Viimane kord, kui ma teid nägin, oli kaheksa aastat tagasi Kadriorus. Te ei ole Efterklangiga vist pärast seda Eestisse sattunud?

Mis kohas see toimuski? Kas see oli pargis?

Jah, meie presidendilossi aias.

Jaa, ma mäletan seda, kuna Angela Merkel oli sel päeval visiidil.

Ma seda ei teadnudki.

Aga kas me tulime pärast seda tagasi? Ma ei usu, et me tulime pärast seda tagasi. Liimaga käisime korra või kaks, aga mitte Efterklangiga. Aga tegelikult on väga hea [pärast nii pikka aega tagasi olla.] Oleme Efterklangiga mitmeid kordi Tallinnas esinenud ja see on olnud alati üks meie lemmiklinnasid, kus esineda. Mäletan, et üks esimesi kontserte oli Von Krahlis. Meie jaoks on need olnud legendaarsed kontserdid, kus lava- ja publikuenergia jooksid kuidagi õigesti kokku.

Teinekord ei suuda sa ennustada, mis kontserdil toimuma hakkab. Vahel tundub kõik lihtsalt maagiline, voogab kuidagi taevalikult. Meil on Tallinnas olnud mitu sellist kontserti. Meile on Eestis alati meeldinud. Tunnen Heleni [Helen Sildna, kontserdi korraldaja Shiftworks OÜ omanik – toim], tema meeskonna, publiku ja selle linnaga väga olulist sidet. Sündisin 1981 ja ma mäletan väga hästi, kui Balti riigid said iseseisvaks, mäletan, kui nad liitusid Euroopa liiduga, ja mäletan väga selgelt seda, kui ma esimest korda Eestisse tulin. See oli palju aastaid tagasi ja mäletan, et mõtlesin, et vot, see siin on Põhjamaad. Ma tunnen end siin koduselt. Nagu ma tunnen end koduselt Norras, Rootsis või Soomes. Sa ei tea seda enne, kui sa seda kohta külastad. Kultuur, atmosfäär ja see, millised inimesed on, on peaaegu identne.

Minuga on veidi sama lugu. Ma just hiljuti käisin Taanis, nii sel kui ka eelmisel aastal ja ma tundsin, et ma ei reisinud kuhugi kaugele, see on väga sarnane Eestile.

See on palju sarnasem kui me arvame. Esimest korda Eestisse reisides mõtlesin, et see siin on Põhjamaad, et see tervik pole mitte Skandinaavia, vaid Põhjamaad ja me oleme üks kultuur. Kultuuri mõttes esineb sarnasusi ja mulle tundub küll, et see on üks suur piirkond. Viimasest korrast [kui Eestis käisime] on möödas kaheksa aastat, see on liiga pikk aeg. Aga me oleme alati andnud endast parima, et Tallinnasse tulla, ka Riiasse ja Vilniusesse, aga peamiselt Tallinnasse.

Mu küsimus puudutas tegelikult viimast korda, kui te siin käisite. Kui sa saaksid võrrelda seda Efterklangi, kes oli siin kaheksa aastat tagasi ja see, kes tuleb siia laupäeval, siis millised erinevused sa välja tooksid? Kui neid on.

Erinevusi on palju ja samal ajal ka mitte nii palju. Suur osa meie show'st põhineb sellel, kes me olime bändina tollal. Aga samas oleme praeguseks palju enam kui olime siis. Oleme individuaalselt, aga ka ühiselt saanud paremateks muusikuteks. Pärast seda [Tallinna kontserti 8 aastat tagasi] oleme teinud kaks albumit ja ooperi ning kõik need asjad koos moodustavad omal moel uue show. Praegusel ajal on meie kontserdid väga ... no mitte väga, aga üllatavalt tantsitavad (naerab). Album ise on väga soe. See pole peomuusika, aga kui sa lükkad mõnedel lugudel heli põhja, siis on need peaaegu nagu tantsulood. Nii et me eksperimenteerime väga palju sellega. Praegusel ajal on see kui energiaplahvatus, mida me publikuga jagame.

Meie show'd on alati olnud üsna ekstravertsed, kuigi samal ajal on selles ka teatud tõsidus ja introvertsus. Laupäevane kontsert on suuresti tähistamine, et saame olla ühes ruumis ja oleme elus (naerab). Oleme üsna tänulikud, et saame jälle tuuritada. Samuti oleme tänulikud selle eest, et saame ka pärast 20 aastat endiselt tuuritada ja teha albumeid, oleme endiselt head sõbrad. Me tunneme endiselt, et meil on palju, mida anda ja ka palju asju, mida me pole veel avastanud seoses muusikaga, mida võiks teha ja kontsertidega, mida anda. See tekitab hea tunde. See on kontserdil põhiline.

Teie jaoks on see OK, et tegu on kinoga ja inimesed istuvad?

Jah, see pole üldse probleem, kuna tegemist on aeglase peoga. See algab aeglaselt, aga võib-olla on inimesed kontserdi lõpuks püsti. Seda ei tea kunagi. Sa pead ennast alati kohandama, kui tegemist on istuva publikuga, sest sa ei saa tagasi nii palju energiat, sest inimesed ei liiguta ja on rohkem lõõgastunud. Nii et sa pead andma rohkem, et energia liikuma saada. See on viis, kuidas seda teha – sa pead lihtsalt kohanema ruumiga, kus sa esined. Ma ei usu, et meil peavad olema tagatud spetsiifilised tingimused, et anda teha hea kontsert. Usun, et suudame anda hea kontserdi kus iganes. Teinekord on see üllatav, kui sa annad kontserti ja äkitsi inimesed tantsivad.

Ma ei tea, kuidas see eestlastega oleks. Ei tea, kas see võiks eestlastega juhtuda.

Ma usun, et eestlased on tegelikult üsna elavad ja avatud. Mulle on selline mulje jäänud. Aga võib olla nii, et ainult meie tantsime laval (naerab).

Ma tean, et seda küsitakse muusikutelt palju, aga kuidas pandeemiast tingitud piirangud mõjutasid teie uue albumi salvestamist? Tean, et see oli seekord ise produtseeritud ja sai salvestatud saarel?

Jah. Esiteks ei pidanud me tegelikult üldse uut albumit tegema. Pandeemia on põhjus, miks meil on uus album (naerab), sest äkitsi oli meil käes nii palju vaba aega ja mõtlesime, mida teha, sest kontserdid olid tühistatud. Paari nädala pärast saime aru, et ainus asi, mida teha, on muusikat kirjutada. See on midagi, mille üle meil on kontroll. Seega algas suur kirjutamine ja me pidime välja mõtlema, kuidas kokku saada, sest me ei ela samas linnas. Aga reisimine oli võimalik. Me oma peas lihtsalt mõtlesime, et reisida ei tohi ja midagi teha ei tohi. Aga meil õnnestus kohtuda ja selle asemel, et olla linnas ja suure hulga inimestega, leidsime linnast väljas ühe stuudiokoha, kus saime olla kolmekesi ja kuhu kutsuda aeg-ajalt paar külalist.

Nii et me tegime albumi suuresti kolmekesi, nagu vanadel headel aegadel. Juhtus see, et ilma et me oleks sellele eraldi mõelnud, hakkasime kirjutama muusikat, mis tekitas meis hea tunde. Mitte arutult rõõmsal moel, aga loodetavasti huvitaval moel (naerab). Kuigi me seda otseselt ei plaaninud, tegime albumi asjadest, mille järele sel ajal igatsesime, nagu koosolemine, ja lootusest, et meie kõigi elus on ees paremad ajad.

Nii et te tuuritasite oma vana materjaliga ja ei tundnud vajadust teha midagi uut? Või miks see on nii, et te enne koroonat midagi uut ei planeerinud?

Seepärast, et meil oli kavas turnee. Me tuuritasime endiselt eelmise albumiga ja me polnud uue albumi jaoks veel plaane teinud. Tavaliselt me teeme tuuri ära, seejärel on meil väike paus ja mõne aja pärast üks meist küsib, et kas peaks tegema uue albumi ja teine ütleb, et jaa, ma tahaks ka seda teha ja siis me hakkame arutama, et millal see võiks ja saaks ilmuda, millised on ideed. Aga seekord me lihtsalt ühel hetkel avastasime end uut albumit tegemas. See on see, mida ma silmas pean sellega, et me tegelikult ei pidanud seda albumit tegema. See andis ka tugeva loovuse ja vabadusetunde, sest me lihtsalt eksperimenteerisime ning lõbutsesime. See ei olnud nii, et me otsustasime, et OK, teeme uue albumi. Teeme ühe hea albumi ja parema kui eelmise. Ühtegi sellist mõtet päriselt ei olnud, sest selle tegemine juhtus nagu see juhtus.

Album enne seda oli taani keeles.

Jah.

Ja sellele eelnenud albumid olid ingliskeelsed. Kas muusika kirjutamine oma emakeeles on mingil moel teistmoodi kui selle kirjutamine inglise keeles? Kas te tunnete, et teie aju töötab teistmoodi, kui te sõnu kirjutate?

Jah, meloodiad muutuvad ja heli musikaalsus, kui neid laulda. Aga juhtub ka see, et sõna muutub äkitsi meile taani keeles palju olulisemaks, mis on naljakas, sest vähesed saavad aru, mis need sõnad tähendavad (naerab). Aga me kõik oleme õnnelikud, et saame taas inglise keeles laulda, sest see on olnud nii algusest peale. Lapsepõlves ja teismeeas kuulasime ka muusikat inglise keeles.

Pealegi me ei tunne, et me oleks Taani bänd per se, me tunneme, et me oleme rahvusvaheline bänd. Meil on sõpru ja fänne üle maailma ning inglise keeles laulmine tähendab, et sel viisil on muusikat lihtsam jagada. Me väga nautisime taanikeelse albumi tegemist ja lõppeks nautisid seda ka fännid. Võib-olla teeme seda uuesti, ma ei tea, aga ma igatahes olen rõõmus, et oleme tagasi inglise keele peal.

Kui ma kuulen eestikeelseid laulusõnu, või kui ingliskeelsed laulusõnad on tõlgitud eesti keelde, siis need ingliskeelsed sõnad enam emakeeles nii lahedalt ei kõla. Inglise keeles saad sa end algsest tähendusest kuidagi distantseerida.

See on tõsi, see muutub natuke lihtsamaks, sest sul on sõnadega veidi suurem distants ja sa muutud oma kirjutatu suhtes vastuvõtlikumaks. See on hea, sest see võib protsessile halvasti mõjuda, kui sa vaatad kogu aeg peale sellele, mida oled teinud või mõtled, et see pole piisavalt hea. Need omadused võivad olla ka head, sest võivad motiveerida sind tegema midagi teistmoodi, aga võivad sind protsessi käigus ka takistada, kui sa oled liiga valiv selle suhtes, mida sa teed.

Efterklang ei läinud laiali, aga teil oli paus ja te moodustasite Liima ja Casper andis välja ka soolomaterjali.

Jah.

Ma ei tea küll, kui pikk see aeg teil oli. Neli aastat?

Ma ei teagi, sest meile ei tundunud see pausina, kuigi see seda muidugi oli. Aga "Piramida" ja eelmise albumi, "Altid Sammeni" vahel oli seitse aastat ja selle seitsme aasta jooksul tegime me erinevaid projekte, mitmeid neist koos, aga osasid ka mitte koos. Aga tuuril olemine, ka vanemate lugude mängimine – mulle meeldib, et me seda teeme, see tekitab hea tunde.

Mida Liima Efterklangile annab?

Väga palju, sest selle bändi puhul oli keskne improviseerimine ja ühiselt muusika kirjutamine ning seda palju kiiremini kui Efterklangiga. Liimaga sundisime end lugusid kirjutama ühe päevaga ja see on midagi, mida me Efterklangiga polnud kunagi teinud. Efterklangiga on see protsess olnud alati väga aeglane. Aga Liima puhul tegime me seda viisil, et andsime iseendale väga lühikesed tähtajad – stiilis teeme täna ühe loo, teise homme, mängime neid laupäevasel kontserdil ja vaatame, kas see töötab või mitte. Ja pärast seda jätkasime kirjutamist. Selle juures oli väga palju vahetut energiat ja see oli tore uus lähenemine lugude kirjutamisele, millest osa võtsime endaga kindlasti kaasa ka uue Efterklangi materjali kirjutamisse.

Kuidas on võimalik muuta projekti nime ja hakata äkitsi tegema teistsugust muusikat? Sest Liima on põhimõtteliselt Efterklang pluss üks inimene. Teid on seal neli. Kas see üks inimene pani teid muutma viisi, kuidas te muusikat teete? Kuidas see juhtub?

Iga kord, kui me teeme uue Efterklangi albumi, siis kuigi alustad iga kord otsast peale ja uue asjaga, siis teed seda teatud moel siiski seoses kõigi juba tehtud albumitega. Kui lähed tuurile ja annad kontserte, siis on ootus, et sa mängid lugusid kogu kataloogist ja kõigist aastatest. See tähendab, et oled veidi oma mullis kinni. See on OK, aga teinekord tahad sellest välja murda. Liimaga, öeldes, et tegemist on uue bändiga, saime alustada uuest kohast ja teha muusikat, millel meie jaoks oli Efterklangiga pea null seost ja saime anda kontserte, mängimata ühtegi Efterklangi lugu. Me saime sellest vabaks. See toimis meie jaoks nii. Liima kokkutulek on minu jaoks isiklikult bassimängija ja kaasheliloojana muutnud mitmeid asju. Olen selle projekti eest väga tänulik, sest kui tegemist on kolme sõbraga nagu meie, kes teinud muusikat nii palju aastaid, kasvatakse teatud rollidesse ja neid rolle võib olla raske muuta. Aga öeldes, et OK, nüüd me teeme midagi täiesti teistsugust, muutsime seda, kuidas lugusid kirjutame ja esineme. Meil on neljas inimene, kes on samaväärselt oluline kui teised. Sellega sa muudad rolle. Nii et see on osalt ka protsessi või struktuuri kujundamine muutuste sissetoomiseks, ja see töötas.

Kas sa oskad tuua mulle ühe näite, mida sa tegid Liimas võrreldes Efterklangiga teistmoodi?

Näiteks, enamik Efterklangi lugusid on kirjutatud kiht kihi haaval, heliga eksperimenteerides ja midagi sellele pannes. See on midagi, mis juhtub pikema aja jooksul arvutis. Samas enamik Liima lugusid sünnib nii, et sul on neli tüüpi ühes ruumis, kes hakkavad kõik koos muusikat mängima, improviseerima. Teadmata, mis nad lõpuks teevad. Selle protsessi käigus avastavad nad, et "oh, see oli lahe, teeme seda uuesti" ja pärast seda läheb kõik väga kiiresti – mõtled, et OK, see võib olla refrään, see salm, proovime selle kokku panna ja mängida loona. Nii et asjade tegemise kiirus ja ka tehnika on täiesti erinev.

Ka uuel Efterklangi albumil on lugusid, mis on kirjutatud viisil nagu me kirjutasime Liima lugusid. Näiteks "Mindless Center" – see, kuidas see lugu on kirjutatud, on täpselt see, kuidas me Liima jaoks lugusid kirjutasime. Nii et see projekt liigub omal moel Efterklangi sisse, mille üle ma olen rõõmus.

Arvustasin hiljuti teie uut albumit ["Wildflowers"] ja mõtlesin selle käigus sellele, kui häiriv võib olla, et keegi üritab su loomingut kirjeldada. Kas sa hoolid sellest või arvad, et muusikakriitika on artistina sulle vajalik?

See on väga huvitav küsimus. Muusikakriitika ja -ajakirjandus on praegusel ajal mitmel moel väga harv nähtus. Sellele ei ole palju ruumi ajalehtedes, paljud muusikaajakirjad on kinni pandud.

Arvasin, et see on nii ainult Eestis, aga see on nii vist tegelikult kõikjal.

See on nii kõikjal. Artistina pead sa nüüd ise oma lugu rääkima sotsiaalmeedias. Sa pead seda rääkima kogu aeg, iga päev ning maksma Facebookile raha, et inimesed seda näeksid. Nii et ma tunnen elutervest muusikaajakirjandusest väga puudust. Mulle meeldivad ka arvustused. Ma sageli ei nõustu nendega, aga mulle meeldib teadmine, et keegi võttis selle aja, et kuulata ja üles kirjutada, mida ta arvab ja panna see konteksti muu muusikas toimuvaga. Minu arust on see väga hea. Kuigi ma tunnen sageli ja aina enam seda, et inimesed peaksid kuulama natuke rohkem enne kui nad midagi kirjutavad. Aga see on jällegi küsimus aja kohta – pole aega korralikult kuulata ega mõelda enne kui tähtaeg kukub ja sul tuleb see ära esitada, et selle eest pea olematut raha teenida. See on kurb, et olukord on selline. Nii et jah, ma usun väga muusikaajakirjandusse tähtsusesse, aga muretsen ka selle käekäigu pärast.

Me oleme mõelnud siin, et võib-olla on albumiformaat välja suremas ja inimesed kuulavad ainult singleid ja üksikuid lugusid, mitte albumeid nende täispikkuses. Mis sa sellest arvad?

See on tõsi ja samal ajal on palju meiesuguseid, kes me albumeid teeme. Ma kuulan ise albumeid, aga tõsi on, et paljud noored inimesed ei hooli albumitest. Miks nad peaksid? Nii et võib-olla on see muutumas. Aga nad on rääkinud pikki aastaid, et albumiformaat on välja suremas ja ma ei usu, et nii on.

Inimesed, kes sellest hoolivad, hoiavad seda elus.

Isegi suured popstaarid annavad endiselt albumeid välja. Seni, kuni nemad seda teevad, on sellel tähendus (naerab).

Nad on leidnud teisi mooduseid nende müümiseks. Üksikute CD-de ja vinüülide müümine alati ei toimi. Nad müüvad selliseid komplekte (ingl k bundles).

Kui sa mõtled sellise artisti peale nagu Adele, siis tema ilmselt võiks teha ainult singleid. Aga ta ei tee seda. Ta teeb albumeid ja need albumid on tema eluga seotud ning räägivad ühiselt loo, kus ta omadega oli, kui ta need albumid kirjutas. Sellise albumiga edasiantav tunne kõnetab kõiki üle maailma. Ma ei usu, et albumiformaat on surnud, aga ma usun, et on tõsi, et inimesed ei kuula albumeid enam nii palju otsast lõpuni läbi. Aga nad endiselt usuvad, albumid on olulised, et rääkida suuremat lugu. Arvan, et see on hea, ka singlitele.

Küsimus on ilmselt tähelepanuvõime kestuses, mis muutub aina lühemaks.

Absoluutselt. See on samuti miski, mille peale me mõtleme, sest inimestel tõesti on lühikene tähelepanuvõime, mul endal sealhulgas. Näiteks, me ei taha, et meie albumid oleksid pikemad kui 40 minutit, sest me ei suuda ka ise kuulata midagi, mis on pikem kui 40 minutit. Me kaotame oma keskendumisvõime. Nii et miks peaks seda tegema publik, kui me seda ise ka ei suuda (naerab)?

Olukord on selline, et suured artistid teevad oma albumeid pikemaks, et teenida voogedastuse pealt nii palju kui võimalik.

Ei, ma ei usu. Võib-olla peavoolus.

Drake on üks suurtest artistidest, kes seda teeb. Tal on albumeid, mis on kahetunnised.

See on tõsi. Nii on. Ma selle peale ei mõelnudki.

Viimane kiire küsimus. Te olete tegutsenud 21 aastat. Kas te arvasite alustades, et see projekt nii pikalt vastu peab?

Ei, ma olen üsna üllatunud (naerab). Ma ei arvanud isegi seda, et muusika tegemisega on võimalik leiba teenida. Minu jaoks oli see midagi, mida ma tegin lõbu pärast. Seejärel hakkasin vaikselt unistama, et seda võiks rohkem teha ja pikkamisi hakkasime selle eest ka raha teenima. Hull. Aga praegu on mul tunne, et võime veel ka 20 aasta pärast endiselt tuuritada. Vaatame (naerab).

***

Efterklang esineb kinos Sõprus laupäeval, 23. oktoobril.