Helen Sildna: kriisides on kultuuri roll hoida lootust

Foto: Laura Nestor

Pandeemia on meid räsinud, kriis ajab kriisi taga, vähim, mida teha saame, on toetada teinetest, kirjutas festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva juht Helen Sildna Sirbis.

Sõnumivahetus Ukraina kolleegiga: "Enamik muusikuid on hetkel rindel, jah, minuga on kõik hästi, istun maa-aluses varjendis. See on oluline, et ka kultuurivaldkond toetaks hetkel meie otsust kaitsta oma riiki." Sõnum sõbralt ja festivalikorraldajalt Venemaal: "Ma ei ole enam keegi. Mul oli kaks festivali, mul oli tiim. Püüdsime arendada kultuurisuhteid Euroopaga. Saime aru, et tööst Moskvas ja Peterburis ei piisa, olime just alustanud ka väiksemates linnades. Järelikult ei teinud me piisavalt… Nüüd ei ole mind enam kellelgi vaja. Tunnen vaid häbi ja loodan, et meie lastele andestatakse."

Need on näited vestlustest sõprade ja kolleegidega viimastel päevadel. Sellist kõikematvat ahastust ei ole ma oma elus varem näinud. Ei ole sõda nii lähedalt varem kogenud. 

Sündisin muusikute peres. Nii ERSO orkester, kus töötas minu isa, kui Estonia teater, kus minu ema, olid Nõukogude Liidu kollektiivid, vähesed, kes tol ajal välismaal said käia. Kui muusikutel Helsingis või Pariisis jalutamiseks vaba aeg oli, tuli liikuda gruppides, iga grupiga kaasas keegi, kes jälgis. Hoolimata riskidest peideti kohvritesse kirju, mis anti üle väliseestlastest sugulastele-tuttavatele, et edastada sõnumeid Läände. Kirjades anti teada: vastupanuliikumine ja vabaduse tahe on elus. 1988. aastal toimus loomeliitude pleenum, tollast muutust vedasid paljuski kultuuriinimesed. Kultuur oli kanaliks, mille kaudu peidetud signaalid jõudsid tundliku vastuvõtjani. Läbi kunstivormide omandasime oskuse lugeda ridade vahelt, läbi kohvripõhja peidetud kirjade edastasime sõnumeid Läände ja teisitimõtlejatele üle Nõukogude Liidu.

Olukord on erinev ja aeg on teine. Aga eesriie on juba langenud. Venemaal on suletud või kontrolli all enamik meediaväljaanded, piiratud on inimeste ligipääs sotsiaalmeediale, riigist ei välju enam rahvusvaheline transport. Õudustest Ukrainas teame meedia vahendusel, infot selle kohta, mis toimub Vene linnade tänavatel, enam naljalt kätte ei saa. 24. veebruarist on ligi 50 linna tänavatel protesteerinud tuhanded inimesed, iga päev pekstakse neid kurikatega laiali, trahvitakse, ähvardatakse. 17 000 kultuuritegelast Venemaal on kirjutanud alla avalikule kirjale, milles ei nõuta vaid sõjategevuse peatamist, vaid mõistetakse hukka ka 2014. aasta Krimmi annekteerimine ja kogu vene võimu valelik tegevus. Üle miljoni Vene inimese on kirjutanud alla avalikule petitsioonile.

Mida meie saame teha?

Toetame Ukrainat - loomulikult, igati! Aga kas säilitama ka suhtluse inimestega Venemaal?

Sanktsioonid on mõistagi vajalikud ja institutsionaalsed koostööd peatatakse. Vene esindussündmused ja nende säramine maailmalavadel ongi hetkel kohatu. Konkreetsetes tegevustes jäävad otsustused aga valdkonnale endale. Vabadus on mõistagi vastutus. Kogemuste jagamine ja erinevate vaatenurkade kaalumine koos kolleegidega ääretult väärtuslik. 

Vastutust tajun siin ka ülejäänud Euroopa ees. Arvan, et Eestil, kaasa arvatud me kultuuritegijatel on unikaalne võimalus olukorda maailmale selgitada. Edastada infot, kuidas Ukrainat toetada, rõhutada, et see puudutab meid kõiki. Aga võibolla selgitada ka seda, mis toimub Venemaal. Annab lootust ka maailmale - näha, et Venemaal on teisitimõtlejaid, kes tulevad tänavatele. Läbi suhete usaldusväärsete allikatega saame tuua esile väärtuslikku informatsiooni, mis esmapilgul märkamata jääb ning mida Vene riik me pilgu eest peita püüab. Meenutades kuidas 80-ndate Eestiski olid need just kultuuritegijad, kes muutuste nimel järjepidevat tööd tegid ning sõnumeid maailmale edastasid.

Tõenäoliselt ei ole praegu see hetk kutsuda siia vene muusikuid, luuletajaid, kunstnikke. Aga loodan, et seda, mis on peatatud, saab pildi muutumisel jätkata. Iga kultuuriorganisatsioon teab ja tunneb oma Vene partnereid ning oskab vaadata neile silma ja südamesse, nii saab dialoog ka jätkuda. Oht on, et Isoleeritus teeb jõuetuks ja röövib lootuse.

Soovin veel, et oleksime kolleegide suhtes valdkonnas mõistvad ja toetavad. Et pakkuda vaimujõudu Eesti inimestele, peame ise olema tugevad. Pandeemia on meid räsinud, kriis ajab kriisi taga, vähim, mida teha saame, on toetada teinetest. Pakkuda hinnangute asemel mõistmist ja hukkamõistu asemel arutelu. Rohkem empaatiat ja kannatlikkust märgata nüansse.

Kultuuril on kriisides oluline roll. Kes veel kui inimesed Eestis teaks seda paremini. Mõtestada, luua tähendust ja märgata seoseid. Tuua kokku ja ühendada. Muuta nähtavaks see, mis on peidetud. Hoida ja anda lootust. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: