Kultuuriportaali suvemuusika | Beyoncé, Drake, Gorillaz, An-Marlen jt
Paari nädalaga on ootamatult palju uut muusikat ilmunud, seega täiendasime kultuuriportaali suvemuusika playlist'i ja teeme väikese vahekokkuvõtte. Ennekõike võib püstitada küsimuse, mida on juba ka siin-seal rahvusvahelistes muusikaportaalides esitatud: kas Drake'i ja Beyoncé uute singlite põhjal võib öelda, et house on jõudnud taas raadiopopi?
Drake hakkas house'i tegema ja kõik on vihased. Miks küll? Minu arust on see üle aastate esimene Drake'i album, mis üldse tähelepanu väärib, ei ole enam tuima venivat biiti ja jälestusväärset misogüünset lüürikat. Võinoh, see lüürika on endiselt alles, aga taustad on vähemalt nakkavamad, seega ei ole vaja kuulata, mida ta seal peal joriseb.
Beyoncé hakkas house'i tegema ja kõik on armunud. Mõneti on see isegi paradoksaalne, sest tema värske singel "Break My Soul" on ilmselt üks laisemalt tehtud pophitte, mida viimasel ajal kuulnud olen. Ärge saage valesti aru, suure house'i-fännina (ja eriti just Robin S'i "Show Me Love" fännina, mida Beyoncé sämplib) olen seda lugu kümneid kordi kuulanud, aga siin ei toimu tegelikult midagi põnevat. Vägisi jääb mulje, et Beyoncé avastas päriselt alles nüüd house'i. Eks saab näha, mis suuna ta uuel kauamängival võtab...
An-Marlen ei tee house'i, aga polegi vaja: tema värske singel "Kaoks" on imeline suvemuusika, pretensioonitu ja meeldivalt naiivne raadiopop, mis ei ürita luua võltsillusioone. Olen pikalt otsinud õigeid sõnu, millega seda lugu defineerida, aga ehk peakski selle kohta ütlema lihtsalt eesti suvepop? Kui pahatihti kaldub selline muusika justkui poolkogemata imalaks, siis An-Marlen taltsutab selle nätsukommise saundi ja paneb selle enda heaks tööle. Raadiopop, mis ka raadiopop on. Parimas võimalikus mõttes.
TSHA "Giving Up (feat. Mafro)"
Ilmselt üks aasta oodatumaid plaate on TSHA täispikk debüüt Ninja Tune'i alt. Põhjuseks suuresti see, kuivõrd maitsekalt oskab ta võtta kogu briti reiviajaloo üksipulgi lahti ja siis selle uuesti 2022. aasta reeglite kohaselt kokku panna. Loo "Giving Up" südames on näiteks selgelt jungle'i-hingus, kuid samas ei mõju see kuidagi raskepäraselt, vaid TSHA on osanud jätta oma produktsiooni õhku ja ruumi, et see on hoopis muusika rannapidudeks, liival lesimiseks, puu varjus õlle joomiseks. Selle suve hümn, või vähemalt üks neist.
Gorillaz "Cracker Island (feat. Thundercat)"
Piinlik tunnistada, aga unustan Gorillaze ikka mõne aasta tagant ära. Ei leia nende muusikale enam enda elus kohta ja siis jäävadki kõrvale. Aga täpselt sel hetkel suudavad nad anda välja uut materjali, mis sunnib uuesti ümber mõtlema. Värske singel "Cracker Island" näiteks on arvatavasti nende parim materjal alates 2017. aastal ilmunud plaadist "Humanz". Kuigi ka loo funky astumine on igati kaasahaarav, siis põhiline võti peitub just Thundercati vokaalis, mis paneb lihtsalt südame sulama. Nüüd ootan küll väga Gorillaze kontserti Flow festivalil...
Head kohviku-soul'i pole kunagi liiga palju, see on fakt. Eriti tore on veel, kui seda teevad kodumaised muusikud. Aneti värske singel "You Got Love" on maitsekalt kerge, siin ei ole tüütut jõupositsiooni, mis kohati sedalaadi nu-soul'ile saatuslikuks saab. Kõige on parasjagu: pisut gruuvivat astumist, näpuotsaga dünaamilist vokaali ja suur ports mõnusat meeleolu. Rohkem polegi vaja.
Mura Masa "Hollaback Bitch (feat. Shygirl & Channel Tres)"
Kui seni on Mura Masa nullindate nostalgiast inspireeritud singlid olnud pigem igavad ning A-kategooria vokalistid pole reaalsuses midagi juurde andnud, siis "Hollaback Bitch" on võimas bänger. Shygirl ja Channel Tres annavad endast kõik, et sünniks hip-house'i finess, kuid samas ei huvita Mura Masat tühipaljas funktsionaalsus: "Hollaback Bitch" on südames ikkagi autorielektroonika, veider ja defineerimatu, isegi mutantne hübriid eelmise kümnendi popmuusika elementidest.
Üllatav, et SBTRKTi tagasitulekusinglist "Bodmin Moor" räägiti muusikapressis sedavõrd vähe. Kümmekond aastat tagasi oli ta ikkagi post-dubstep'i juhtivaid tegijaid, nüüd ei lähegi enam justkui kellelegi korda. Samas on tema värske lugu ka küllalt veider ja ootamatu: viie ja poole minuti jooksul realiseerib ta ära vaat et albumijagu ideid, see on fragmentaarne ja hullumeelne tantsumuusika tuulispask, mis tuhiseb sõgedalt ringi ja ei annagi end kuulajale päriselt kätte.
Ruum täitub mõne sekundiga tiheda uduga. Või on need kümned tossumasinad, mis on ootamatult tööle pandud? Harli Jaanimägi ehk Laurel 2 on loos "Kuni kuu kutsub" kõik elemendid nii ühtlaseks lihvinud, et on tõepoolest raske mõista, kus üks algab ja teine lõpeb. Aga selles tihedas uduvines sumpamine, on vist isegi igati kohane öelda, et see on trip-hop a la 2022? Muusika, mille saatel pärast pikka ööd varavalges koju loivata.
Eminem "From The D 2 The LBC (feat. Snoop Dogg)"
Oeh. Oeh. Oeh. Kas me vajame enam Eminemi? Tema värske lugu "From The D 2 The LBC" on parimal juhul õrn nostalgiatuuleke kõigile neile, kes tema loomingu vastu aastaid tagasi huvi tundnud. Midagi märkimisväärset siin paraku pole: tüüp pritsib masinliku tempoga riime ja üritab kümne küünega kinni hoida oma kunagisest pärandist. Kuidagi on ta suutnud i selle kõik niiviisi kokku keerata, et isegi Snoop Dogg hakkab kõlama nagu Eminem...
Kuula kõiki lugusid:
