Tobi Vail: veider, et Bikini Killi lugude sõnum on asjakohane ka tänapäeval

Laupäeval esineb Flow festivalil Helsingis riot grrrl'i liikumise üks pioneere, Ameerika hardcore pungi ansambel Bikini Kill. Bändi trummar ja aktivist Tobi Vail rääkis festivali eel ERR-ile muu hulgas, kuidas nad pärast 20 aastat uuesti koos mängima sattusid ja miks nende 90ndatel kirjutatud lugude feministlik sõnum on kahjuks endiselt asjakohane ka tänapäeval.
Te olite eile õhtul Poolas?
Kaks õhtut tagasi [reedel, 5. augustil – toim], aga jah.
Mu sõber nägi teid seal ja ta ütles, et ta nuttis, sest te olete tema jaoks täielikud ikoonid. Kas sa tajud iseend pärast kõiki neid aastaid ka sellisena?
(naerab) Ma ei tea, mida tähendab olla ikoon, nii et tegelikult mitte.
Aga kui inimesed astuvad pärast kontserti ligi, siis kuidas sa reageerid, kui keegi tuleb rääkima, kuidas su muusika on tähendanud tema jaoks nii palju või muutnud seda, kuidas ta asju näeb jne?
Inimestega on tore kohtuda. Meil pole olnud võimalik COVID-i tõttu väga inimestega tuuril kohtuda, aga mulle meeldib see – mulle meeldib publikuga rääkida, kontsertidel inimestega kohtuda. Aga COVID-i tõttu ei saa me seda praegu väga teha. Aga tavaliselt, kui ma kohtan mõnda meie fänni, siis küsin, mis on tema nimi ja millega ta tegeleb ning muuta selle inimlikumaks.
Te tulite kokku ajal, kui rokkmuusikas domineerisid mehed. Kuidas see skeene praegu välja näeb? Näiteks festivalidel.
See pole väga erinev. 90ndatel esinesime me ainult ühel festivalil, mida ma mäletan ja see toimus Austraalias. Seal olid mõned naised, nagu The Amps koos Kim ja Kelley Dealiga, Sonic Youth Kim Gordoniga, aga enamasti olid seal bändid nagu Foo Fighters, Beastie Boys, Pavement, Rancid, Jawbreaker. Olukord tundub praegu olevat üsna sama, aga me pole väga saanud tegelikult teisi bände näha. Me mängisime hiljuti just Oaklandis festivalil Meltdown, kus me olime peaesinejad ja sellel festivalil oli palju nais- ja kväärartiste. Paar aastat tagasi, aastal 2019, olime peaesinejad festivalil Riot Fest. See oli põnev, sest ausalt öeldes naised ei ole eriti sageli festivalidel peaesinejad. Meil õnnestus kahel festivalil oli peaesineja. Ma tean, et naismuusikuid on palju, aga mis puudutab täielikult naistest koosnevaid bände, kes kirjutavad ja salvestavad ise oma muusikat, siis Ameerika Ühendriikides ei ole olnud väga palju neid, kes oleks saavutanud edu peavoolus, nagu The Go-Go's 80ndatel. Keegi ei ole endiselt sarnast edu saavutanud.
Te läksite lahku aastal 1997 ja siis taasühinesite tuuriks 2019. aastal ja tänavu. Mis tunne oli tagasi laval olla? Kuidas te olete bändina selle aja jooksul ja viimastel aastatel arenenud?
See on hea küsimus. Me tulime 2019. aastal uuesti kokku, et esineda Los Angeleses ja New Yorgis ning nii pea, kui me need välja kuulutasime, müüdi need välja ja me pidime neid juurde lisama, nii et lõpuks esinesime neljal õhtul L.A.-s ja kahel New Yorgis, misjärel paluti meil esineda Londonis, kus me astusime ka lõpuks üles kahel õhtul. Niimoodi see juhtus. Pärast seda paluti meil Riot Festil peaesinejana üles astuda. Kuna taasühinemiskontsertide vastu oli nii suur huvi, siis paluti meil aina esineda, nii et me otsustasime kavandada turnee, et saaksime 2020. aastal mängida rohkemates paikades, aga siis tuli COVID ja kõik läks lukku täpselt sel päeval, kui meie turnee pidanuks algama ja see lükkus kogu aeg edasi. Meil on lihtsalt väga hea meel, et me ei pea enam karantiinis istuma (naerab). Mis puudutab seda, kuidas bänd on vahepealse aja jooksul muutunud ... me mängime lugusid, mis me kirjutasime oma varastes 20ndates ja nüüd me oleme oma 50ndates. Nii et see on üsna veider, eks ole? See on veider ka seepärast, et lood näivad olevat asjakohased, ja see kõik juhtus üldse ausalt öeldes seepärast, et meil paluti miskit teha The Raincoatsi tribuutkontserdil. The Raincoats ise palus meid. Nad esinesid New Yorgis ja me otsustasime The Raincoatsi jaoks selle kontserdi anda. Me ei kuulutanud seda eraldi välja ega midagi, me ei olnud isegi kaalunud uuesti kokku tulekut, aga meil oli lihtsalt nii lõbus koos hängida ja seda teha. Niimoodi see juhtus. Aga me pole kirjutanud uusi lugusid, me elame kõik eri kohtades, me elame kõik üsna oma elu. Me oleme kõik teinud muusikat eri bändides jne ja sellega ka jätkame. Kathi [Wilcox] on bändis Casual Dots ja ma mängin paljudes Olympia [Washingtoni osariigi pealinn] bändides, Kathi ja Kathleen [Hanna] on ka koos mänginud ühes bändis The Julie Ruin, tuuritanud, tegelikult koos Saraga [Landeau], kes nüüd mängib koos meiega kitarri. Me ei ole kirjutanud ühtegi uut lugu ega midagi. Meil on keeruline kokku saada, sest me elame riigi eri osades ... eriti COVID-iga (naerab). Nii et tundus, et see juhtus väga kiiresti, aga nüüd on olnud mitmeid aastaid ootamist, et see lõpuks juhtuks ja saaks jälle kontserte anda.
Uue muusika kirjutamisest rääkides – inimesed õppisid seda distantsilt tegema. Kas see on sinu jaoks üldse arvestatav viis, kuidas töötada, et sa teed mingisuguse tüki ja saadad selle bändiliikmetele ning nemad omakorda teevad sellega midagi. Kas see pole üks meetod, kuidas töötada?
Jah, mõned inimesed suudavad seda. Mis puudutab mind isiklikult, siis ma olen trummar ja pole kunagi õppinud salvestama digitaalselt. Ma salvestan endiselt analooglindile. Võib-olla ma peaks õppima, kuidas seda teha. Aga ma pole seda teinud. Mul pole neid oskusi. Aga ma tean, et Kathleen on teinud rohkem digivärki ja ta teab, kuidas produtseerida. Ilmselgelt ei ole seda liiga raske ära õppida. Aga mis puudutab trummimängimist, siis ... ma elan korteris. Minu trummikomplekt ei ole mul korteris. Mu trummikomplekt on majas, kus elavad teised inimesed, nii et COVID-i ajal oli keeruline isegi harjutada.

Kas sul on uute lugude ideid? Mis tunne on mängida vanu lugusid?
Me mängime lihtsalt vanu lugusid. Mul on mitmeid teisi bände, kes kirjutasid ja salvestasid albumeid enne kui kõik kinni läks ja pole veel ilmunud – kaks albumit gSp-ga [Girlsperm], mis on nüüd digitaalselt Thrilling Livingu alt saadaval, ja teisel bändil, kus ma mängin, on terve album, mida pole veel välja antud, sest 2020. ja 2021. aastal ei tundunud loogiline albumeid välja anda, kuivõrd sa ei saanud tuuritada ega midagi.
Seetõttu on tänavune aasta olnud ka uute albumite osas nii sündmusterohke. Nii palju asju ilmub.
Jah, ja see on veider, sest see kõik toimub endiselt viibega – sa kuuled jätkuvalt asju aastatest 2018, 2019, mis ilmuvad alles nüüd. Samal ajal kuuled palju päris uut materjali ja materjali, mis sai kirjutatud karantiini ajal. See on huvitav.
Aga mis tunne see on, kui pärast kõiki neid aastaid see sõnum, mida te tahtsite edastada ja mis teie muusikas ning lugudes oli 90ndate alguses, on jätkuvalt aktuaalsed ka tänapäeval? Kas see tekitab abitu tunde, et asjad ei ole muutunud?
See on veider, kas pole? Kui me tulime 2017 kokku, et mängida The Raincoatsiga koos üks lugu, siis oli Trump president ja ei olnud tunne, et toimuks mingi areng. Teatud määral on tunne endiselt sama. Me nägime, mis juhtus seoses taganemisega Roe vs Wade'i otsusest ülemkohtunike tõttu, kelle Trump oma valitsusajal ametisse määras. Tunne on üsna lootusetu.
Aga kas kuskil on lootust? Kui see on üsna lootusetu, siis ometi peab olema kohti, kus sa näed mingit lootust?
Üks asi, mida sellest kõigest õppida, on see, et progress ei ole lineaarne. Kui sa tunned maailma ajalugu, siis näed seda. Sa näed, et on riigid, nagu Iraan, kus 50ndatel toimus feministlik liikumine ja kus praegu olukord naiste jaoks nii hea teatud mõttes ei ole. Fundamentalismi ja paremäärmusluse tõusuga näeme seda palju igal pool. Õppetund siin on see, et sa ei tohi võtta seda enesest mõistetavana, sa pead olema kaasatud ja valvas. Sa pead olema poliitiliselt aktiivne. Sa ei saa astuda sammu tagasi.
Kas sulle tundub, et muusikaskeene ja -tööstus laiemalt on muutunud võrdsemaks, mis puudutab naisi, vähemusi jne?
Teatud moel küll. Näiteks hardcore punk 2010ndatel. Hardcore-skeenes oli eri nahavärviga inimesi, naisi ja kväär- ning transinimesi üle maailma palju rohkem. Hardcore-skeene sai alguse 80ndatel ja kuigi sellega oli seotud eri nahavärviga, trans- ja kväärinimesi ning naisi, koosnes see paljuski keskklassi valgetest meestest. Praegu ei ole see üldse nii. See on täielikult muutunud. See on üks näide. Mis puudutab peavoolu, siis siin on raske võrrelda, sest skeenesid on nii palju, aga rock'n'roll'i, kitarripõhised, trummiga bändid, kes kirjutavad ühiselt lugusid mudeli järgi, nagu toimisid The Beatles, Rolling Stones, Booker T. & the M.G.'s, Sex Pistols, The Clash, X-Ray Spex, The Go-Go's – seda tüüpi bändid on endiselt kõige edukamad näited. Ja see oli mõnda aega tagasi.
Üks asi, mida mitmed inimesed on välja toonud ja mida ma ise olen märganud, on see, et naised teevad tegelikult praegusel ajal kõige huvitavamat muusikat.
Näiteks kes? Ma kuulsin ka seda eile [laupäeval – toim]. Mind lihtsalt huvitab.
Neid on nii mitmeid.
Ma ilmselt nõustun sinuga, aga mind huvitab, miks inimesed seda praegu ütlevad.
OK, üks näide – Nilüfer Yanya on üks neist artistidest, kes on tänavu välja andnud albumi, mis on inimestele tõesti muljet avaldanud. Sa näed, et seda seda kuulavad inimesed olenemata sellest, mis žanrist on tavaliselt nende meelismuusika.
Kas nad on sinu hinnangul peamiselt sooloartistid?
Jah, pigem küll.
Jah, ma näen seda rohkem sooloartistide puhul, mitte nii väga bändide puhul, ja ma ei tea, miks.
Kui ma bändide peale mõtlen, siis tuleb mul pähe selline asi nagu Petrol Girls, mille ma hiljuti avastasin. Nad teevad ka sellist feministlikku punki.
Jah, seda oleks tore kuulata. Punkbändid nagu The Raincoats, The Slits, Sleater-Kinney ... ma unustan praegu kindlasti mitmed ära ... The Donnas oli väga hea, aga nad ei murdnud 90ndatel väga edukalt peavoolu. Kuigi olid väga head. Mulle meeldis väga Shonen Knife Jaapanist ja Les Calamités Prantsusmaalt ning The Pandoras. Need on bändid, mis meeldisid mulle 80ndatel teismelisena. Ei tea, kas me näeme veel midagi sarnast uuesti.
Mulle tundub, et see liigub väga positiivses suunas. Ei tea, kas asi on selles, et tööstus on lõpuks naiste loomingulisele eneseteostusele end avanud ... Aga kui rääkida näiteks muusikakriitikast või -ajakirjandusest, siis seal ma näen endiselt probleeme. Ma kirjutan ise ka muusikast ja tundub, et selle ümber on endiselt mõningane stigma, et mehed ei tunne, et naised mõistaksid muusikat viisil nagu seda mõistma peaks.
See on hea asi, mida välja tuua. Ma tegin kunagi fänniajakirja ja töötasin mõnda aega vabakutselise muusikaajakirjanikuna. Jah, ma usun, et ma nõustun sinuga (naerab).

See on ilmselgelt hoopis teistmoodi USA-s. Eesti on nii väike riik, et meil isegi ei ole muusikaajakirjanikke siin eriti, kes oleksid täielikult pühendunud muusikast kirjutamisele. Ma püüan olla üks selline.
Mul tuli vahepeal veel üks bändinäide meelde – Pussy Riot. Nad on suurepärased.
Jah, nad on poliitika ja muusika tõesti kokku toonud, väga reaalsel moel, tehes midagi päriselt ka ära.
Kuidas see Eestis vastu võeti?
Me Eestis oleme suuresti kõige poolt, mis on Vene valitsuse vastane.
Inimestele meeldib Pussy Riot?
Muidugi. Meie silmis ajavad nad õiget asja. Ja mitte ainult Venemaaga seoses, vaid teevad tööd ka nende riikide eest, kus on sarnased probleemid. Nii et meil on nende suhtes üsna suur respekt.
Ma arvan, et ma küsisin kõik, mida ma tahtsin küsida. Kas sa soovid midagi lisada?
Eesti ja Soome huvitavad mind väga. Ma pole kunagi käinud üheski Skandinaavia riigis ega ole veetnud väga palju aega Ida-Euroopas, nii et ma hea meelega võtaks vastu igast muusikasoovitused.
Kas sul on märksõnu bändide kohta, mida ma peaksin nimekirja tehes silmas pidama?
Mulle meeldivad punkbändid. Mulle meeldivad ansamblid. Mulle meeldib tegelikult kitarri- ja trummipõhine muusika. Mulle meeldib ka, kui see ei ole liiga retro. Mulle meeldib rohkem see 21. sajandi tüüpi salvestamine, kus sa salvestad otse ja mitte niivõrd digitaalselt. Trummarina näib mulle, et digitaalsega kipub olema see, et mängitakse klikiraja peale ja siis sämpeldatakse loost üks takt ja pannakse see korduma, nii et see kõlab teistmoodi kui enne selle tehnoloogia leiutamist. Mulle selline muusika väga ei meeldi. Mulle meeldib muusika, mis on otsesalvestatud nii, et inimesed mängivad ühes ruumis koos muusikat ja pole miski, mida töödeldakse aina uuesti ja uuesti.
Tuuritamine COVID-i ajal sakib, sest me käime kohtades, kus me pole kunagi käinud ja meil ei ole võimalik neid paiku tegelikult päriselt kogeda. Nii et kui mul õnnestub inimestega intervjuu käigus kohtuda või midagi, siis ma küsin kohe, et mis bände sa mulle soovitad (naerab).
Ma elasin osa oma lapsepõlvest 70ndatel Washingtoni osariigis ühes soome linnas. Kõik seal olid peaaegu soomlased, sest tegemist oli metsatööstuslinnaga ja seal elas ainult 300 inimest. Nii et mul oli soome kultuurist väga veider aimdus (naerab). Ma ei suuda praegu meenutada, mis on selle puust nikerdatud keeltega instrumendi nimi, mida inimesed mängivad. Kas see on kantela või midagi?
Kannel? Eesti keeles on see kannel, see peab midagi sarnast soome keeles olema.
See koht, kus ma elasin, tegelesid inimesed traditsiooniliste soome asjadega, väga vanaaegsete asjadega, nagu ammustel aegadel. Näiteks teisest sajandist pärit soome pärandi festival.
Mind väga huvitab, milline see [Soome] on, sest inimesed on mulle öelnud, et see näeb välja nagu see osa riigist, kus ma pärit olen. Tead ju, kuidas inimesed, kui nad immigreeruvad teise riiki, leiavad nad sageli koha, mis on sarnane sellele, kust nad pärit on ja nad mõnes mõttes taasloovad oma kultuuri uuel moel. Seepärast ma olen põnevil, et milline see nüüd välja näeb, sest ma ei ole seal kunagi käinud. Kõige populaarsem nimi minu koolis oli Wirkkala. Kas see on populaarne nimi (naerab)?
Mis nimi?
Wirkkala, soome nimi. W-I-R-K-A-L-L-A või midagi. Ma ei tea. On palju nimesid, kus on palju L-, K- ja A-tähti.
OK, huvitav, ma ei tea sellist.
Olgu, võib-olla siis Soomes on see populaarne.
Olgu, ma usun, et võime otsad kokku tõmmata. Suur tänu sulle!
Oli tore kohtuda, nägemist!
*