekonstrueeritud moel. Inimeste suhe popmuusikaga kipub olema korraga selline, et nad üheaegselt armastavad ja ka vihkavad seda. Milline on teie suhe täiemõõdulise popmuusikaga?

Catharina: Ma armastan popmuusikat. Me mõlemad armastame popmuusikat, olgu see siis mis iganes. Hea poplugu on miski, mis paelub mind vist üldse kõige rohkem. Ma imetlen suuri poplugusid.

Henriette: Mida rohkem ma muusikat teen, seda suurem on minu austus väga heade poplugude suhtes, sest ...

Catharina: ... nad ei saa midagi varjata. Popmuusikat on keeruline defineerida, aga üks viis selle tegemiseks on, et sa kasutad teatud tööriistade või seoste komplekti, millega inimesed on hästi tuttavad ja mille suhtes neil on tugevad tunded. See on omamoodi see retsept. Aga viia see järgmisele tasemele ja panna sellesse tohutult emotsiooni – see on miski, mida head poplood suudavad teha kõigist paremini. See on väga muljetavaldav.

Nii et teie ei usu, et muusikas on olemas nn patused naudingud (inglise k guilty pleasures)?

Catharina: Ei. Ei. Ei. Ei. Mõistagi on raske rääkida nii üldistavalt. Sulle võivad meeldida loo teatud osad ja teisi võid sa mitte sallida. Sel juhul võib rääkida mõneti patusest naudingust.

Kas on midagi, mis teile ei meeldi? Te panete oma muusikasse palju eri stiile, aga kas on midagi, mis on teie jaoks muusikas tabu ja mida te ei oleks nõus oma saundi tooma?

Catharina: Ma arvan, et vastus on ei, sest me räägime žanritest kui eri kastidest ja me oleme üritanud leida elemente, mis on sarnased kõigi nende kastide üleselt. Seeläbi lood sa omal moel uue žanri. Olenevalt siis sellest, kuidas sa seda defineerid. Nii et sul on võimalik luua teeradu kõige juurde, mis on sarnane oma eri viisidel, samal moel nagu inimesed jaotavad asju žanritesse. Olgu see sarnane struktuur vm. Žanrid on ehitatud kultuuriliste liikumiste, meeleolude ja esteetika ning isegi riiete ümber, mida bändid kannavad. Neid asju leiab kõigist žanritest, mis sulle meeldivad.

Kas te olete tähele pannud, et teie muusika ümber on tekkinud teatud skeene või märganud teatud hulka fänne, kes kuidagi eristuvad?

Catharina: Ma pole kindel, aga mulle tundub, et teatud viisid, kuidas me muusikaga töötame, peegeldub inimeste riietuses ja selles, kuidas nad tegutsevad muudes valdkondades. Ma pole kindel, mis juhtus ja see pole ka oluline, aga sa tunned sidet eri viisidel, sest see, mida inimesed kannavad jne meenutab sulle sinu oma väljendusviisi.

Kas see muudab selle reaalseks? Ma olen seda varem artistidelt küsinud, et mis hetkel tuleb moment, kus nad tunnevad, et teevad n-ö päris muusikat ja on päris artistid ja mõned tunnevad, et nad mõnes mõttes teesklevad seda kõike.

Catharina: Ma ei ole väga palju mõelnud selle peale, kas ma olen päris artist. Aga oluline osa sellest on mõistagi see, et sa naudid omaenda muusikat ja tunned selle üle uhkust. See on miski, mis ma tunnen ja see tunne on päris. Sa oled selle välja andnud, inimesed on selle vastu võtnud, see on olemas. See on suhtlemise viis, endast jälje jätmine ja oma elu manifesteerimine. Siis see tundub väga päris.

Kas loodate omal moel endast pärandi maha jätta?

Catharina: Ma ei tea, kas just pärandi, aga luua midagi, mis jääb alles.

Mis järgmiseks? Uus album? Kuhu te näete end edasi liikumas oma muusika muudes sfäärides? Festivalilavad – kas tunnete, et võiksite esineda suuremal laval kui see [siin Flow festivalil]?

Catharina: Ma loodan küll. See sõltub lugudest ja muusikast. Need asjad tuleb kohandada selle järgi, mis muusikat sa teed. Punkt. Niisiis sõltub see sellest, milliseks album kujuneb, ja see pole veel valmis. Teame ilmselt pärast seda, millistesse ruumidesse see muusika sobib.

Henriette: Jah. Ma arvan, et kui me teeme muusikat, siis me keskendume muusikale ja väga mitte millelegi muule.

Uue albumiga teil tuli takus pole? Teete seda vaikselt ja aeglaselt. Kas ilmumiskuupäev on teada?

Henriette: Ei-ei, üldse mitte. Praegu käib muusika kirjutamine.

Nii et me ei tea, kas me saame selle see aasta, järgmisel aastal, viie aasta pärast?

Catharina: Jah. Ei tea. See juhtub (naerab). Aga me pole veel kindlad, millal.

Hüva, ma usun, et küsisin kõik, mida tahtsin küsida.

Koos: Aitäh sulle!

*

Kuula Smerzi möödunud aastal ilmunud debüütalbumilt "Believer", millest kirjutasime lühidalt möödunud aasta maikuus: