Liima on neljaliikmeline Taani indie-popi grupp, mille liikmeteks kolm ansambli Efterklang muusikut pluss soome trummar Tatu Rönkkö. Bändi debüütteos kannab keel põses stiilis nime "ii". Hiljuti esines bänd Tallinn Music Weeki raames – loodan, et paljud jõudsid sellele kontserdile.

Plaadi esimene pala "Your Heart" on poolaeglane ja -meditatiivne rada, mis avab külalisele viisakalt ukse ja kutsub lahkelt tuppa. Laulja seab end sisse ja hakkab kehtestama. Usun, mida mulle öeldakse, tämbris on hingestatust ja enesekindlust. Pikad noodid mõjuvad, reageerin neile ruttu. Üllataval kombel sõidab loo lõpusirgel sisse mõnusalt krudisev süntesaatorisoolo, mis hetkeks teema üle võtab ja kaob siis sama suvaliselt, kui tuli.

"Amerika" (vaadake alt videot), pea kuus minutit ketrav singel, on esialgu tõesti plaadi mõjusaim pala. Siin on naiivset tilistamist sündiliini näol täitsa loo alguses, mis basskitarri ja vokaaliga lahustudes hoopis tumedama pildi ette manab. Ette rutates võib öelda, et see ongi Liima kõlapildi juures vaat et kõige huvitavam aspekt: lustides on ühes rütmis hingama pandud nii lapselikult kõlavad motiivid kui tumedamad varjundid, mille sümbioos on pigem rohkem kui vähem nauditav.

"Roger Waters" – ood Pink Floydile. Bassikäik sarnaneb Floydi looga "Money". Otsitakse vastuseid, kokkuvõtteks järjekordne soolo. Vajun mõttesse, kas tegu süntekaga või läbi efektiräki mängitud kitarriga. Veel tasub ära mainida "Russians": äge pompoosne sämpel kohe loo algul, mis hiljem ka tagasi tuleb. Kõik on ilus ja sillerdav, erinevad rütmielemendid tulevad ja lähevad, filterdatud trummid ja delay-cowbell. Võib-olla põnevaim vokaalmeloodia sel plaadil.

"ii" on "rütmialbum" – pea võngub, bassipartiid kannavad, rütmis on nõtkus, vaheldus ja lust. Gruuv ja nõks on kogu aeg sees, aga mitte nii, et silmad ruutus. Pigem nagu pärast ujumaskäiku koju kõndides – samm on trennist veits pehme, aga tats on sees ja keha on värske. Üldse on värskus ja erinevate kihtide otsimine-leidmine see, millega meelitades Liima mind tagasi kutsub. Meeldejäävad konksud ja vokaalmeloodiad ei ole selle albumi tugevaimad küljed, aga kompensatsiooniks saan osavalt produtseeritud ja kavalalt-hoolikalt kootud taani kampsuni. Ikka ja jälle mõtlen, millist pilliparki plaati salvestades on kasutatud, kuidas üks või teine heli lindile/kettale talletatud on. Siin-seal on kuulda köitvat field recording'it (Efterklang selles vallas täitsa teada-tuntud bänd).

Ei oskagi öelda, kas "ii" on pigem rõõmus või kurb album. Tasakaalukale ja täiskasvanud hingele kohaselt on Liima kuskil keskel, poosi võtmata. Kuna tegu küllalt keerulise ja nüansirohke plaadiga, oleks kena näha-kuulata, kuidas antud lood kontsertolukorda tõlgitakse. Kahju, et seekord võimaluse maha magasin.