Merit Maarits: oluline on teadvustada vabadust, mis muusika ja kontserdid annavad
Pühapäeval lõppes küll järjekordne Tallinn Music Week, mis seekord toimus Tallinn-Narva ühendfestivalina ja tõi Eestisse mitu olulist nime, aga tegelikult oli lõppenud nädal muusikasõbrale erakordne ja erandlik ka festivali väliselt. Nimelt oli vähemalt üheks nädalaks võimalik tunda end kui Lääne-Euroopas, kus enam-vähem iga õhtu on võimalik elavas esituses kuulata mõnda suuremat artisti, kes on oluline just nüüd ja praegu.
Erandlik nädal algas juba kolmapäeval, kui Tallinnas Alexela kontserdimajas astus üles Ameerika art pop'i, vendade Maelide duo Sparks. Olenemata sellest, et tegemist on juba 70ndatel tegevust alustanud ansambliga, on nende muusikas püsinud pide kaasajaga kümnendist sõltumata ja publiku järgi duo ka kõnetab vanusest olenemata – kontserdi lõpuks olid istmetelt püsti ja kaasa laulmas ühtviisi nii noored kui vanad.
Nädal jätkus Tallinn Music Weeki esimese kontsertide päevaga, mille avas neljapäeval sümboolselt Ukraina muusik Ivan Dorn ja kelle massid kohale toonud ülesastumine toimis tõhusa meeldetuletusena sellest, mis eestlasi ukrainlastega liidab. Röövel Ööbiku karismaatiline etteaste reedel näitas, et nad on endiselt Eesti parim bänd – sett, mis algas indie-nostalgilises joones, jõudis lõpuks Raul Saaremetsa rütmilisel juhtimisel Ajukaja-tüüpi kaasaegsema tammumiseni.
Nädala tipp saabus Narvas Kreenholmis, kus astusid laupäeval üles Inglise minimalistliku R&B artist Tirzah ja Briti elektroonilise muusika produtsent Floating Points. Kuigi vihma sadas ja publikut oleks võinud rohkem olla, sobis Tirzah industriaalkõlaline muusika ja apaatne lavaolek Kreenholmi manufaktuuri seinte vahele üsna ideaalselt. Floating Points piirdus DJ-setiga, mis sarnanes rohkem tüüpilisele õhtule Sveta Baaris, aga mille tunnistaja oli lõpuks ikkagi oluline olla.
Pühapäeval, kui Narvast oli koju jõutud, korra maha istutud, tuli kohe uuesti püsti tõusta, sest Noblessneri valukojas esines täismajale taas Eesti publikule Iiri muusik Róisín Murphy. Kuigi kontsert oli osa tema viimase albumi tuurist, kõlasid lood nii soolokarjääri algusest kui ka Moloko ajast. Rohkeid lavakostüümivahetusi armastav Murphy oli laval efektne ja karismaatiline, kuigi liiga palju inimesi ümberringi kippus kontserti jälgima läbi oma kaamerasilma.
Olgugi et see nädal võttis füüsiliselt läbi ja kogu nähtut ja kuuldut ei ole veel jõudnud oma mõttes läbi töötada, siis sobib seda kokku võtma mõte, mida Róisín Murphy jagas mulle antud intervjuus – ajal kui vabaduse üle rindejoonel võideldakse, on eriti oluline teadvustada seda vabadust, mis muusika ja kontserdid meile annavad. Seda isegi siis, kui teisel pool Narva jõge olev Ivangorodi silmamine klubi Ro-Ro terrassilt momendiks mõtlikuks võtab.
