Kas nüüd suurem töö on tehtud või suurem töö hakkab pihta?

Väga palju tööd on tehtud ja nagu ikka on ka festivalinädalal väga palju asju teha. See on see süsteem, et tuleb planeerida ja ette teha, aga alati hakkab festivalinädalal ujuma pinnale asju, mis vajavad ka põhjalikku tegelemist.

Mulle tundus praegusel hetkel ikkagi õige võtta teiega ühendust, kui tekkis mõte rääkida Tallinn Music Weekist, vaatamata sellele, et teil olid vahepeal juhtimisstruktuuris muudatused. Kas Helen Sildna on endiselt Tallinn Music Weeki juht?

Jah, ma olen Tallinn Music Weeki juht.

Seega juhtimisstruktuur on jäänud suuresti samaks?

See ei läinud päris nii nagu ma lootsin, et saab festivali operatiivse juhtimise edasi anda. Aeg ei olnud selleks veel küps. Hetkel on siiski nii, et mina juhin ka festivali operatiivset protsessi, aga tiim on väga võimekas ja kõik valdkondade juhid tegutsevad iseseisvalt.

Algne mõte oli see, et mina juhin teadlikumalt ettevõtet ja festivali operatiivne juht tuleb juurde appi, aga olen ikkagi endiselt samas seisus (naerdes).

Sel aastal on Tallinn Music Week justkui hübriidfestival, toimudes korraga nii Tallinnas kui ka Narvas. Kas Tallinn Music Week sõi Station Narva nüüd ära?

Ei söönud tegelikult. See on hea, et sa küsid seda, sest paljud tahavad kindlasti teada.

On selline erakordne aasta, mille alguspunktiks on meie jaoks 24. veebruar ja see fakt, et Ukrainas algas sõda. Kui 24. veebruaril me tähistasime nii Eesti Vabariigi aastapäeva kui ka lugesime õudust tekitavaid sõnumeid, et Venemaa on rünnanud Ukrainast, siis sel hetkel me olime nelja päeva kaugusel esialgsest planeeritud TMW muusikaprogrammi väljakuulutamisest.

1. märtsil oleks pidanud toimuma suur programmi avalikustamine, kus algse plaani kohaselt pidi olema rekordarv artiste Venemaalt, kokku 22 artisti, lisaks seitse artisti Ukrainast ja kolm Valgevenest. Loomulikult me saime kohe alguses aru, et märtsi alguses mingit programmi avalikustamist ei tule, aga need esimesed nädalad olid meile kõigile väga keerulised, oli raske aru saada, kuhu poole olukord maailmas pöördub.

Võtsime tiimiga kaks nädalat vaikset aega, saime aru, et me ei saa midagi otsustada. Me tol hetkel ei teadnud, kas Ukraina artistid saavad osaleda, tegime telefonikõnesid ja mõned neist ei lähe kunagi meelest ära, saad kellegi kätte ja ta istub kuskil metroojaamas, kuhu ta on varjunud pommirahe alt.

Samal ajal suhtlemise ka oma vene kolleegidega, meil on palju partnereid, keda me usaldame ka Venemaalt. Tegelikult tegime selle otsuse, et me Vene artiste lavale ei kutsu, koos oma Venemaa partnerite ja muusikutega.

Saime juba esimestel nädalatel aru, et programmis tuleb kindlasti suuri muudatusi ja jõudsime tiimiga sellisesse hetkelisse kriisi ise, et mida me siis teeme, kui Euroopas on sõda ja 30 protsenti meie programmis oli kadunud. Esitasime seetõttu endale küsimuse, et mis selle mõte taolises ajahetkes on.

Jõudsime selleni, et kuna meie organisatsiooni eripära on selles, et me oleme viis aastat töötanud Ida-Virumaal, korraldanud Station Narva festivali, olnud ka osa Narva kultuuripealinna protsessist ning saime aru, et meie kompetents ja fakt, et meil on Narvas eraldiseisev oma tiim, annab meile võimaluse teha sel korral midagi koos. Tuligi mõte, et teeme festivali kahes linnas, Tallinnas ja Narvas.

See on ju Station Narva tiim, kes seda festivali Narvas korraldab ja loomulikult tekkis kohe ka küsimus, et kas Station Narva lava Tallinn Music Weeki raames ongi selle aasta Station Narva. Oleme jõudnud ikkagi selleni, et sügisel toimub ka täiesti eraldiseisev Station Narva, aga nüüd ja praegu on erandkorras selline kahe linna kombineeritud sündmus, kus lööb kampa ka Tartu kultuuripealinn. Võib isegi öelda, et Eesti kolme suurima linna ühendfestival.

Viis aastat olete Station Narvat korraldanud. Kuivõrd on kohalikud sellega kaasa tulnud? Või on see ikkagi festival, kuhu sõidavad kohale ainult Tallinna hipsterid?

Tänaseks õnneks ei ole enam see, algus võib-olla tõesti nii. Puhtalt tänu faktile, et meil on kohalikud partnerid ja kohalik tiim, on kohalike osalejate hulk igal aastal kasvanud. Paljud on öelnud, et viimane Station Narva, mis Narva muuseumis toimus, oli läbimurdeaasta. Sel aastal me füüsiliselt nägime ja kogesime, et kohalikud mõistsid täiel määral, mis on selle festivali väärtus, miks ka nemad võiksid sinna tulla ja mis on see kvaliteet, mille eest nad on valmis ka tegelikult raha maksma.

Minnes Narvasse, tajume me seda, et seal pole nii palju kontserdil käimise harjumust nii palju ja inimesed pole valmis pileteid ostma, aga oleme neid treeninud viis aastat. Tänaseks on fifty-fifty, 50 protsenti inimesi üle Eesti, ka soomlasi käib palju, ja 50 protsenti piirkonnast hästi selgelt.

Käesoleva Tallinn Music Weeki raames on eriti huvitav see, et kohalike huvi on hüppeliselt veelgi tõusnud. Kui Station Narva on oma žanrilise käekirjaga, ta ei kõneta võib-olla vanemaid inimesi ja kõiki erinevaid sihtgruppe, siis tänu sellele, et meil on kavas ka Tõnu Kaljuste kokku pandud eriprogramm Arvo Pärdi loomingust ja meil on Uku Suviste ja Alika koos Narva linna sümfooniaorkestriga, on meie müüginumbrid Ida-Virust pigem väga positiivselt head. Need on sellised kontserdid, mis kõnetavad ka laiemat publikut kui tavaline Station Narva.

Üks mõte ja põhjus, miks me seda liigutust sinna Ida-Viru suunas tegime, oli ka mõeldes sellele, et paljud Narva kontserdikohad olid väga regulaarselt sõltuvad Vene muusikutest ja esinejatest ning suur osa nendest programmidest on ära jäänud ja ära jäetud, siis me tundsime, et see on meie kohustus ja võimalus pakkuda alternatiivi. Narva on ikkagi Eesti suuruselt kolmas linn ja Narva inimestel peab olema võimalus saada Eesti ja Euroopa kultuuriruumist samamoodi osa nagu Tallinnas ja Tartus.

Kui suur majanduslik risk see on, et sel aastal ikkagi üks päev Tallinn Music Weeki jääb Tallinnas ära, laupäevane programm toimub vaid Narvas? Kas olete selle enda jaoks välja mõelnud?

Ikkagi on majanduslik risk, aga lisatugi on see, et meil on Ida-Viru toetajad tulnud punti. Narva linn toetab seda aktsiooni, ka Riigikantselei toetab meie Ida-Virusse minekut ja Integratsiooni sihtasutus ja Kultuuriministeerium. Need on rahastajad ja partnerid, kes Tallinna üritusega poleks kaasas olnud, seega lisakulud on kaetud partnerite poolt, kes meid toetavad.

Eks me piletimüükide osas näeme, see hetk, kui me kuulutasime väga Floating Pointsi ja Tirzahi kontserdi Kreenholmis, siis paljud tegid just sel hetkel otsuse, et ah, lähme siis sinna Narva ka. Eks see on ka teadlik otsus, et nemad esinevad meie Station Narva pealaval just Kreenholmis ja Narvas ning me näeme, et see töötab.

Kellele on Tallinn Music Week mõeldud täna? Showcase-festivali mudel on väga selgelt see, et ta on mõeldud välismaalastele, kes tulevad siia ja näevad ka eesti muusikat. Kellele tänasel päeval Tallinn Music Week kõige rohkem mõeldud on?

Sel aastal meil on neli erinevat suunda. Number üks on rahvusvaheline muusikatöötus ja -kogukond, paljudel on see küsimus, et kui me läheme Narva, et kas see on kuidagi ebaolulisem, et kas muusikatööstus tuleb sinna kohale, aga vastus on, et tulevad küll.

Meid on pigem üllatanud, et mitmed muusikatööstuse inimesed, kes ütlesid, et muidu nad oleksid Tallinn Music Weeki vahele jätnud, ütlevad, et see on nende jaoks nii tugev samm ja sõnum, selline Euroopa muusikakogukonna solidaarsustegu. Vähemalt 200 välisdelegaati tuleb meiega Narva kaasa, kokku on meil registreeritud kokku 800 muusikatööstuse osalejat kogu üritusele.

Teine, mille poolest me erineme paljudest Euroopa showcase-festivalidest, on see, et me algusest saadik otsustasime, et me näeme vaeva ka kohaliku publiku kõnetamiseks. Me ei soovi teha nn tööstuse festivali, kus käivad ainult rahvusvahelise muusikatööstuse inimesed, vaid see peab kõnetama ka kohalikku linnarahvast. Nii ta on olnud ka, meie kohalikud piletimüügid ja programmid on mõeldud selliselt, et ta pakuks kohalikule fännile midagi uut.

Eraldi programm on ka see, mida me muusikutele teeme, et sellest oleks kasu Eesti regiooni muusikutele, kiirkohtumistest seminaride ja vestlusteni. Oleme seda olukorda monitoorinud ja küsinud Eesti muusikutelt, kas sellest on endiselt kasu, kas tähtsus on nende jaoks püsinud. Möödunud aastal ütles 85 protsenti artistidest, et see on nende rahvusvaheliste võimaluste ja karjääri arengu jaoks asendamatu.

Sel aastal on täiesti uus suund Ida-Viru publik ja jätkuvalt on meie jaoks oluline ka regiooni kultuuripublik, Soomest tullakse sel aastal väga palju, tundub, et peale pandeemiat soovivad inimesed palju reisida. Soomlasi näeme linnapildis üldse väga palju ja viimase kahe nädalaga on Soome piletiostud tõusnud kenasti.

Kas see mõjutas, et Flow festival tegi omalt poolt Instagramis soovitused Tallinn Music Weeki programmist?

Ma arvan, et ikka mõjutas (naerdes). Flow festivaliga on meil sel aastal selline koostöö, et meie aitame natukene turundada Flow festivali Eestis ja nemad meid Soomes.

Flow festival on nii tubli, nad läksid nii suure rahvusvahelise programmi peale kohe pärast pandeemiat. Äge!

Praegu oleme rääkinud palju muusikast, aga Tallinn Music Week on suur kärgfestival, kus erinevaid osiseid on olnud väga palju. Kas on olnud mingid osad, mille puhul olete saanud aru, et need ei tööta nii hästi kui võiks? Kinoprogramm näiteks on vist ära kadunud?

Kinoprogramm pole kunagi olnud eesmärk omaette, pigem on olnud see, et kui on mingi konkreetne teemafilm, mida tahame näidata. Eelmisel aastal tuli välja Hatari dokumentaalfilm, see on artist, kes ka esines siin. Kui tekib selliseid hetki, siis me näitame ka filmi, aga see pole ka eesmärk omaette, selle me oleme ära otsustanud. Meil on nii palju häid filmifestivale, nii et pole vaja.

Aga asi, mis täiega õigustab end endiselt, on meie kunstiprogramm. Aastaid me oleme teinud nn galeriide neljapäeva, nii ka sel aastal, mida me teeme Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega koos. Parimad Tallinna galeriid panevad oma uute näituste avamised meie programmi ja me saame esitleda neid ägedaid näituste avamisi.

Kui me lähme Narva, siis see kunstiprogrammi osa võtab täiesti teise pöörde, see kunstiprogrammi Narvas on täiesti asi omaette. Üliägedad asjad. Narva Kunstiresidentuur on meie partner seal, mis toimub neil koos EKA-ga, seega Narvas on meil EKA kunstitudengite valgusinstallatsioonid Gerassimovi pimedas pargis, legendaarne ja pooleldi lagunev Gerassimovi palee ja selle ümber olev park Kreenholmi kvartalis, ma arvan, et need valgusinstallatsioonid on seal eriti mõjusad.

Kunstiresidentuur on teinud ka väga ägedate näituse Soome kunstniku Jaakko Autio heliinstallatsioonidest, kus on võetud Narva kooride salvestusi, see paikneb Kreenholmis. EKA avab ka ise ühe näituse veel ja seal toimub ka kohalike noortega graffitiaktsioon. See, kuidas kunstielu on läinud Narvas käima ja et me saame seda ka oma festivalipublikule näidata, on lihtsalt mega.

Vestlused toimuvad meil ka Tallinnas ja Narvas, kolmapäeval saab alguse, räägime noortega kliimast ja avame festivali vestlusega, kus räägime sellest, kas kultuur hoiab meid murdumast. Meil on mitu aastat olnud ka lastefestival, mis on täiesti fenomen omaette, lapsed ise korraldavad ise oma väikese festivaliosa, saavad omale bändid book'ida ja kõik asjad teha.

Aga asjad, mida me enam ei tee... Me tegime paar aastat Disaini- ja Arhitektuurigaleriis oma pop-up restorani, aga me saime aru, et on täielik hullus avada ägedas Tallinna restoraniskeenes veel nädalaks ajaks ise restoran. See on pigem äri, mis on targem jätta neile, kes seda päriselt teevad. Seda me enam ei tee.

Kas Tallinn Music Week on saavutanud lae? Kas te saate veel kasvada?

Mahtudel ei ole meie eesmärk juba ammu kasvada. Meie lagi oli mahtudelt 2018. aastalt ja siis me tegime isegi teadliku otsuse, et me ei taha enam mahtudelt kasvada, küll aga saab iga festival sisult alati parem, huvitavam ja mitmekülgsem olla.

Võib ju tunduda pealtpoolt vaadates, et oo, 180 artisti, see on nii palju, kas kõik saavad, kes tahavad, aga tegelikult see töö, mis tegelikult nende programmide toimub, iga klubiõhtu on väga kureeritud ja läbi mõeldud, iga artist, kes seal oma koha leiab, ei ole üldse juhuslik. Sel aastal tuli taotlusi ligi 1500, seega konkurents lõpp-programmile on väga tihe ja korraldajad ise book'ivad ka ise sinna juurde esinejaid.

Kui zoom'ida sisse, mis seal sees toimub, siis avakontsert Katariina käigus toimub, kus Rootsi produtsent Maria W Holm teeb eriprojekti koos TTÜ naiskooriga, nad on siin mitu päeva proove teinud. Noh, see detailivaade selles festivalis on megamahukas, aga me ei anna absoluutselt kvaliteedis alla, me õmbleme hullult neid eriprojekte kokku. Kasvõi see fakt, et Uku Suviste ja Narva sümfooniaorkester teevad koostööd, me oleme eraldi tellinud Tõnis Kõrvitsa orkestriseaded ja nad teevad koos proove, see kokku õmblemine seal seespool on väga tugev.

Kui sa küsid, kas lagi on saavutatud, aga sellistes sisukoostöödes pole seda lage olemas.

Kui suur löök oli koroonaviirus teile majanduslikult? Oli ikkagi palju ägedaid artiste, keda te pidite koroonaperioodil välja kuulutama ja siis jälle mitte välja kuulutama. Kas see oli suur löök ja kas te olete sellest taastunud?

Löök, mida ma poleks iial uskunud, oli see, et Eesti valitsus mängib kultuurisektoriga seda mängu, et me ei hüvita teise poolaasta kahjusid, sest üritused ei olnud justkui kinni. See on sektori jaoks väga ebaaus käik, mängida seda pimesikku, et kõik on avatud ja tehke-tehke.

Muidugi me katsime kahjusid, kõik katsid kahjusid, rääkimata muusikaklubidest, kes ei saanud pärast kell 23 midagi teha. Meil olid suured kahjud ja me praegu ootame kultuuriministeeriumilt kinnitust, kas mingi osa neist kahjudest saab kaetud, kui saavad kaetud, siis on hästi, teist võimalust tegelikult ei olegi.

See ei ole tark otsus jätta terve sektor niimoodi lageda taeva alla. See ei ole ilus.

Kas nüüd on kõik artistid joone alt ära saanud, kes koroonaperioodil tühistatud said? Kas kedagi on veel ootele jäänud?

Meil ei jäänud kedagi niiviisi ootele. Jazzkaarel oli just olukord, kus Dee Dee Bridgewater pidi mitu aastat tulema ja nüüd lõpuks sai esineda, meil sellist situatsiooni ei olnud. Me tahaksime küll GusGusi ja Vöki tuua uuesti, küll nemad tulevad ka mingil hetkel.

Kontol meil otseselt artistide esinemisvõlgu ei ole, aga neid, keda tahaks tuua, on ikka väga-väga palju.

Kas kultuurisektor elab nüüd taas täiel rinnal? Kas taastumine, mida ei ole olnud alates 2020. aasta märtsist, on nüüd toimunud? Kui vaatame kontserte, mis Eestis toimuma hakkavad, siis tundub, et pilt on väga kirju, ühel nädalal esinevad siin nii Sparks kui Roisin Murphy, suvel jõuab siia Nick Cave. Üldpildina tundub, et olukord on väga hea.

Loomulikult on nii korraldajatel kui ka publikul tunne, et oleme mingi paisu tagant pääsenud. See on võimas ja ilus tunne, et me läheme sel aastal festivali tegema nii, et pole ühtki piirangut. See on meeletu vabanemine. Me ei pea mõtlema selle peale, muidugi loodame, et meil pole tiimis ja esinejate seas nakkusi pole, aga üldiselt on kõik praegu kontrolli all.

Mis puudutab seda, et muusikasektoril läheb hästi, siis eks see kontsertide rohkus on seotud sellega, et kõik need viimase kahe aasta plaanid tuleb tasa teha. Artistid soovivad tuuritada, nad peavad tuuritama ja korraldajad tahavad korraldada. Kas see kõik majanduslikult tasuv on, seda näeme mõne aja pärast, sest Eesti turg on endiselt väike.

Hea uudis on aga see, et meie inimeste tahe ja majanduslik võimalus päriselt kultuurile panustada on parem kui kümme aastat tagasi. Seega tundub loogiline, et meil läheb pigem järjest paremini, mõistagi sõda ja elektrihinnad puudutavad ka kultuuri väga tugevalt.

Endiselt jääb tuure ära ka seetõttu, et Venemaal jäid tuurid ära ja kuna me oleme piiriäärne riik, siis nende rahvusvaheliste tuuritajate ja artistide jaoks üks lõik tuuris on katki. Kas nad jõuavad Eestisse, kui nad oleksid muidu pidanud Moskvas mängima? See on järgmine küsimärk, aga võib-olla nad teevad siis Baltikumi ja Põhjamaad ja jõuavad ikka siia.

Tallinn Music Week on ilmselt Eesti kõige suurem muusikafestival, aga ikkagi showcase-festival. Kõigis lähiriikides näeme aga seda, et on suured muusikafestivalid, Soomes näiteks Sideways ja Flow, Lätis Positivus, mis kolis nüüd Riiga. Kas Eestis võiks olla ka selline festival?

Loomulikult võiks ja see on ikkagi tühimik. Peale seda, kui Rabarocki enam pole, siis ei tulnudki midagi asemele...

Sweet Spot ka korraks proovis.

Jah, Weekend festival oli ka, aga ikkagi vaatame festivale, mis on kümme aastat vastu pidanud. See on kõva sõna, kui ma mõtlen, et Jazzkaar on 33 aastat toimunud, see on vapustav respekt. Kui sa enne küsisid, et kas lage on, siis kvaliteedis saab kogu aeg paremaks ja tugevamaks minna, see on meeletu töö seda stabiilset kvaliteeti hoida ja arendada. Paar aastat midagi ägedat teha on hoopis teine asi.

See võiks olla tõestus taas meie poliitikutele, et miks Lätis on Positivus ja Soomes on Flow ja veel umbes sada festivali. Põhjus on tegelikult kultuuriürituste piletite käibemaks, see on tugev konkurentsist välja kukkumine, kui sul 20 protsenti tuludest läheb käibemaksuks, Soomes on see 9 protsenti, Lätis on see null.

Võib ju tunduda, et mis siis on, tõstke piletihinda, aga tegelikult see tuleb korraldaja rahakotist, Võib teoorias tunduda, et see tuleb inimese rahakotist, aga kui ta jätab ostu tegemata, siis see tuleb korraldaja rahakotist. Eks kõik need tegurid kokku: väike turg, kallis teha ja see pole ühegi välisartisti prioriteetne territoorium. See on parim tõestus sellele, et meie riiklik olukord ei soosi seda.

Minu suur kummardus Liina Maria Lepikule, kes on EAS-is olnud paar aastat turismiarenduskeskuse juht, tänu temale on kultuur lõpuks turismistrateegia osa ning see on ainuõige käik. Üks mu lemmikuuring maailmas, mida ikka siin ja seal mainin, on World Tourist Organizationi uuring, mis näitab, et 40 protsenti turismist maailmas on motiveeritud kultuuri poolt, inimesed lähevad festivalidele, muuseumitesse, teatrisse. See on fakt, me käivitame turismi, mitte vastupidi, et turism võimaldab meil kultuuri teha.

Flow festivali toetab Helsingi linn, jah, meid toetab ka Tallinna linn, aga seal need mahud on suuremad. Võib ka öelda, et nii Positivust kui ka Flow festivali toetavad vastavad valitsused puhtalt läbi käibemaksu.

Mainisid, et sügisel toimub ikkagi ka Station Narva. Kas juba planeerite seda, on midagi ka küpsemas sel teemal?

Mõned pakkumised on tehtud, me sihime septembri esimest poolt, Midagi lukus ei ole, mida saaks välja öelda, aga midagi ägedat tahame teha. September on traditsiooniline aeg Narva jaoks, see vaikselt kuldseks, kollaseks ja oranžik mine Narva. Sügis Narvas on lemmikaeg.

Tallinn Music Week hakkab nüüd vaikselt pihta. Kui palju sa magada saad sel ajal?

Ma olen juba selles vanuses, et ma ilma magamiseta ei saa (naerdes). Unetunde jääb vähemaks, aga neid tuleb ikkagi teha. Iseenda ja oma tiimi töörütmis hoidmine on kohutavalt oluline, see, et kõik magaksid ja sööksid, on tähtis.

Ma ütlen seda küll, et praegune Tallinn Music Week on kõige keerulisem, mida me oleme kunagi teinud, sest kahes linnas tegemine ka kahekordistab probleeme ja teemasid, mida lahendada. Meie tiim on teinud erakordse soorituse sel aastala, kui sitked, töökad, leidlikud, rahulikud ja optimistlikud on meie inimesed, see on midagi erilist. Seda ei saagi kuidagi muudmoodi kui rahuliku meelega ja minnes õigel ajal magama.

Mul on alati tunne, et kui väljakutsed on väga suured, siis see võimalus, et sünnib midagi väga-väga erilist, on kõige reaalsem. See on minu kogemus olnud, et kui teha midagi hästi kindla peale ja turvaliselt, siis see erilisus kaob. Ega ei pea hulluks minema riskide võtmisega, aga mul on see sisemine tunne, et see pingutus, mida me teeme, tõlgendub lõpuks mingiks eriliseks kogemuseks.

Festival Tallinn Music Week toimub 4. kuni 6. maini Tallinnas ja 7. ning 8. mail Narvas.