Tuttavate muusikakuulajatega tuleb sageli jutuks Otsa kooli jazz-õpe. Seda selles kontekstis, et ajal kui nt Ühendkuningriigi noor jazz-skeene täiega laiendab pidevalt jazz'i mõistet ja selle võimaluste piire, siis meil on noor jazz paradoksaalsel kombel jäänud suhteliselt konservatiivseks, turvaliseks ja tehniliselt väga õpikupõhiseks – valdav on nn Otsa kooli saund. Teie debüütalbumil kuuleb samuti ära, et olete Otsa koolis käinud, aga julgete hoopis rohkem katsetada kui mõned teised noored, kes selle kooli seinte vahel õppinud. Kas see on midagi, mida te oma valdkonnas tajute üldse probleemina või on mu sõnastatu täiesti pseudo?

Kaarel Raud: Harald [Soosalu] võib vast rääkida lähemalt, kuid alge mõnele keerukamale loole plaadil oli paberile kantud ka aastaid enne Otsa saabumist, näiteks "Curry Potion". Otsa kooli sündroom on igavene mure, aga kuvand on agressiivselt paranemas. Noor Eesti jazz-muusik Tobias Tammearu on kõike muud kui turvaline, ta on suurejooneline. Arvan, et hiljuti avatud Otsa produktsiooniõpe osutub kullavaramuks, õppekava vedaja Taavi Paomets [Avoid Dave, deLulu] teeb seal parimat tööd. Käisime seal Eevaga [Trei – toim] ja loodetavasti tõlkisime mõne teadmise ka ansamblisse ümber.

Paul-Gunnar Loorand: Otsa kool iseenesest on Eesti kontekstis vägagi vajalik asutus, kuna annab igati arvestatava alushariduse n-ö levimuusika vallas. Kuhu ja miks nende teadmistega edasi liikuda ning kellest ennast mõjutada lasta, on igaühe enda otsustada. 

Miina Adermann: Huvitav, et nn Otsa kooli saundi on välja kuulda, polegi ise nii mõelnud – eks selles on ilmselt tõtt, oleme ju kõik sealt koolist läbi tulnud. Probleem see tendents kindlasti pole, traditsioonid ja klassika on hoidmiseks. Isiklikust vaatepunktist ongi selle loogika järgi meil lihtsam silma paista, kui natukenegi erineme. Koolis õpitaksegi n-ö muusika aluseid ja hiljem arendab seda igaüks oma suunas, kool ei pea ega saagi kõiki võimalusi ette näidata. Alternatiiv ei paistaks alternatiivina, kui sellele vastanduseks poleks alles klassikat.

Harald Soosalu: Millegipärast kiputakse liigitama kõike, mis on natukenegi eksperimentaalsema suunitlusega, jazz'i alla. Mõjutusi jazz'ist ei saa välistada, aga pigem tahaks uskuda, et kõlapilt on hoopis midagi muud kui jazz. Küllap sellise seose tekkimine on paratamatu, kui on kunagi Otsa koolis käidud. 

Noored – Z-generatsioon, zoomer'id – ei tundu tänapäeval olevat enam liialt albumiformaadi usku. Miks teile oli oluline debüütalbumiga maha saada? Keda silmas pidades selle välja andsite?

Eeva Trei: See on peamiselt kollektsioon iseendale. Meil endal oli huvitav katsetada, kui palju eri värve võiks sobituda ühte komplekti, ju kellelegi pakub veel huvi. Kindlasti ka kuulamisharjumused on individuaalsed, vinüüli tagasitulekuga arvaks, et leidub noori inimesi, kes hindavad just tervikteost.

Paul-Gunnar: Just, eelkõige iseendale on oluline suuta viia tehtu loogilise lõpuni, seda nii isiklikus kui ka ansambli perspektiivis. Samas peab piisavalt edevust olema, et tulla sellise materjaliga välja, mis nõuab kuulamiseks teatavat kohalolu.

Miina: Muusikat teeme eelkõige ikka endale, seega tahtsime jäädvustada kõik, mida oleme loonud, ka ennekõike endi jaoks. Sedaviisi ei pea jääma midagi taga igatsema ega kahetsema. Muusika on salvestatud, saad riiulilt võtta kasseti ning kuulata, meenutada, mis sellel perioodil toimus, millised me olime ja mida mõtlesime, kui seda plaati tegime.

Teid on bändis viis, ansambli kõlapilt on üsna kirju, kiiresti liikuv, paras eklektika. Kas see on see absoluutne kompromiss, ainuvõimalik tulemus teie kui loovate individualistide koostöös?

Eeva: Albumi kirju kõlapilt on tegelikult tekkinud peamiselt Haraldi ja Paul-Gunnari algetest, niisiis suurem torm on juba alanud enne kui ülejäänud liikmed sellega kaasa viiakse. Aga oleme ka viiekesi katseid teinud uue muusikaga, peaasi, et kõigil huvitav on.

Paul-Gunnar: Ma olen nõus, et meie albumi helikeelt ei saa üheselt iseloomustada, aga iga meie lugu on iseseisev tervik kõikide väiksemate nüansside ning kihtidega. See pole alati kõige lihtsam, see koostööle allumine, aga tunnetus ja hingamine on meil aja jooksul kindlasti ühtlustunud. 

Miina: Tänu eklektilisusele oleme kindlasti väga erineva maailmaga kuulajatele meelde jäänud. Tulles tagasi esimese küsimuse juurde – oleme kõik tulnud samast koolist, osad meist kas samast lennust, aga muusikaline keel on kõigil väga erinev ja sellegipoolest oleme suutnud kõik need mõtted ühendada.

Harald: Eks neid lugusid kirjutades on alati kuklas kinnisidee, mis ei lase ennast korrata ning sunnib otsima enda jaoks uusi lahendusi, et igal lool oleks oma kindel iseloom. Küll aga koondab pillide valik ja saund kõik lood kindlasse raamistikku, millest tuleb kirjutamisel lähtuda. 

Kui palju on lõpptulemuseni jõudmise teekonnal omavahelist võimuvõitlust? Kui kergesti iga järgmine idee läbi läheb?

Eeva: Seni on kõigega lihtsalt kaasa mindud – ei ole nagu midagi kaotada. 

Paul-Gunnar: Kaotada ei ole tõesti midagi, kuniks on ühine siht. 

Miina: Eesmärgid sunnivad takka. Kui poleks väljundit, võiksime kindlasti vaidlema jäädagi. Õnneks muusika on sellest võitnud.

Ma vägagi nõus sellega, et teie muusikat võib kirjeldada kui progepoppi. Kuivõrd kogemata te sellise saundini jõudsite? Oli teil esialgu visioon millestki muust?

Eeva: Bändi kutsus Harald meid mõttega 80ndate süntpoppi teha, aga ideed on kippunud olema kirjumad, kõigi eri taustad muusikas mõjutavad lõpptulemust.

Kaarel: Kui bändi kutsuti, oli põhiline selling point see, et kõik saab olema popp. Oli väga rõõmus avastus, et tegemist oli lihtsalt kõige enam-vähem ebaprügisema terminiga äärmiselt lõbusaks organiseeritud kaoseks.

Paul-Gunnar: Eks ta on vormi mõttes jah popp, aga harmooniliselt ja kõlaliselt justkui midagi teistsugust. Meie otsingutel on olnud kaaslane ka meie lugude miksija Hyrr Innokent Vainola. Ei saaks öelda, et meil oli selge visioon, pigem tunnetuslik katsetuste periood.

Miina: Selle nimetuse leidsime enda muusika kirjelduseks hiljem, kui lood olid juba olemas; esialgset visiooni selles suunas pigem polnud. Ei ürita ennast ka tulevikus enne lugude loomist žanriliselt piirata. Küll aga oleme tänu sellisele stiilile jõudnud paljude erineva taustaga kuulajateni. Meie muusikale saab kaasa elada popinautleja, kes armastab kaasa laulda, tantsida – konkreetsed rütmid ning meeldejäävad meloodiad panevad tundma, et ka mina saan olla osa sellest muusikast. Samaaegselt leiab lihtsatest akordijärgnevustest tüdinud snoobilik muusikaaustaja põnevust tihedalt muutuvast harmooniast, detailidest efektide ning rohkete eriilmeliste, kuid üksteist täiendavate kihtide näol.

Harald: Ähmane visioon on olnud küll, et kuidas enam-vähem võiks asjad kõlada, aga eks see alati täienes ja uuenes proovis koos mängides. 

Samas on teie muusika põhiselgroog ikkagi jazz. Inglise ansambli Squid solist ja trummar märkis intervjuus väljaandele Under the Radar hiljuti, et jazz on palju pungim kui punk üldse kunagi olla suudab. Kui palju teie meelest selles tõtt on?

Kaarel: Jazz'i selgroogu omaks ei tunnistaks. Absoluutselt on meis mõjutusi ja Eestis on tore seilata tihti sama lipu all – Tudengijazzil, Jazzkaarel, Philly Joe laval ja nii – kuid muss on kindlasti rohkem informeeritud Gentle Giantist ja Hiatus Kaiyotest kui ta on Coltrane'ist või Collierist. 

Eeva: Mul on tunne, et jazz'ina on hakatud nimetama igasugust keerulisemat eri žanritest kokku sulatatud muusikat, mille jaoks mõisteid või seletusaega jääb väheks. Pigem võib meie puhul tuletada uusi liigitusi. Kahjuks enamus voogedastusplatvorme seda ei soosi, aga näiteks Robert Linna on kirjeldanud me muusikat kui astraalpoppi. 

Miina: Teoreetiliselt on selles kindlasti tõde sees. Jazz'i üks põhitunnuseid on improvisatsioon ja intelligentne improviseerija suudab osavalt, mitte teisi muusikuid ignoreerides, seljatada kõik reeglid – punk.

Mõne teise bändiga vesteldes võiks see olla valveküsimus, aga kuna teie muusika tekitab mitmeid paralleele eri ajastute ja muusikutega, siis huvitab päriselt ka, et mis bändidest te olete vähem ja rohkem teadlikult šnitti võtnud? Pressiteates saavad mainitud nimed, nagu Hiatus Kaiyote ja Cocteau Twins, aga mis eeskujusid veel nimetada teate, kes teie playlist'ides palju läbi käivad?

Eeva: Oleme bändiga koostanud kuulajatele playlist'e, et läbi teiste artistide muusika end arusaadavamaks teha ja oma eelistusi tutvustada [Neon Favourites 2020 & 2021]. Enamus, kui mitte kõik lood on juhuslikumad vaimusünnitised ja meloodiad seal peal niisamuti. Lugude tekkimise ajal vaibisin Her'si, Florence + The Machine'i, Boy Harsherit, aga praktiliselt iga nädal on uued artistid mu playlist'is. Kindlasti on mõjutaja ka koorimuusika.

Paul-Gunnar: Mind on elu jooksul saatnud näiteks veel Mars Volta, System of a Down, Queens of the Stone Age, Thundercat. Peale Otsa kooli õpingute olen lisaks ka klassikalise muusika taustaga, seega jällegi on olnud mõjutusi seinast seina.

Kui ambitsioonikad te olete? Kas teete muusikat praegu rohkem koostegemise rõõmust või on teil selge siht, kuhu see teid viia võiks? 

Eeva: Peamiselt tahaks lihtsalt muusikat endast välja saada, aga eesmärgid peavad olema ja sooviks, et kõik uudishimulikud muusikakuulajad, kes otsivad midagi uut, avastaksid meid. 

Kaarel: Nühkida omanäoline jälg kuhugi muusikalisele ajaloojoonele oleks päris normaalne asi.

Paul-Gunnar: Esialgsest koostegemise rõõmust on minu meelest nüüdseks saanud soov jõuda aina suurematele lavadele. 

Miina: Mida rohkemate inimestega saab live-olukorras oma muusikat jagada, seda rohkem motivatsiooni ja rõõmu on edasi mängida; kui tead, et saad muusikaga kedagi puudutada.

*

Neon Firi koosseisu kuuluvad laulja ja sõnade autor Eeva Trei, Miina Adermann klahvidel ja taustavokaalidel, Kaarel Raud kitarril, Paul-Gunnar Loorand bassil ja Harald Soosalu trummidel.

Ansambel esitleb omanimelist debüütalbumit neljapäeval, 9. detsembril klubis Uus Laine.