Jälle üks munadeta kriitik, kes tuleb ja lajatab tuimalt Beyoncé uuele plaadile maksimumpunktid. Igav! Veel kaks nädalat tagasi oleksin ise täpselt samamoodi tundnud – võib isegi öelda, et mul oli viimastel aastatel tekkinud väikestviisi Beyoncé-allergia –, aga "Renaissance" on alates ilmumisest minu muusikareaalsuse täielikult üle võtnud: on mingi muu tilu-lilu, mis suuremat korda ei lähe, ja siis see plaat. Mängib otsast lõpuni ja siis läheb uuesti peale. Midagi muud enam kuulata ei suuda ja praegu silmapiirilt veel ei paista ka, et see lumm võiks lõppeda. Mis toimub?!

Alati tahaks hakata kohe suuri sõnu hunnikusse laduma. Kas "Renaissance" on Beyoncé seni parim album? Muusikaliselt on see kindlasti kõige huvitavam, kuigi tema kõigi aegade suurimale hitile "Crazy In Love" siin ikkagi vastast ei ole. Aga vaevalt ta seda lugu kunagi ületada suudabki ja see ei peakski eesmärk olema. Üks on samas kindel: "Renaissance" on tema karjääri kõige lõbusam, tantsulisem ja kaasahaaravam plaat. Ja mida muud me siia südasuvesse vajasimegi? Tunniajane retrospektiiv tantsumuusika minevikust. olevikust ja tulevikust on löök kümnesse, mida kinnitab ka teiste munadeta kriitikute kiidulaul üle maailma.

On muidugi ka neid, kes on kohe torisema hakanud. Vanad house'i-mehed, kes oma pimedates urgastes sapiseid meeme toodavad ja niisama mõttetult tigetsevad, on muidugi kohe õhku visanud, et nad kuulsid neid saunde juba 1996. aastal ja Beyoncé uisutab lihtsalt turvaliselt vana rasva peal. No ja siis? Beyoncé varasem looming on kõik olnud soul'i, funk'i, RnB'i ja hip-hop'i traditsioonide hübriid, kollaaž, kaleidoskoop. "Renaissance'i" puhul on pigem spekter kõvasti laiemaks tõmmatud: kuidagi nii muuseas jõutakse Nile Rodgersist ja Donna Summerist moodsa afro- ja hüperpopini. Ehk sillad ehitatakse ka žanrite vahele, mida ise kuidagi kõrvuti ei oskakski asetada. Tantsumuusika on Beyoncé (ja tema kümnete produtsentide-laulukirjutajate) käe all paindlik ja plastiline, sellest annab voolida ükspuha mida.

Vormiliselt on "Renaissance" mixtape: kõik lood on sulatatud üheks, see on katkematu pidu, võimalik, et üks parimaid pidusid, mida kogenud olen. Kuid vägisi jääb mulje, et see tervilikkus on lihtsalt tehniline võte, mitte sisuline eesmärk omaette. Märksa olulisem on hoopis see, kuivõrd suure pühendumusega on iga eraldiseisev lugu plaadil välja voolitud. Siin ei ole grammigi täitematerjali, vaid kõik lood on potentsiaalsed hitid. Praegu on küll kogu turundusjõud pandud singli "Break My Soul" taha, aga ma kujutan ette, et sama hästi võinuks põrutada Billboardi tippu ükskõik mis teine lugu. No võtame näiteks "Cuff It'i": Nile Rodgers on oma elus varem kümneid ja kümneid hitte kirjutanud, see on aga kindlasti samal tasemel "Get Lucky'ga". Aga see on lihtsalt üks lugu seal albumil, seda ei antud eraldi singlina välja. Istub seal teiste lugude vahel, pooltes arvustustes seda ei mainitagi...

Huvitaval kombel suudab Beyoncé end kogu selle tulevärgi keskele ära peita. Ei-ei, ärge saage valesti aru, ta tõestab end "Renaissance'iga" taas kui meie aja suurim popstaar, kellest The Weeknd, Kendrick Lamar ja Harry Styles jäävad veel pikalt maha. Küsimus on pigem selles, et kuulaja ei pääse lõpuni ligi sellele, kes on Beyoncé päriselt. Ühest küljest on ta selgelt kuulajast üle, kusagil kõrgel üleval, täiesti ebamaine figuur, super-hüper-giga-diiva, sama uskumatu ja ebareaalne kui ükssarvik või fööniks. Ent sekund hiljem võib ta selle illusiooni lõhkuda ja seista otsekui keset tantsupõrandat, ekstaatiliselt kuulajate keskel, olles samal tasemel pööbliga. Seda kõike muidugi selleks, et kohe uuesti pilvede vahele kerkida.

Aga see kõik on lihtsalt mäng, millel ei ole suuremat seost reaalsusega. Beyoncé varasem looming on olnud selgelt isiklik ja aus, kohati isegi haavadele soola riputav, kuid juba alates oma abikaasa Jay-Z'ga tehtud koostööprojektist The Carters on tema kuvandiloomes tekkinud mingi nihe. Ta räägib endiselt mustanahaliste ja ka teiste vähemuste olukorrast Ameerikas, kuid teeb seda kõike kuidagi peenemalt, tugeva eneseiroonia ja keel-põses mentaliteediga. Värskel albumil jääb isegi mulje, et lüürika täidab pigem meeleolu rolli, mitte ei pea tingimata kandma sõnumit või jutustama konkreetset lugu. Midagi öeldakse lihtsalt sellepärast, et see kõlab konkreetse biidi peal ägedalt.

Seda ideed aitab veel kaugemale viia seegi, et Beyoncé vokaal moondub loost loosse, isegi nii, et kohati on isegi raske uskuda, et tegu on sama lauljaga. Seda ei tekitata aga mitte lihtsalt autotune'iga, vaid ta mängibki pidevalt läbi erinevaid karaktereid, olles kohati pehme ja sulnis ("Plastic Off The Sofa"), siis kõlvatu ja seksikas ("Pure/Honey") või hoopis helge ja rõkkav ("Cuff It"). Seetõttu tekib ka üsna tugev sild "Renaissance'i" ja Rihanna seni viimase, 2016. aastal ilmunud "Anti" vahel. Mõlemad on praktiliselt veatud popalbumid, kus end juba korduvalt ja korduvalt tõestanud popstaar astub välja oma mugavustsoonist, laseb kõigist tuttavatest stampidest ja mudelitest lahti ning annab end täielikult muusika teenistusse. Nii Rihannal kui Beyoncél pole vaja end enam kellelegi tõestada, mistõttu võivad nad teha albumi, mida keegi ei oodanud, aga mida me kõik tegelikult vajasime.

Meediast on jäänud viimastel nädalatel mulje, justkui oleks Beyoncé oma tantsumuusika-albumiga avanud Pandoora laeka, mis seni on kiivalt lukus olnud. Phähh, ega selles, et räpparid sulatavad oma muusikasse house'i ja afropop'i, mida eriti uut ei ole: Vince Staples tegi seda oma 2017. aasta albumil "Big Fish Theory", Drake on seda ikka ja jälle katsetanud, eriti tugevalt oma (täiesti põhjendamatult!) vihatud värskel albumil "Honestly, Nevermind" ja hip-house on žanrina juba ammu põranda alt suurtele lavadele roninud. Küll aga eristab Beyoncé'd eelpool mainitutest see, kuivõrd seinast seina kaastegijaid tema värskelt albumilt leiab: avaloo "I'm That Girl" taga seisab sõge Dominikaani reggaeton'i produtsent Kelman Durman, kahe loo juures on kaasa löönud house'i tipptegija Honey Dijon, "Energy" on produtseerinud Skrillex, "All Up In Your Mindi" hüperpopi legend A. G. Cook. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga need nimed annavad juba edasi seda pingpongitavat hullust, mis "Renaissance'ilt" vastu vaatab.

Kõige olulisem on Beyoncé värske albumi puhul aga see, et selle muusikaga on väga lihtne end hästi tunda. Siin ei ole midagi raskepärast, see ei suru kuidagi kuulaja õlgadele ega sunni üht- või teistpidi tundma. "Renaissance" on lihtsalt ekstaatiline ja heatujuline, tõeline energiapomm, mis nakatab ja ei lase enam kuulajast lahti. Samuti sobib see plaat igasse olukorda: on vaja peole minna, check, tänaval tempokalt jalutada, check, kodus koristamise taustaks, check, diivanil lõsutada ja varbaga rütmi kaasa lüüa, check. Muusika, millega olen suurima hea meelega täitnud kõik augud oma päevades. Tuleb ainult loota, et ära ei tüdi...

2022. aasta seni parim album, tänu millele olen jälle Beyoncé usku! Juhõissa!