Tänavu kevadel, kui sai suveplaanidesse kavandatud Positivus ja Flow festival, tekkis mõneti üllatav ootusärevus. Koroonaviiruse tõttu on suuremate festivalide toimumisse kaheaastane paus jäänud, mistõttu hakkas juba vaikselt ununema, mida see muusikafestivali kogemus üldse tähendab.

Positivus mõjus seetõttu kui värskendav ämbritäis vett kuklasse, hetkega meenus, miks ikka ja jälle festivalidele ronin. Seda ekstaatilist ja ülevoolavat tunnet, et igal pool ja igal ajal kõlab muusika, mida tahaks kuulata, ei asenda miski muu. Võib ju öelda, et see on tüütu rapsimine, kui peab pidevalt ühelt lavalt teisele jooksma, aga pärast paariaastast jõudeperioodi kulubki pisut FOMO meile kõigile ära.

Kui Positivus oli hea kompaktne meeldetuletus muusikafestivalist – kava oli küll tihe, aga piisavalt hoomatav, et ilma suurema ärevuseta läbi õhtu kulgeda –, siis Flow festivalile ei ole nii lihtne läheneda. Kuigi tänavu sai külastatud põhjanaabrite võib-olla parimat festivali juba viiendat korda, siis üllatusin avapäeval taas, kuivõrd laiahaardeline nende kava ikkagi on.

Kodus sai küll orienteeruv plaan paika pandud, kuhu ja millal minna, aga festivalialale sisse astudes ajas see virvarr pea ikkagi ringi käima. Okei, peaks jooksma Resident Advisori peoareenile, et amapiano superstaari Uncle Wafflesi järgi pisut õõtsuda, aga sealt tuleb nii umbes poole tunni pärast tuhiseda tolmusele Backyard lavale, et veidi Yung Singhi punjabi garage'i järgi hullu panna. Või oot! Samal ajal esineb ju tegelikult pealaval ka afropop'i tipptegija Burna Boy. Mis siis ikkagi teha tuleks? Kuhu minna? Appi-appi-appi.

Hetkeks ajas see valikute paljusus juhtme kokku, aga tegelikult on see alati olnud Flow festivali suurim voorus, mille nad ka tänavu veenvalt välja mängisid. Kui noppida festivalialalt sada juhuslikku inimest ja küsida, keda nad nende päevade jooksul kuulanud on, siis heal juhul leiaks ilmselt vaid paar sellist, kelle kava on üks-ühele sama. Seda tänu sellele, et Flow programm on kümnete ja kümnete teeradadega labürint, kus kõik valitud suunad viivad finišisse.

See pisut totakas võrdlus annab aga küllalt hästi edasi Flow festivali sügavama idee: kolmeks päevaks rajatakse Helsingi sadamapiirkonda selline imeline paik, kus on võimalik koos olla noortel ja vanadel, peohimulistel techno-huntidel ja pehmemat tiksu igatsevatel indie-hingedel, räpipeadel ja jazz'i-gurudel.

See kõik on ühendatud ühe festivali alla, kuigi hea tahtmise korral võiks need elemendid lahutada laiali ja korraldada neli eraldiseisvat muusikafestivali: Flow jazz-festival (mis oli ka selle festivali algusaastate fookus!), Flow indie-festival, Flow räpifestival, Flow tantsumuusika festival. Niiviisi korraga, omavahel põimununa-läbikasvanuna on see festival aga tõeline pärl laia muusikamaitsega inimestele. Kargad end Sherelle'i ja Anz'i raju reivikütte ajal higiseks, aga lähed jahutad end pärast Florence and the Machine'i ajal maha. Vähemalt Flow festivali kontekstis on selline komplekt täiesti normaalne, muul ajal sedalaadi mustrit päriselt ette ei kujutaks.

Huvitav on seegi, et tänu tihedale festivalialale ning -kavale muutuvad lõpuks konkreetsed artistid isegi ebaoluliseks. Muidugi tahad kuulata sellist muusikat, mis sulle korda läheb, aga lõpuks sulab see kõik üheks tervikuks, eraldiseisvatest artistidest saab osa suuremast Flow kogemusest.

Ühest küljest on selline kolm päeva kestev kappamine tore, kuid teisalt mõjus tänavune kava kuidagi eriti lämmatavalt. On muidugi meeldiv, kui ei pea õhtu jooksul kordagi tühja passima, sest pidevalt toimub kuskil midagi põnevat, aga kui ikkagi kolmel laval on korraga selline esineja, keda kuulata tahaks, teeb see lõpuks meele mõruks. Ehk oleks variant venitada festival taas neljale päevale? Või jaotada osad välisesinejad päeva esimesse poolde, kui esinevad muidu põhiliselt Soome artistid? Pisut rohkem õhku kuluks kavasse igatahes ära.

Kuigi varem sai räägitud sellest, et kõigi külastajate kogemus Flow festivalist on erinev, siis üks element ühendab kõiki: pealava juurde satub ühel hetkel iga inimene. See on festivali tuksuv süda, vähem või rohkem näeb seal toimuvat iga söögi- ja joogiputka eest, samuti lähevad sealt mööda enamik käiguteed. Selles valguses üllatas aga lahjapoolne peaesinejate valik: mitte et näiteks Florence and the Machine'is oleks midagi halba, kuid õhtu finaaliks ootaks midagi ekstaatilisemat, mis sunniks rahva korraks kokku tulema ja päeva jooksul kogutud elamustele rasvase joone alla tõmbama. Sel aastal tundus pigem, et see päris-päris finaal toimus hoopis väiksematel telgilavadel.

Aga mis selles ka iseenesest halba on? Tajusin sel aastal isegi, et tahaks FOMO täielikult kõrvale jätta, unustada kõik need vägevad artistid, kes üles astuvad, ning lihtsalt kolmeks päevaks Flow festivalile peole minna. Nende tantsumuusika kava on aasta-aastalt üha tugevamaks läinud ning tänavu joonistati kolme päevaga lahti eriti lai spekter suurematest ja väiksematest elektroonika nurgatagustest, mis pakkus pidevalt üllatusi. No näiteks, üks tipphetki oli Ameerika produtsendi Mike Q ballroom'i kava, kus gaas oli tund aega järjest põhjas, tänu millele ununesid täielikult samal ajal teistel lavadel esinenud artistid. Seda tahakski saavutada: lihtsalt lähed ja tantsid ennastunustavalt kolm päeva järjest. Mega.

Veelgi enam tahaks aga, et lõpuks saaksime ka Eestisse sellise festivali, kus tunneksin end samamoodi. Et lihtsalt astud festivalialale sisse ja korraldajad on kõik sinu eest ära teinud. Ma ei pea mõtlema, et okei, tiksun nüüd järgmised kolm-neli tundi sellise muusika saatel, mis mind kuigivõrd ei liiguta, et siis näha ööpimeduses seda üht esinejat, keda päriselt ootan. Äkki võiksid siinsed korraldajad pead ja kukrud kokku panna ning teha ühisel nõul ja jõul ühe superfestivali, mis konkureeriks Flow, Positivuse, Way Out Westi ja kõigi teiste siinse regiooni suurte tegijatega? Ma usun, et see on võimalik.

Seniks aga soovitan kõigil ikka augustis see teekond Helsingisse ette võtta.