Olen ka varasemalt näinud paar korda Florian Wahli (FW) esinemas ning "tavaline" pole kindlasti sõna, mida saaks tema live'de kohta öelda. Meenuvad paari aasta tagused Sõru Saundi kaadrid hullumajalikust setup'ist, kus FW triksterina valges kitlis etendajate vahel keksles. Galaetendus tundus FW puhul veidi võõras, kuid samas ei ole siiani nähtu kunagi artisti puhul tagasihoidlik olnud.

Kuulanud enne kontserti korduvalt artisti uut albumit, kasvas uudishimu, kas ja kuidas põimuvad toimivaks sümbioosiks kokku albumi hektilisus, žanrite vahelduvus ning kõige juures veel taotletud pidulikkus. Hektilisus ja žanrite vahelduvus ei ole siinkohal negatiivse alatooniga. Pigem vastupidi. "Katarsis garanteeritud" on kindlasti selle aasta üks omapärasemaid albumeid, kus eri stiilide kasutamine hüperpopist reggae'ni moodustab kaasahaarava terviku. Žanrite vahel ujumine võib kohati mõjuda toorelt ning ennastotsivalt, kuid FW puhul kõlab kogu kooslus vägagi küpselt.

FW sotsiaalne närv ning oskus kurbnaljakaid või isegi tõsisemaid nähtuseid irooniliselt sõnadesse seada on muljetavaldav. Põhimõtteliselt nagu oleks läinud kuulama stand-up'i, mis on oma teravuses ja absurdsuses ka tegelikult hea. Eelnevalt kirjutatu tõttu olid ka ootused kontserdile küllaltki kõrged.

Audiovisuaalse galaetenduse avas virtuaaldiiva Giuseppe Perverdi, kelle krüptilised ja osati nilbed tervitussõnad lõid kontserdile sobiliku raami. On ju ka "Katarsis garanteeritud" täis kõneroboti abil loodud veidraid tegelasi, kelle kohta võiks öelda FW ühe loo põhjal "autsaider".

Tervitussõnade kajas jooksis lavale FW koos sidekick'iga. Viimane meenutas oma laialivalgunud meigi, lohakalt patsis juuste, valge särgi ja pruuni seelikuga otse peolt saabunud koolitüdrukut. FW ise kandis õukondlikku riietust: peas valgete lokkidega parukas, seljas läikivroosa sametist keep, kuldne vest ning jalas, nagu õukondlastele omane, valged pikad sukad, mille peal asetsesid kollakad puhvis püksid. Laval tekkis huvitav kombinatsioon justkui kõrgklassist ja ühiskonna madalamast kihist. Kui mõelda FW lugude peale, näis selline vastandumine sobituvat.

FW esinemisstiil oli küllaltki sarnane albumi kontseptsioonile. Tempo oli kiire ning ühtegi žanrisse liiga kauaks peatuma ei jäädud. Ekraanil kuvatud meemilik ja värvidega kohati üle vindi keeratud audiovisuaalne materjal intensiivistas kogemust. FW hüüdis lugude vahepeal kaugemale helipulti "davai DJ, tõmbame käima!", pidas kinoekraanil videokõnet oma diileriga (või sõbraga) ning kadus reklaamipausi ajaks lavalt.

Mida kontsert edasi, seda vähemaks jäi ka FW seljas peenutsevaid riideid ning aina rohkem muutus ta oma lavakaaslase sarnaseks. Kuna lavakujundust ei olnud, hakkas aja edasi liikudes tunda andma ka galakontserdi alastus. Liha prooviti luudele kasvatada energilise esituse najal, kuid saalis jäi artisti ja publiku vahele siiski liiga palju õhku.

FW teatas kontserdi alguses bravuurselt, et tiim on laval nii väike, kuna ta suutis loomeprotsessi jooksul teistega tülli minna. Kuigi tegemist oli tõenäoliselt naljaga, oleks suurem koosseis, kas siis etendajate või muusikutega, kindlasti esinedes rohkem efekti andnud. Tõsi, mõned tantsisid lava ees, kuid enamus publikust istus mugavalt toolidel. Oli tunda, et kontsert sellisel kujul oleks sobinud intiimsematesse püstijala-ruumidesse.

Kuigi lugusid on albumil 17, tulid esitamisele eelkõige need, milles FW ise laulab. Seetõttu jäi kuulamata näiteks paljude lemmik "Suhkruissi" või üks isiklikest favoriitidest "Prisma (ASMR kogemus)"). Albumil on FW-l ka mitu ballaadilikku lugu ning kui Florian istus süntesaatori taha ja hakkas laulma lugu "Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada", koitis äkki, et seda oleks tervelt galaõhtult oodanud. Materjali aeglustumist, et oleks aega seda seedida ja täismahus vastu võtta. Lisaks oleks see FW esitust täiesti teises valguses näidanud. Esineda ju FW oskab ning hääl on tal live's hea, kuid küsimus on õhkkonna loomises ning õigete vahendite valimises.

Galaetenduseks ma nähtut ei peaks, pigem eksperimendiks audiovisuaalse materjaliga suuremas saalis. Varasemas intervjuus on FW öelnud, et ehk teeb ta järgmise albumi hoopis klaverile. Miks ka mitte, ehk aitab tempo mahatõmbamine süveneda tema loomingu tegelikku võimsusesse.