Aasta parimaid albumeid valisid sel aastal Asko Astmäe, Oliver Berg, Siim Boikov, Brigitta Davidjants, Margus Haav, Andrea Harak, Liina Ilves, Tõnu Karjatse, Kai Kaljumäe, Kristjan Karron, Erni Kask, Kärt Kelder, Kaido Kirikmäe, Tiit Kusnets, Maian Kärmas, Eva Johanna Lepikov, Sandra Leushina, Andrei Liimets, Oliver Lomp, Inger-Helen Maadik, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Taaniel Malleus, Tanel Matsalu, Anders Melts, Jon Mikiver, Ivar Murd, Anni Betti Noormaa, Andres Noormets, Mihkel Noot, Eva-Maria Pedosk, Brent Pere, Hele Priimets, Aleksander Puumets, Marko Pütsep, Kristo Rajasaare, Britt Randma, Koit Raudsepp, Villem Sarapuu, Tarmo Sikk, Timo Tiivas, Bertil Tüvi, Tauno Vahter, Aigar Vals, Argo Vals, Kaspar Viilup ja Liisi Voolaid.

50
Loop "Sonancy" (Reactor, Cooking Vinyl)

Tõeliselt edukad comeback'id on haruldased, kuid shoegaze-legendid Loop suutsid peale 30-aastast pausi just seda teha. Kosmiliselt mitmekihiline kitarrimäng ja hüpnootiline rütmika, mis oli 90ndate alguses niivõrd popp, on nüüd tagasi moes ning vanameistrite väljalase "Sonancy" on selle psühhedeelselt müraliku lähenemise edukalt 2022. aasta produktsioonistandarditest ilma miskit kaotamata läbi toonud. Muusikalises ilmaruumis albumi näol väsimatult rändav sond kogeb pidevalt vaid üht: külma, aukartust äratavat ning hoomamatult sügavat helimaailma, mis sundimatult kuulaja tähelepanu endale võtab. Kristjan Karron

49
Yard Act "The Overload" (Island, Universal)

Otseselt ei tee tööstuslinnast Leedsist pärit postpungikvartett Yard Act žanri kontekstis miskit uut ja solist James Smithi sprachgesang, bassiliinid, teatud ülbus ja küninism, töölisklassi vaatenurk ning tänavatarkus joonistavad lihtsasti paksu paralleeli lahkunud Mark E. Smithi ja teiste viimasest šnitti võtnud tegijatega. Samas puudutab "The Overload" ka kõike muud – siit kuuleb välja igast eelkäijaid alates britpopist à la Pulp kuni varase Arctic Monkeys'e ja The Streetsini välja. Bänd ise on selgelt alles bändiks küpsemise faasis, aga oskus sellest protsessist rõõmu tunda muudab tooruse siin tugevuseks. Merit Maarits

48
Kokoroko "Could We Be More" (Brownswood)

Ei ole eriline saladus, et suur osa kõige huvitavamast muusikast tuleb neil aastail Malist, Nigeeriast ja mujalt Lääne-Aafrikast, olgu otse kohapealt või kaudsete mõjude kaudu. Bombino, Mdou Moctari, Vieux Farka Touré, Songhoy Blues'i ja Ibibo Sound Machine'i kõrvale astub nüüd Londoni oktett-orkester Kokoroko – mahe segu afrobiidist ja džässist, sekka soul'i ja funki, saksi ja seksi, lõunamaist unelemist ja Kariibi briisi. Ahjaa, kui see kõik kõlab hirmus nõudlikult, siis lihtsamini ligipääsetavat džässalbumit annab sel aastal leida. Andrei Liimets

47
Little Simz "No Thank You" (Forever Living Originals)

Kas muusikatööstus on valmis tunnistama, et selline pärl nagu Little Simz seisis tegelikult aastaid meie kõigi silme all, aga teda ei pandud suuremat tähele? Mäletan, et 2015. aasta albumit "A Curious Tale of Trials + Persons" kuulates pidin end vaikselt näpistama, sest tundus uskumatu, kuidas üks 21-aastase muusiku debüütalbum saab olla nii tugeva visiooni ja täpse tunnetusega. Sellest kõigest on möödas kuus-seitse aastat ning nüüd ei jäta enam keegi Little Simzi tähelepanuta: iga albumiga on ta muutunud mahlakamaks ning mõneti ka heas mõttes lootusi petnud, näidates, et tegelikult teab tema kõige paremini, kuhu suunas liikuma peaks. Uuel albumil "No Thank You" on ta aga, nagu arvata oligi, parem kui kunagi varem. Võib vaid aimata, millised näeksid välja kõigi muusikaväljaannete edetabelid, kui see plaat oleks ilmunud kuu või kaks varem, sest Simzi plaat ilmus paar päeva pärast enamike olulisemate tabelite avaldamist. Ja rõõm on näha, et kuigi Saulti terve pinutäis tänavu ilmunud albumeid jooksid suuresti radari alt läbi, siis vähemalt nende plaadifirma Forever Living Originals alt ilmunud Little Simzi kauamängiv jõudis teenitult püünele. Kaspar Viilup

46
Ethel Cain "Preacher's Daughter" (Daughters of Cain)

Ülireligioosses peres üles kasvanud Ethel Caini muusikas avaneb huvitav dihhotoomia. Üks haru jookseb mööda USA hüljatud perifeeriaalasid ette manavat Lõuna-gootika liini pidi ja teine hoiab häbenemata naiiv-utoopiliste unelmate ligi, mille juured samuti tugevalt Ameerika kultuuriloos. "Preacher's Daughteri" õhkkond on psühholoogiliselt laetud, rahutustegev ja vahel isegi painajalik ning selles on tajutav tugev fiktsionaalsuse element – nagu vaataks krimisarja "True Detective" järjekordset hooaega. Samas esineb siin kõikehõlmava õudustooniga tekitatud pinge leevendina ka sirgeid poprokipalasid, kuigi kummituslikkus ei kao ka neil momentidel päriselt kuhugi. Merit Maarits

45
SZA "SOS" (Top Dawg, RCA)

Usun, et SZA enda jaoks tuli ka üllatusena, kuivõrd soojalt tema 2017. aasta album "Ctrl" vastu võeti ning viimastel aastatel ongi ta hõljunud musta popmuusika kohal kui vaim, kellelt oodatakse nüüd midagi veel võimsamat ja suuremat. Koos Kendrickuga valminud loo "All the Stars" puudutas ta usutavasti oma karjääri lage ning õnneks ongi ta värskel kauamängival "SOS" selle mõttetu pinge seljataha jätnud. Üle 60 minuti pikk album on vohav ja eklektiline, võib ju öelda, et vajaks kohati isegi toimetamist, kuid samas on siin tugevalt kohal SZA kui karakter, kes ei lase endalt uisapäisa ühtki nurka maha lihvida. Sest noh, kui tuleb tuju, siis teeb ta keset plaati lihtsalt äkkpöörde ja lajatab paari loo jagu pop punk'i. See on siiras artistlik statement, ehk isegi keskmine sõrm muusikatööstusele, et nüüd ja edaspidi teen täpselt seda, mida tahan. Kaspar Viilup

44
Huerco S. "Plonk" (Incienso)

Lihtne oleks öelda, et Huerco S. ehk Brian Leeds on pelgalt ambient-produtsent, kuid tema looming ei allu sellistele taandavatele liigitustele. Värske album "Plonk" üritabki justkui muuta ambient'i igal võimalusel tantsulisemaks ja tantsumuusikast igal võimalusel ambientsemaks: siin on hulle Aafrika reivirütme, mis on pistetud kogu täiega laste mängutoosi või siis ka tuttavamaid house'i-skeeme, kuhu on nii palju õhku sisse kootud, et need paistavad heas mõttes läbi ja loovad täiesti ootamatuid-sürreaalseid tekstuure. Aga on hetki, kui läheb ikka täiesti sirgeks tantsuks ka, ei ole ainult tühi klõbistamine ja õõtsumine! Kaspar Viilup

43
Tont "Biomass" (ise välja antud)

Kas Eesti džungel on raba? Tondi "Biomass" suudab tõlgendada ambient drum and bass'i nii, et manatav atmosfäär ei ole higine reiv, vaid pigem sääsepinin ja kastene soomaa. See on kõle ja naturalistlik üllitis, justkui kuuleks loodushelisid läbi raudbetooni. Kuigi trummi ja bassi rütmid võivad olla mõnes kohas malbelt ja ebamaiselt pehmed, ei hoia Tont tagasi ka vihasema rütmikaga, et panna mugavustsooni laskuva kuulaja jaoks punkt juba mainitud lahkhelile. Tulemuseks ongi justkui ürginimlikult närviline iidmuusika. Kristjan Karron

42
Shygirl "Nymph" (Because)

Kas hüperpop omab žanrinimetusena enam üldse mingit kaalu? Sinna tiiva alla lükatakse kõik, mis vähegi raadiosoustist erineb, seega on ka PC Musicu algusaegadel üsna reljeefsena tundunud piirid maha murtud ja kõik on segamini kui puder ja kapsad. Aga üks on kindel: Shygirl on täiesti ilmeksimatult hüperpop, maksimalistlik popiplahvatus, kus saavad kokku underground-narkoreivide ekstaas ja nätsukommipopi kleepuv seksapiil ning häbitu kitš. Kui karjääri algusaegadel nägi Shygirli ka eksperimenteerimas ja murdmas enam tantsupõrandatele, siis nüüd on ta ikkagi puhtakujuline (anti)popstaar, kelle koht on hiiglaslikel staadionilavadel kümnete tuhandete pisarates fännide ees. Kaspar Viilup

41
Maria Faust "Monument" (Bush Flash)

Rõõm on näha, et Maria Fausti rännakud on toonud ta tagasi kodusaarele, täpsemalt sümboli juurde, millel oma iga saarlase (ja eelkõige kuressaarlase) jaoks isiklik tähendus. Turistidel meeldib ikka Kuressaare linnuse juures ilupilte teha, aga Fausti suhe linnuse ning selle pärandiga on palju keerulisem. Muidugi on plaadil ka palju abstraktset-defineerimatut ilu, kuid samavõrd püüab ta mõista seda müstilist õudu ja kurjakuulutavat jahedust, mida linnus Kuressaare siluetil esindab. Olles ise suurema osa elust igapäevaselt näinud koduaknast linnusetorne, mõistan "Monumendil" toimuvad mikroplahvatusi ja muusikalisi deemoneid imehästi. Tahakski minna, lükata klapid kõrva ja kuskil linnuse pimedas nurgas seda materjali kuulata, ilmselt lükkaks kõik elamus-heeblid maksimumini. Kaspar Viilup

40
Borm Bubu "Code Brown" (Mortimer Snerd)

Eesti muusikas toimub palju asju, mida võib kaude ette aimata, aga muusikaajakirjanikuna teevad rõõmsaks need hetked, kui juhtub midagi täiesti ootamatut. Ja just midagi sellist on Vaiko Epliku poja Villemi debüütalbum artistinime Borm Bubu nime alt, mis ilmus tema isa plaadifirma Mortimer Snerd alt. "Code Brown" on täiesti pöörane, lollakas ja üdini ebanormaalne: seal on midagi Rage Against The Machine'ist, lo-fi pop'ist à la Ariel Pink, magamistoapungist, doom metal'ist ja jazz fusion'ist. Täiesti nõder, aga samas ülimega. Rohkem selliseid hulluseid, palun! Kaspar Viilup

39
Röyksopp "Profound Mysteries" (Dog Triumph, ADA Nordics)

Koroonaaeg pakkus muusikutele rohkelt aega tuuritamise-promotamise asemel lihtsalt loomisega tegeleda. Saulti tänavuse kuue üllitise kõrval on Röyksopp muidugi skandinaavialikult laisk kooslus, aga kolmeosaline albumiseeria pole siiski paha saavutus. Võib vaielda, kuivõrd Norra duo siin midagi päris uut ja varasemast erinevat teeb, kuid nii märkimisväärsete ambitsioonide kui retrospektiivse läbilõike kaudu oma karjääri motiividest koorub ennekõike meenutus, kui suur on olnud bändi mõju viimase kahe kümnendi elektroonilisele muusikale. Andrei Liimets

38
Shelton San "EP2"

Kui Shelton Sani uut plaati "EP2" reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde selle žanri popima avangardi ning lõbusa stoner rock'i vahepeale. Ühtpidi kõlab "EP2" kui hitivabrik, kus iga pala võib konkureerida raadioaja nimel, teisalt paneb iga laul kuulaja mõtlema, et kas rohkemat ei tulegi. Tulemuseks on üks sirge suunitluse, ent samas tähelepanuhäirega plaat. Iga laul lausa karjub selle järele, et lasta tal hingata. Sellel on mänglevalt närviline efekt – muusika on selgelt lõbus ja energeetiline, kuid väikeste mürgiste vimkadega. Samas, mida muud sa healt peolt ootad? Kristjan Karron

37
Toro y Moi "Mahal" (Dead Oceans)

Chaz Bear ehk Toro y Moi kõlab oma seitsmendal albumil "Mahal" üllatavalt vabameelselt, vahest isegi tobedalt – seda heas mõttes. Nõtked funk-rütmid, 70ndate sving, kaasaegne R&B ja indie, justkui Dâm Funk, Thundercat ja Tame Impala oleksid leivad ühte heitnud. Psühhedeelne žanrimiks avab katsetajast autorit hoopis uuest popilikumast küljest, samas hoiavad varieeruvad instrumentaalid põnevust üleval kogu kuulamise vältel. Kogemust on Bearil küllaga – kätt on ta proovinud nii house'i, indie', chillwave'i kui ka eksperimentaalse hiphopi loomisel. Isegi Grammy (lugu "The Difference" koostöös Flume'iga) on tal taskus. Nüüd on ta aga kogu eripalgelise loomingu ühte värskesse tervikusse põiminud ja saavutanud originaalse ning meeldejääva karakteri. Sandra Leushina

36
Arcade Fire "We" (ise välja antud)

Tegemist pidanuks olema Arcade Fire'i naasmisega tippvormi pärast vahepealset kerget vääratust karjääri ebaühtlaseima plaadiga "Everything Now". Paraku suruti Kanada orkestri laitmatu renomee hoopis mutta, kui augustis lahvatasid avalikkuse ette laulja Win Butleri vastased süüdistused seksuaalses ahistamises. Muusikat pole ühest oma loojast kerge eristada ja kahjuks jääb hoopis külmem puudutus ka bändi kauaoodatud kuuendale albumile, mille taotlus oli pakkuda koroonapandeemia ja poliitilise polariseerumise tõmbetuultes kuulajale sooja embust. Andrei Liimets

35
Bonobo "Fragments" (Ninja Tune)

Brightonist pärit Simon Greeni ehk Bonobo iga järgmine uus tükk loomingut vajub teinekord ehk liigagi kergesti tema ülejäänud loomingu massiivi, kuid raske on eitada, et selle efekt on alati ühtviisi värskendav ja rehabiliteeriv. Downtempo ja tantsulisemate rütmide vahel käike vahetava "Fragmentsiga" ehitab Green taaskord üles kuulajale juba tuttava, kuid oma instrumentaalses rikkalikkuses alati avastamisrõõmu pakkuva maailma, kus on nii peegeldusi pandeemiast vaevatud pärismaailma valudest, aga vihjeid ka utoopilistele ideaalidele. Merit Maarits

34
Elephants From Neptune "Boogieland" (Roadhouse)

Elephants From Neptune'i saund on pärast kuueaastast albumipausi leebunud, aga seda omadel tingimustel, sest "Boogieland" ei ole ühegi kriteeriumi järgi kuidagi märk taltsaks muutumisest. Algusaja cock rock'ilikku kõvatamist siin pole, aga mängimise viisi lahtisus ja vabavormilisus teatud hoiakust kõneleb siiski. Ka rifirokiliinist sammu kõrvale astumine on mõjunud Elephantsile hästi – kuskil kuklas istunud stiiliraamatu kõrvale heitmine ja rokkbändi definitsiooni sisu vabaks laskmine on andnud kätte koordinaadid, mis võimaldanud taasleida oma mojo, mis sütitab taas nii bändi kui ka kuulajat. Merit Maarits

33
Yeah Yeah Yeahs "Cool It Down" (Secretly Canadian)

Ei tea, mida see ütleb päriselt bändi või vastuvõtja kohta, aga Yeah Yeah Yeahs on üks neid ansambleid, kelle comeback'i ei oodanud. Veel vähem oleks arvanud, et see on midagi, mida vaja. Aga "Cool It Down", kus bänd ei lasku isegi oma kõige signatuursematel indie sleaze'i momentidel nostalgiasse, mõjub kui messias praegustel mandumisaegadel. Yeah Yeah Yeahs, kellega ehk eeskätt seostaks impulsiivsemat, just do it mentaliteeti, võttis omale aega ligi kümme aastat, et päriselt seedida seda, mis meie ümber maailmas toimub ja tegi albumi, milles on olemas vajalik pakilisus ja üleskutsejõud. On üsna selge, et inimesed ei hakka kriiside pärast päriselt muretsema enne, kui need on nende õuel ning sellest traagikast on kantud ka "Cool It Downi" kõige ilusamad momendid. Merit Maarits

32
Jockstrap "I Love You Jennifer B" (Rough Trade)

Tänavu alles oma debüütalbumini jõudnud Jockstrap on kindlasti aasta suurimaid üllatajaid: Londoni eksperimentaalduo kolis Warpist Rough Trade'i kaitsva tiiva alla ja leidis sellega oma õige auditooriumi: nullindatel üles kasvanud noorte jaoks mõjub see ilmselt kui muusikaline kaleidoskoop, kus on täiesti ükskõikselt kokku segadust žanrid, mis on viimast paarikümmet aastat defineerinud, kuid ühte kokteili täiemõistuslik inimene neid ei paneks. Aga kes ongi öelnud, et peab täiemõistuslik olema? Korra teevad nad päikselist indie pop'i, järgmisel hetkel singer-songwriter'i nutumuusikat, aga siis hoopis plastiliinist electropop'i või isegi jalaga läbi seina virutavat electroclash'i. Tipphetkedel lendavad nad aga täiesti kosmosesse ära, kõik piirid kaovad ja tekib küsimus: ma olen ju seda kõike varem kuulnud, aga miks see tundub nii võõras, veider ja eriline? Kaspar Viilup

31
Nikolajev "Transplant Rejection" (Muscut)

Nikolajevi "Transplant Rejectionit" on võimatu ette tasapinnalisena, sest siin on reljeefe ja konarusi, peidetud orvasid, kuhu kõrv esimeste kuulamistega veel ei jõua. Seejuures on aga plaat algusest lõpuni stiihiline ja rõhutatult rauge, kuhugi ei ole kiiret, tempo on täpselt terviku teenistuses. See kuulub selgelt linnaruumi, aga mitte steriilsesse ning moodsasse, klanitud uusarendusse, vaid kollaste tänavavalgustite käes vaikselt hääbuvasse varemete labürinti. Kuulaja eksleb seal ja ega talle vastuseid ei anta, sellelt pooletunniselt rännakult tuleme sama targalt, aga õnnelikumana tagasi. Kaspar Viilup

30
Jakob Juhkam "L" (Õunaviks)

Võib ju proovida läheneda Jakob Juhkami värskele kauamängivale "L" muusika radu pidi, aga kõik teed viivad miskipärast ummikusse. Asi on selles, et Eesti viljakaim (ja ilmselt ka andekaim) teatrihelilooja läheneb oma materjalile uuel albumil kui lavastaja. Ei-ei, siin ei ole kuuldemängu või raadioteatrit, pigem teeb ta emotsionaalsete skaalade, esteetikate ja žanritega selliseid poognaid, mis ratsionaalses muusika-loogikas tunduksid täiesti nõdrameelsed. Psühhedeeliast kammermuusikasse, hiphopist free jazz'i ning sealt lõpuks svengrünbergilikku proto-elektroonikasse, kuid fookus on alati sajaprotsendiliselt paigas, iga uus hulluse-kiht – paljud neist kestavad vaid mõnikümmned sekundit – on lavastaja käega õigesse kohta asetatud. Kaspar Viilup

29
JID "The Forever Story" (Dreamville, Interscope)

Atlanta räppari kolmas album on tema seni parim sooritus, kujutamata endast mingit kannapööret: tema stiil on lihtsalt lihvitum ja nõtkelt kiire flow on meloodilise soonega varasemast sidusamalt soojaks, heatujuliseks tervikuks ühendatud. Laiahaardeline produtsendivalik aitab luua kodulinna parimate poegade vaimus eklektilisust. Mõned külalised (Lil Wayne, Yasin Bey ehk kunagine Mos Def) ja tuttavad sämplid lisavad tänapäevasele paraja doosi minevikku. Meeldivaks teeb seda kõike ehk ka pretensioonitu atmosfäär: energiline ja tugev sooritus ilma suurte statement'ide trummi tagumise taagata. Asko Astmäe

28
Florence + The Machine "Dance Fever" (Polydor, Universal)

Florence Welch peaks ilmselt tublisti pingutama, et halba plaati teha. Isegi kui tema viiendal albumil kulub avanemiseks pisut aega, on imetlusväärne juba üksnes oskus siduda väikseid, vaikseid, intiimseid hetki grandioossete, suurimaid staadione endasse matvate emotsioonidega. Nagu ikka, on Welchi tuumapommi mõõtu relvaks hääl, millega purustada tamme ja poolitada meresid. Andrei Liimets

27
Destroyer "Labyrinthitis" (Bella Union)

Kui bändi nime ja tegu vaheline kaugushüpe oleks spordiala, võiks väita, et Destroyer jätkab selle schumilikku domineerimist. Aga järjepidevate soorituste teemale saab läheneda ka teisiti: see on juba nende 13. album, aga kvaliteet püsib. Dan Bejari pehmevõitu, ent väsinud alatooniga hääl ei reeda muusikalist spliini, vaid oli samalaadne ka mitu tuhat hommikukohvi tagasi. Kõla on samuti harjumuspäraselt mõnus ja amorfne, kus tekib vahel küsimus, mis nurga alt ikkagi muusikale õige vaadata on, sest taustad ja Bejar näivad tallavat erinevaid radu, mis vaid aeg-ajalt ristuvad. Seega võib pealkirja mõista nii meditsiinilises kui ka knossoslikumas tähenduses. Kõrghetk on paigalseisu ja progressiooni vahel õige tasakaalu leidnud spoken word'ilik "June" ja ehk ka sündi-trummi tandemi ühistöö "Tintorettos", mis hetkeks eelmainitud vahemaad vähendab. Asko Astmäe

26
Weyes Blood "And In The Darkness, Hearts Aglow" (Sub Pop)

Kui Ameerika lauljanna Natalie Meringu viiendale albumile suvalisel hetkel peale sattuda, võib vastu kõlav mõjuda härda jõulumuusika, siis eeterliku joogameditatsiooni, siis Florence'i ja Masina mänguväljakule trügiva kambripopina, sekka veel linnulaulu ja näpuotsaga nii Fleetwood Maci kui Enyat. Kõik see võiks vormuda pseudospirituaalseks pastiššiks, kuid Mering koob sageli enam kui kuueminutilised helimaastikud kokku sedavõrd hoolikalt, et teeb oma peene veetlusega relvituks ning läidab lõpuks – nagu pealkiri ähvardab – südamesopis sooja valguse. Andrei Liimets

25
Cate Le Bon "Pompeii" (Mexican Summer)

Walesi päritolu multiinstrumentalist ja eri kunstidistsipliinide harrastaja Cate Le Boni eklektiline kammerpopialbum "Pompeii", mille kallal ta alustas töötamist juba pandeemia esimese laine ajal, kannab selle õõva tekitanud aja võbelusi, aga ei ole sõnum heitumusest. Le Bon lihtsalt tõdeb, et ajad on … imelikud. Eleegiline "Pompeii" võtab palju lähimineviku muusikast – olgu see psühhedeelia à la Jefferson Airplane, diskomuusika hiilgeajast inspireeritud nõtke bassimäng või tühiruumi markeerivad 80ndate sünditekstuurid – aga loodav atmosfäär viib kujutluses ajalises plaanis veel kaugemale. Aega, mil ruulis gooti arhitektuur, okultism oli laialt harrastatud ja inimeste leidlikkus avanes eelkõige aina uute piinavahendite leiutamises. Nunnade disko katedraalis? Vot sellise pildi mulle "Pompeii" maalibki. Merit Maarits

24
Jenny Hval "Classic Objects" (4AD)

Jenny Hval on Norra muusik, kelle plaate saab kuulata mitmes võtmes. Nooremana tegi ta gooti-metal'it, kuid viimased plaadid on oma nime all avaldanud pigem art pop'i alla liigituvat elektroonilisemat kraami. Tema laulustiil on mõnes mõttes rohkem spoken word kui laulmine. Tänavune plaat "Classic Objetcs" on edasiarendus albumist "Practice of Love", siin on hulk lainetavaid elektroonilisi meloodiaid, mille parimad näited on ehk uuel plaadil "Year of Love" ja vanematest lugudest "Lions". Ühtlasi on Jenny Hval üsna oluline nimi LGBT-teemas, sest tema laulusõnad räägivad väga palju ja väga isiklikult tema enda elust ning soorollidest. Aga "Classic Objects" ei ole hea plaat moodsate teemade tõttu, vaid see on lihtsalt hea plaat. Tauno Vahter

23
A Place To Bury Strangers "See Through You" (Dedstrange)

A Place To Bury Strangers on eelkõige aga mitte ainult live-bänd. Vaieldamatu on see, et kui oled neid korra laval näinud, on iga järgnev album selle esmamulje peegeldus. APTBS-i üle võlli keeratud 60ndad on teel kuhugi, mille sihtpunkti me ei tea ja ega see ei huvitagi, kuni see meid kannab. APTBS-i hillitsetud müsteerium läheb oma uues albumis sügavamale kui varem. Selles hüpnootilises psühhedeelias on isiklik laetud vabadus, õigus põrnitseda ümbritsevat kadu ja lagunevat maailma ning võib-olla isegi jõud sellest hävingust läbi tulla. Tõnu Karjatse

22
The Weeknd "Dawn FM" (XO, Republic)

Kosmiline raadiojaam purgatooriumis, kus elektroonilise muusika vahele loeb filosoofilisi tekste ja veiderdavaid reklaame näitleja Jim Carrey. Ideeline tervik töötabki paremini kui eraldiseisvad lood ja ühtki "Blinding Lightsi" mõõdulist hitti siit ei leia. Aga samas – mis üldse küündiks ühe kümnendi kõige tuntuma pala stratosfääri. Küll aga jagub plaadile rohkelt süntesaatoreid ja 80ndatest päritud biite, Kraftwerki ja Daft Punki. Futuristlik ja ambitsioonikas eksperiment kinnitab, et ajastu suurimaid popstaare on ka põnev ja üha arenev muusik. Andrei Liimets

21
FKA Twigs "Caprisongs" (Young, Atlantic)

Kui 2019. aastal ilmunud ja tollal aastalõpu edetabelites lammutanud "Magdalene" oli intensiivne ja kontsentreeritud kontseptuaalkunsti teos, siis mixtape "Caprisongs" on FKA twigs oma karjääri kõige vabamas ja muretumas olekus ning jätab ambitsioonikad kunstitaotlused vähemalt korraks sinnapaika. Tahliah Barnetti R&B on endistviisi veidi väänatud, kuid need nihkesseminekud, eksperimendid on vähem selgemalt tajutavad ning toovad ta kaasaegsele peavoolu popmuusikale lähemale kui kunagi varem, seda küll piisava distantsiga, et mitte suubuda selle üheülbalisusesse ja oma nägu kaotada. Merit Maarits

20
Big Thief "Dragon New Warm Mountain I Believe In You" (4AD)

Pretensioonika pealkirja "Dragon New Warm Mountain I Believe In You" taga on vastavalt mastaapne sisu. Kui kolm aastat tagasi andis Brooklyni indie-nelik väikese vahega välja kaks eri moel suurepärast albumit, ühe kosmilise ja teise maise, siis seekord surutakse kõik kokku ühe 20-loolise, ligi poolteist tundi müttava mammuti selga. Eklektiline tundub olema tagasihoidlik kirjeldus albumile, mille eesmärk näib kuulaja ootusi pidevalt ennetada, terviku määratlemisest hoiduda, igale mõeldavale ambitsioonile veel pisut otsa lisada. Andrei Liimets

19
Wet Leg "Wet Leg" (Domino)

Wet Leg – muusikapressi tänavusi lemmiklapsi, küllap aasta üleshaibituim debüüt. Ootusi taevasse upitava kiidumüüri taga rokib aga hoopis lõbus ja pretensioonitu segu britpopist, grunge'st, pungist ja tosinast indie-muusika moeröögatusest. Suureks saamise ebakindluse, eneseotsingute ängi, maailmale vastandumise agressiooni ja mõrkjasmagusa igatsuse keskel pedaalib Isle of Wightilt pärit duo oskuslikult pehme ja raju vahel, pakatades seda tehes lõputust energiast ja muusika loomise rõõmust. Andrei Liimets

18
Harry Styles "Harry's House" (Erskine, Columbia)

Harry Styles'i poistebändi-minevik ja asjaolu, et ta on viimastel aastatel justkui igal pool, moeajakirjadest kinoekraanideni välja, võib olla puritaanliku maitse jaoks heidutav, ja kuigi "Harry's House" ei krooni aastalõpu edetabelite kuldses kolmikus, saavutas see miskit suurt siiski – andis popmuusikale tänavu uue, indilikuma sisu. "Harry's House'i" ajastu avas küll "As It Was" – millest ilmselt on raske olnud end isoleerida – aga see ei iseloomusta kuidagi albumi tegelikku laadi. See ei ole täis pakitud selle derivaate ega püüet sama eufoorialaksu hoida, vaid võtab tempo maha ning julgeb standardlahendustes klotse ümber tõsta ning väänata popmuusikasse nii disko, sündipopi, soul'i kui ka 00ndate roki tehnilisi loogikaid, olles seejuures igatepidi pretensioonidevaba. Merit Maarits

17
The Smile "A Light For Attracting Attention" (XL)

Tasub kellelgi ainult mainida Thom Yorke'i ja Jonny Greenwoodi ning enam-vähem võib kindel olla, mida sa saad. Yorke'i, Greewoodi ja Sons of Kemeti trummari Tom Skinneri loodud trio The Smile võikski vabalt olla lihtsalt Radiohead uue mehega rütmisektsiooni taga, aga Skinneri käekiri kumab albumist läbi mitte ainult selle kõige jazz'ilikumatel momentidel, vaid üldises vabama ja toorema käega lähenemises, mis võib trio viia raskusteta minimalistlikelt Moogi-tekstuuridelt ja 70ndate afrobiidilt garaaži ning math rock'i juurde ja tagasi. Skinner on iga kell valmis end küll mõne klassikalise radioheadiliku iluloo nimel taustal tähelepandamatuks tegema, aga albumisse tekib huvitavaid teravaid servi eeskätt ikka siis, kui tema sünkopeeritud rütmid show üle võtavad. Merit Maarits

16
Viagra Boys "Cave World" (Year0001)

Skandinaavia vaste brittide Idles'ile. Kaht bändi seovad nii muusika selgroona jooksev teadlik primitivism kui ka muusikaline seikluslikkus, milleni on suudetud jõuda. Kolmandal albumil "Cave World" lisandub siin brutaalsesse mürasse senisest enam saksofon, aga ka tantsulisi elektroonilisi saunde. Pealkiri annab ära kontseptsiooni – plaat räägib kaasaja koopamehest, internetitrollist, neurootilisest reaktsionäärist. Ideed on põnevad, kõiki neist ei õnnestu vääriliselt välja mängida, ent parimatel hetkedel eristutakse pea kõigest muust, mis žanril praegu pakkuda. Andrei Liimets

15
Rita Ray "A Life of Its Own" (Funk Embassy)

Rita Ray värske looming seisab võrreldes tema debüütalbumiga veel enam meie ajast väljaspool: see on unistus parematest ja ilusamatest aegadest, kuid see pole isegi tingimata mingi konkreetne aasta või ajastu, mida ta taga ajab. Siin on 1960ndate pop'i, franksinatralikku lembelaulu ja lihtsalt imekaunist soul'i, ta segab imepeenelt kokku kõigi nende tugevused ja loob muusikalise ideaali, mis on kohati isegi liiga veatu. Tahaks leida mõnd konarust, aga ühtki pole! Peene käsitööna valminud retrokokteil, mis võib olla hea esimene tutvus kõigile neile, kes soul'iga nii hästi sina peal pole. Kaspar Viilup

14
Arctic Monkeys "The Car" (Domino)

Ei liialda, kui öelda, et seda albumit oodati vist lausa hinge kinni pidades. Arctic Monkeyse uue albumi õrritav eelpromo oli kui leivapururada, mida mööda näljased järgmise tera ootuses sammusid, ehitades sellega üles ootused bändi uue peatüki osas. "The Cari" vastuvõtt aga näis olevat kraadi võrra plaanitust jahedam, samas album ise väga korralik, järgides suuresti seda rada, kus 2018. aastal ilmunud "Tranquility Base Hotel & Casino" omal ajal pooleli jäi. Kinematograafiline, hetketi küll ka liigstiliseeritud salongirokk, millel oma kammerlikkusest olenemata õnnestub end mängida suuremaks kui elu, pakkudes eraldi rõõmu sellega, et kuidagi kaunilt ja loogiliselt on toorest indirokist jõutud millegi nii küpseni. Merit Maarits

13
Ibibio Sound Machine "Electricity" (Merge)

Seda juhtub paganama harva, et avalugu jõuab vaevalt pool minutit mängida, kui juba pead tõdema, et "assa kurat" ja tekib sisemine kindlus, et siit tuleb üks eriti korralik album. Inglise elektroonilise afro-funk'i kollektiivi Ibibio Sound Machine uus kauamängiv "Electricity" on tõhus andmine algusest peale ja hoiab traditsioonilist ning kaasaegset võrdsetes osades sidudes seda kaasatirivat tempot väikeste eranditega lõpuni välja. Albumi produtseerinud Hot Chipi energia ajab siin igal moel mõnusalt üle ääre, kõik on rõhutatult instinktiivne, armutult tempokas ja nii vohav, et tekitab isegi kerge meelelise FOMO. Merit Maarits

12
Kitty Florentine "Maladaptive Daydream" (ise välja antud)

Eesti on saanud juurde ühe väga ägeda uue popartisti, kes täidab tühimiku siinsel muusikaväljal. Seda hüperpopi poolt, mis rändab nullindate kitšiliku tantsumuusika nostalgiasse ja tuleb sealt välja sõgedate bängeritega, tehakse Eesti underground'is küll, aga popilikumat ja publikusõbralikumat poolt on vähem. Kitty Florentine toob meelde Iirise, nende muusikalises mudelis on midagi sarnast: tihe elektrooniline kosmos, kus hõljub ringi habras ja lummav vokaal. Huvitaval kombel jääb ta isegi pärast debüütalbumit "Maladaptive Daydream" suuresti müsteeriumiks, seega avastamist jagub ka tulevasteks plaatideks. Kaspar Viilup

11
Black Country, New Road "Ants From Up There" (Ninja Tune)

Elemendid, mis ajasid Black Country, New Roadi panema samasse kasti teiste uute Briti bändidega – retsitatiivsus, jazz'i ja post-pungi eksperimentaalne sidumine jne – on uuel albumil bändi saundist pigem kadunud. "Ants From Up There" ei löö enam noorusliku tooruse, ülbuse ja eneseirooniaga nii nagu "For The First Time", vaid pigem rullib end komponent komponendi haaval vaikselt lahti. See võib esimesel kuulamisel jätta isegi kuidagi tühjade kätega. Aga igal järgmisel korral paljastuvad uued helilised nurgatagused ja gemmid, mida tasub otsida ja mitte ainult ühel viisil – kui võimalik, kuulata eri tubades, eri kõlarisüsteemidega, klappidega ja ilma. Lõpuks vaimustud ogaruseni. Merit Maarits

10
Misha Panfilov "The Sea Will Outlive Us All" (Miraaž)

"The Sea Will Outlive Us All" ei püüa olla range ega tehniliselt ideaalne šedööver – kuigi ta on ilmselt üsnagi ideaalilähedane –, seal on tunda on suvist muretust. Kordustepõhine muusika, mis on sujuv ning samal ajal hüpnotiseeriv teenäitaja lapsepõlvemälestustesse ja alateadvusesse. Ambient'i, jazz'i ja krautrock'i segu, mille saatel muutuvad igasugused liigendused ja žanrinimed täiesti teisejärgulisteks. Vestern-kitarr võib vahetevahel tunduda juustune, kuid Misha oskuslik pillimäng seob kõik nüansid hästi kokku. Sandra Leushina

9
Sudan Archives "Natural Brown Prom Queen" (Stones Throw)

Ameerika viiuldaja ja muusik Sudan Archives ei väsi üllatamast. Küll mängib ta julgelt folkmuusikaga ja voolib sealt välja midagi täiesti ootamatut, järgmisel hetkel võib ta vabalt keerata heeblid põhja ja katsetada hoopis house'iga, aga seda vaid selleks, et jõuda lõpuks tuumaka ja läbitunnetatud R&B-ni. Värskel albumil "Natural Brown Prom Queen" on kõike seda, aga ka palju-palju muud: näiteks loos "OMG BRITT" saab temast hoopis badass räppar, kelle bravuur ja otsekohesus ei jää kaugeltki Megan Thee Stallionist maha. Kaspar Viilup

8
Nilüfer Yanya "Painless" (ATO, PIAS)

Harva leiab albumeid, mille puhul ei õnnestuks tabada selgeid eeskujusid või tõmmata paralleele, aga Nilüfer Yanya "Painless" lihtsalt ei lase end samal moel lahti võtta. Yanya miksib oskusliku delikaatsusega efektitihket indirokki sündi- ja elektrooniliste eksperimentidega, mis ei ole paberil midagi läbimurdelist, aga albumil loob sellega täiesti oma helikeele. Turvatunnet tekitav kammerlikkus, hüpnotiseerivad meloodiad, haprus üheaegse nõtkusega, taustal igikestev rahutustunne – "Painless" on kui haaravalt kirjutatud päevik, kus unistused sellest, kuidas võiks olla, kohtuvad on-nagu-on mentaliteedis reaalsusega sellest, kuidas asjad tegelikult on. Merit Maarits

7
Zahir "Seems Normal" (Yes But)

Tekitab hämmingut, et Eesti müramuusika ansambli Zahir jaoks oli tänavune Soomes esinemine 30 tegevusaasta jooksul esimene kord, kui nad n-ö välismaale live'le said. Zahiri saund on alati olnud ekspordivalmis ja kahju on sellest potentsiaalsest välispublikust, kes pole nendeni seetõttu veel jõudnud, aga tõenäoliselt ahmiks peotäitega seda, mida "Seems Normal" pakub. Tänu trummar Kiina Kristina Vargoga bändi soontesse lastud värskele verele müdistab bänd uusimal albumil veel energilisemalt, samas võtab turjal olevatele aastatele kohaselt momenditi ka hingetõmbepause, aga tõestab, et kui keha võib väsida, siis nooreks loodud hing ei saa seda kuidagi mitte. Merit Maarits

6
Rosalía "Motomami" (Columbia)

Kui oma karjääri alguses mängis Rosalía selgelt post-flamenco saundi peale, siis mida lugu ja album edasi, seda enam kaugeneb oma esialgsetest eesmärkidest. Võiks arvata, et see tähendab liikumist popmuusika poole, aga pigem koorib ta hoopis oma loomingust maha kõik üleliigse ja jääb seetõttu tihti kuulaja ette tihti täiesti alasti: on ainult tema habras vokaal ja õhkõrn biit. Ta kannab selle aga imepeenelt välja, suutes ühendada korraga nõrkuse ja enesekindluse, suure ja väikese, kurbuse ja joviaalsuse. Tundub ka, et mida edasi, seda nüansirohkemaks, keerukamaks ja põnevamaks tema muusiku alter ego muutub. Kaspar Viilup

5
Beyoncé "Renaissance" (Parkwood, Columbia)

Kas "Renaissance" on Beyoncé seni parim album? Muusikaliselt on see kindlasti kõige huvitavam, kuigi tema kõigi aegade suurimale hitile "Crazy In Love" siin ikkagi vastast ei ole. Aga vaevalt ta seda lugu kunagi ületada suudabki ja see ei peakski eesmärk olema. Üks on samas kindel: "Renaissance" on tema karjääri kõige lõbusam, tantsulisem ja kaasahaaravam plaat. Siin ei ole midagi raskepärast, see ei suru kuidagi kuulaja õlgadele ega sunni üht- või teistpidi tundma. "Renaissance" on lihtsalt ekstaatiline ja heatujuline, tõeline energiapomm, mis nakatab ja ei lase enam kuulajast lahti. Kaspar Viilup

4
Fontaines D.C. "Skinty Fia" (Partisan)

Iiri rokikollektiivi Fontaines D.C. kolmandal stuudioalbumil manifesteerub solist Grian Chatteni tujukate tekstide poeetilisus oma täies ilus – nii nagu heas luules, leiab sealt jõulisi metafoore ja sümboleid, mille alltekstidesse on kapseldatud peatükkide kaupa inimajalugu ning terved ühiskonnatõed, nii koledad kui ilusad, aga mis oma filosoofilisuses on alati kahe jalaga maa peal ega libise otsaga kirjanduslikesse hüperboolidesse. Üks "Skinty Fia" dominantseid ideid on bändi jätkuv südamevalu kahestunud identiteedi pärast olukorras, kus juured on Iiri, aga karjäär viinud Inglismaale, kellega on nende koduriigi suhted olnud leebelt öeldes keerulised – kuklas tuksuv emotsionaalne agoonia, mida kannab bändi matusetoonides, aga läbivalt mänglev ja stilistiliselt seiklev instrumentaalosa. Merit Maarits

3
Mart Avi "Blade" (Porridge Bullet)

Mart Avi oleks võimeline tegema lõdva randmega edetabeli-poplugusid, aga maskeerib seda potentsiaali teadlikult mikrolammutamiste ja -ümberkorralduste teel. Üldmotiivides hoiavad lood justkui traditsioonilis(ema)te vormide ligi, aga detailides toimub palju teelt kõrvale juhtimist. Samas pole see eksperimenteerimine per se. Avi loominguline mehhaanika nii vaikimisi töötabki – mitte lineaarse ja korrapäraselt struktureeritud, vaid kui võimalusterohke ja avatud maailmaga videomänguna. Merit Maarits

2
Florian Wahl "Katarsis garanteeritud" (Umblu)

Mis saaks siis, kui Arnold Oksmaa ja strippar Marco teeksid päriselt head muusikat? Noh, nüüd on vastus sellele küsimus olemas: Florian Wahli "Katarsis garanteeritud" on korraga täielik rämps ja parim moodne kunst. See ei pruugi meeldida, aga külmaks ei jäta kohe kindlasti. Me võime ju öelda, et Florian teeb lihtsat kino – mida ta tõesti teeb, aga mitte lihtsalt kino, vaid parimat kino, kõigi medalite ja vimplite väärilist postdraamatilist hull-teatrit –, aga tegelikult on tema värske materjal ka tõeline albumiformaadi pühitsus, grammitäpsusega välja kaalutud dünaamiline album, mis ka album on. Kaspar Viilup

1
Kendrick Lamar "Mr. Morale & The Big Steppers" (pgLang, Top Dawg, Aftermath, Interscope)

Kendrick Lamari viiendal albumil puuduvad suured loosungid, manifestid või põhimõtteavaldused, mida siin-seal kohtas tema eelmistel albumitel. Iga järgmise albumiga on ta liikunud aina enam lähenemise poole, kus pole mustvalgeid vastuseid, õiget ja valet, mitte isegi niivõrd head või halba, vaid ennekõike taipamised, palju küsitavusi seni kehtinud põhimõtete ja valikute osas, iseenda ja suhete filtrita teadvustamine rohkem pideva protsessi kui fikseeritud seisunditena. "Mr. Morale & The Big Steppers" on lähim asi psühhoanalüüsile, mida popmuusikas tehtud. Merit Maarits