Sa oled taas tuuritamas albumiga, mis tegelikult ilmus juba üksjagu aega tagasi ["Róisín Machine" ilmus oktoobris 2020 – toim]. Mis tunne see on pärast seda, kui live-muusika oli suuresti pikka aega pausil?

Sa tunned rohkem seda, milline privileeg see tegelikult on. Ma olen mõistagi väga tänulik, et saan kodust välja minna ja inimeste ees esineda. Publikus on tajutav ka eriline vabanemise tunne, sest paljude jaoks võib see olla esimene kontsert, kuhu nad pärast mitmeid aastaid saavad. Ses osas on see olnud väga kaunis. Kui ma oleks tuurile läinud sirgelt kohe pärast seda, kui album ilmus, nagu algselt plaanis oligi – sest tuurikontserdid lükkusid kõik kaks korda edasi –, siis ma oleks esitanud rohkem materjali "Róisín Machine'ilt". See oleks olnud rohkem selle albumi keskne. Aga see näis jäävad juba ajaliselt nii kaugele, et tuur on võtnud endale rohkem parimate lugude või suurimate hittide formaadi. Nii et ma laulan lugusid, nagu "The Time Is Now" (Moloko ajast – toim), "Sing It Back" (soolo – toim), "Forever More", "Familiar Feeling", "Fun for Me" [kõik samuti Moloko repertuaarist – toim]. Kõike seda, millele saab kaasa laulda. See on toonud väga palju rõõmu. Mõistagi esitan ka muid asju, nagu "Incapable", "Simulation" ja "Narcissus", mis on kõik singlid ja pärit "Róisín Machine'ilt" ning mida inimesed teavad ka praeguseks väga hästi.

"Róisín Machine" valmis peamiselt distantsilt, ei?

Ei, kuigi omal veidral moel jah. "Róisín Machine" on olnud tegemisel kümme aastat enne seda, kuni see lõpuks ilmus. Tegin selle albumi väga hea sõbraga Sheffieldist, keda ma tunnen juba 25–30 aastat [Richard Barratt, AKA DJ Parrot – toim] ja kes on olnud mulle lähedane kogu minu karjääri jooksul. Isegi siis, kui ma ei ole temaga koos parasjagu millegi kallal töötanud, olen talle alati saatnud oma asju kuulamiseks. Ma tegin osa sellest [albumist distantsilt], aga seda päris lõpus; me panime albumi kokku ja ma kirjutasin loo "Crooked Madame" esimese lukustuse ajal, aga enamus sellest sai tehtud enne seda aega. Parrot oli väga järjekindel. Mul oli viimastel aastatel olemas nii tahtmine muusikat kirjutada kui ka võimalus seda salvestada kodus Abletoni tarkvaraga, mis praeguseks võimaldab salvestada selliselt, et ma saan vokaali albumile panna ja selle välja anda, mida ma varem poleks saanud teha ja mis on suurepärane. Aga Parrot oli selles osas üsna vanamoeline. Ta vajas, et vokaal oleks klassikaline, et tasakaalustada seda Sheffieldi kõla, mis selle kõige taustal helises, seda teatud industriaalset diskosaundi. Nii et tal oli vaja, et mu vokaalid oleksid väga hästi produtseeritud. Ma võisin sageli arvata, et tuli okeilt välja, aga tuli ikkagi püsti tõusta ja stuudiosse minna ning see vanamoeliselt ära teha. Järgmine album, mis mul valmis on ja mis lähitulevikus ilmub, sai tehtud rohkem-vähem distantsilt. Peaaegu kogu värk. Selle produtseeris ka teine produtsent, DJ Koze, kes töötab Abletoniga igakülgselt. Niimoodi ta muusikat teebki. Ta palus, et ma teeksin end selle tarkvaraga tuttavaks. Tema on see, kes mulle seda tarkvara tutvustas ja õpetas mind seda kasutama täpselt nii palju kui vaja, et salvestada vokaale ja ise lugusid kirjutada. Jah, suurem osa sellest sai tehtud distantsilt. Eks see on vist väga kaasaegne viis asjade tegemiseks. Usun, et lukustus aitas meil üksteisega läbi ruumi paremini suhelda. Aitas meil kasutada tööriistu nagu Zoom, et üksteisega läbi ruumi paremini suhelda ja seda ilma hirmu ja häbita. Paar aastat tagasi olnuks imelik saata sõnum, kus sa räägid sellest, kuhu sa lähed ja mis nüüd saama hakkab. Nüüd oleme kõik selle läbi ruumi suhtlemisega harjunud. Muusika töötab ses osas väga hästi. Ma tegin just väikese rolli Netflixi sarjas, mis järgmisel aastal välja tuleb ja saab olema mega. See on täiesti teistsugune asi. Sa ei saaks seda teha ühelgi teisel moel kui see, kuidas seda tehakse. Muusika puhul sa saad öelda, et OK, see ei olnud hea, teeme uuesti. Kohe. Filmide jm sarnaste asjadega sellist kohesust ei ole, on ainult kannatlikkus. Ainult kannatlikkus. Renderdamine. Taaslähtestamine. Üksteise informeerimine. Tagamine, et võtteplatsil oleks kõik õigesti. Kõik võtab nii palju rohkem aega ja on intensiivsem. Ma ei kujuta ette, kuidas seda on võimalik teha distantsilt. Aga muusika puhul on kõik väga vahetu. Kogu tehnoloogia on väga vahetu. Tehnoloogias puudub kunagine latentsusaeg. Ma tahan seda, ma panen selle mängima, ma kuulen seda. Ma tahan seda, ma laulan seda, ma kuulen seda. Keegi teine võib samal ajal olla interneti teises otsas ja öelda, et tee nii ja see kohe ka juhtub. See on selle koha [internet – toim] jaoks hea kunstivorm, kui see sulle istub.

Kas sa lähed pingesse, kui mõtled uue albumi tegemisele? Kas sinus on sisemine vajadus teha eelmisest parem sooritus?

Muidugi. Kas ka sina, kui sa võtad järgmise ülesande ette? Ilmselt küll. See hoiab meid käimas. See ei tähenda, et me selle saavutame, aga me igatahes üritame.

Kus su muusikaline fookus praegusel ajal on? "Róisín Machine" oli väga klubimuusika-keskne. Aga vahepeal on möödunud mõned aastad, peaaegu kaks. Kus su meelest fookus praegusel ajal on?

Ma olen praegu muusikast suures vaimustuses, üldiselt. Mulle tundub nagu praegu oleks uuesti 70ndad. Ma tõesti usun seda. Ma tõesti usun, et uus muusika on tõeliselt põnev, mitmekülgne. Uskumatu, mis muusikas praegu toimub. Ilmub nii palju head muusikat. See, mis mind praegu väga huvitab, on koht, kus tantsumuusika kohtub teiste stiilidega. Mulle meeldib, kuidas Ameerika hiphop on võtmas elemente house-muusikast ja vastupidi. See on väga dünaamilist sorti eksperimenteerimine. See on kõik väga põnev ja ma usun, et mu järgmine album mahub sinna kategooriasse. Nii et ma olen väga põnevil. "Róisín Machine" on vägagi Sheffieldi-muusika. Omal moel kolkalik, aga selles oma sarm, sest see on nii oma koha nägu. Kui aus olla, siis muusika, mida ma DJ Koze'ga koos olen teinud [uue albumi jaoks], on üsna globaalne muusika. See on muusika, milles on midagi Aafrikast, midagi Ameerikast, midagi Saksamaalt, midagi Iirimaalt ja midagi Ühendkuningriigist. See sobitub popmuusika kõrvale, aga on oma südames endiselt väga avangardne. See on põnev. Muusika, mida ma teen – olen teinud ja mis on peaaegu valmis – on hoopis omaette lugu. Taaskord. Aga see on hea.

Sa oled teinud muusikat 1990. aastatest saati. Mis on jätkuvalt need asjad, mis sind sütitavad selle kõige osas, mis puudutab tööstust, esinemist, muusikat ennast?

Mõistagi ma olen võtnud omaks kõik need tee-ise aspektid muusikategemise juures, mis on kõigile praegu kättesaadavad. See, et ma võin lihtsalt maha istuda ja hakata lugusid kirjutama ilma stuudiosse minemata, suurt hulka raha kulutamata ning suurel hulgal draamat tegemata, ja salvestada vokaale oma elutoas ja seda standardil, mis on plaadistamiseks piisavalt hea. Seejärel pühendan end sisu, video, kujunduse tegemisse ja kunstilise juhi rolli. See kõik käib sama jalga sellega, et minust on saanud sooloartist. Raske on eristada, millel on olnud suurem mõju, aga mõte on see, et sooloartisti roll on kuradi lõbus asi, sest sa valid iga kord uue tüübi, inimese [kellega koostööd teha] ning iga kord on tegemist uue maailmaga. Terve uus maailm täis võimalusi ja inspiratsiooni. Seda mõistagi eeskätt muusika osas, aga kui muusika on tehtud, räägib see sulle visuaalselt hoopis teistsuguse loo kui see, mille ma tegin eelmise tüübiga. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen. See on kuradi äge. Bändis mängimine on samuti äge mitmetel eri põhjustel. Aga see, et ma olen endiselt tegev ka 30 aastat pärast seda, kui alustasin ... Kui ma oleks endiselt samas bändis, siis ei oleks see nii huvitav.

Mulle näib, et sulle meeldib end uuesti üles ehitada, ka visuaalselt. Kas sa nõustud, kui ma ütlen, et see viis, kuidas sa lähened artistiks või muusikuks olemise kontseptsioonile, on see, et sa võtad iseend kui pidevalt arenevat kunstiprojekti?

Jah, või see, et ma lihtsalt kasutan iseennast oma kunstis. Kõik need asjad – kõik riided, kõik stiilid, kogu muusika, kõik eri sorti show'd – tuleb eraldi välja töötada. Sest sooloartistiks olemise üks miinuseid on see, et sa teed stuudioalbumeid ja oled kogu selle protsessi käigus stuudios, aga siis tuleb seda hakata live's esitama ja see on täiesti omaette pallimäng. Mul on vedanud, et ma olen saanud kogu oma karjääri jooksul teha koostööd Eddie Stevensiga. Isegi Moloko ajal oli ta minu muusikaline lavastaja. Ma saan kõik need erisugused stuudioalbumid talle viia ja anda neile live-versiooni. See on minu jaoks olnud samuti ülioluline, et ma olen endiselt tegev ja saan artistina areneda. Sest ma olen töötanud stuudios välja selle uue maailma, uue loo, seejärel olen selle loo arendanud oma maailmas välja live-versioonina. Need kaks asja on sümbiootilised ja toituvad üksteisest ning on hoidnud mind kõik need aastad käimas. Kõik need aastad. See on kuradi äge. Kontserdid hoiavad mind elus.

Ma ei tea, kas see küsimus tundub loogiline, aga kui stimuleeriv peaks muusika sinu maailmas olema? Meil on sedasorti muusikat, mis peaks olema rahustava moega, samas on meil muusikat, mis peaks meid tantsima panema. Kui stimuleeriv peaks muusika, mida sa teed või kuulad, sinu arusaamade järgi olema?

Üks asi, mida lukustused jm meile muusika kohta õpetasid, oli see, et muusika on meie sõber. See on koht, kus olla. See on meie parim sõber. Teinekord sa paned klapid pähe, isegi keset kõike seda hullust, ja saad kuhugi ära minna. See tõmbab sind endasse. See pole oluline kas see on tantsu-, avangard-, pop-, jazz- või mis iganes muusika. Sa peaks olema võimeline sellesse uppuma. Inimesed leidsid neil kehvadel aegadel, mis me läbi elasime, et muusika poole pöördumine on nagu sõbra juures käimine. See on see, mis teeb muusika heaks. See on haarav. See on kaaslane kogu eluks.

Kas sulle tundub, et meil on [ühiskonnana] praegu, pärast pandeemia-aastaid käsil nn tervenemisperiood?

Ei, ma ei näe väga palju tervenemist.

Miks nii?

Sest me tahame nii palavikuliselt pöörduda tagasi ühe või teise normaalsuse juurde, samal ajal käib sõda. Maailmas on lihtsalt väga palju ebakindlust. Palju väga sügavat ebakindlust. Aga nagu ma ütlesin, muusika poole pöördumine ... see on koht, kus muusika osutub kasulikuks ja nii abistavaks, sest sa kaod sellesse. Kui ma olen kodus, käin pikkadel jalutuskäikudel ja kuulan muusikat ning lihtsalt lasen sel end haarata. Ma arvan, et loovus sai [keerulistel aegadel] jalaga perse ses osas, kuivõrd tähtis see on. Ma ei mõtle seda poliitilises tähenduses. Poliitilisel muusikal ei ole midagi viga, aga kogu looming, ilma et see oleks päevselge, on omas mõttes poliitiline, sest see võimaldab luua maailma, kus olla. See on omal moel väga abistav.

Jah, see aitab meil keerulistel aegadel navigeerida.

Muusikas, kunstis on kindlasti olemas teatud pakilisus [urgency] ja toimub huvitav asi, kus paljud inimesed räägivad, kuidas mitte keegi ei ole muusikas, kunstis enam poliitiline. See on üks suur kaebus. Aga tuleb mõista, et minu põlvkonna inimesed kahtlemata nägid selle tõusu ja langust. Me olime kohutavate asjade tunnistajad. Isegi Live Aid – sa lugesid sellest, kuidas raha läks valesse kohta ja kõik head kavatsused ei olnud suunatud õigesse kohta. Need polnud fokusseeritud. See polnud õigesti tehtud. See polnud korrektne. Informatsiooni ei olnud. Oli ainult kirg. Sa pead sellest edaspidi õppima, muretsemata tühistamise vm sarnase pärast. Nii palju idioote on aastate jooksul sõna võtnud ja on selgunud, et kuigi see omal ajal tundus nii õige, osutus see sellest hoopis keerulisemaks.

Loomise ja loovuse, muusika ja kunsti tegemise puhas, tõeline maagia ning see, mida see on võimeline inimestega tegema, võib samuti kõige selle sees kaotsi minna. See, mis see tegelikult teeb – personaal-poliitilisel tasandil – praegusel ajal ka minusugustega, on see, et kui me oleme laval ja vabad, on selles teatud pakilisus, sest vabadus ise on miski, mille üle rindejoonel võideldakse. Mitte ainult Ukrainaga seoses, aga ka Ukrainaga seoses. Me jõuame Euroopaga aina lähemale teatud kaosele. Mõte on selles, et me oleme kõik ühes klubis – ma mängin muusikat, bänd mängib muusikat, sa oled seal, tantsid end arutuks, ja see on oluline, et me saaks seda teha.

Kui ma mõtlen selle peale, kui ma laps olin ja käisin väljas, klubides ja bände vaatamas, siis ka see oli oluline. Ma teadsin sisimas, et ma võtan omale oma vabaduse, olenemata sellest, mis keegi mulle ütles.

Ma tunnen seda ka praegusel ajal kontsertidel käies. Palju toimub ja ma tunnen, et ma pean neil üritustel käima. Aga ma küsin viimaseks seda, et kas sa oled tuleviku osas optimistlik?

Ma ei ole kumbagi. Ma püüan elada hetkes nii palju kui võimalik. Ma ei ole optimistlik [ega pessimistlik]. Ma ei usu, et ma suudan tulevikku ennustada. Mida vanemaks sa saad, seda suuremaks kasvab kahtlus, et sa suudad tulevikku ennustada. Sa ei suuda ennustada seda, mis juhtub.

Jah, isegi kui sul on oma kogemused.

Seepärast, et sul on oma kogemused.

Jah, see on parem viis, kuidas seda öelda. Igatahes, ma küsisin kõik oma küsimused ära.

20 minutiga! See on päris hea, kas pole?

Kas sa soovid midagi lisada?

Ei, suur rõõm oli sinuga rääkida. Aitäh, kullake. Näeme.

Aitäh, näeme.