Kas uus album koosneb sahtlis seisnud materjalist, millestki, mida kontsertidelt juba teame või valmis plaadi jaoks täiesti uus materjal?

Pikalt nad sahtlis pole pidanud olema. Ma sattusin selle aasta alguses loomingulisesse transsi, kus ma unustasin kõik muu ümbritseva ja hakkasin looma. Tahtsin, et muusika tegemine oleks minu jaoks fun. Kui eelmine album oli rohkem mulle endale, siis "Katarsis garanteeritud" on minu kink ühiskonnale, inimkonnale ja peegeldab seda, mida ma ühiskonnas näen, kogen ja ise läbi elan.

Kas pigem soovid, et inimesed võtaks seda plaati tõsiselt või pigem just mitte?

See on nende enda otsustada. Minu jaoks oli see lõbus tegemine ja igaüks võib seda tõlgendada just nii, nagu soovib. Kui oleme kriiside maailmas, siis katarsis on justkui kriisi vastand. Ma loodan, et seda võetakse lõbusalt ja saadakse sellest samasugust rõõmu nagu mina selle tegemisel sain.

Mis sind inspireerib? Kas "Prisma (ASMR elamus)" sündiski ühel õhtul toidupoes käies?

Mind inspireerivad muusad minu ümber. See konkreetne lugu... Tõepoolest, elasin mingi aeg Kristiine Prisma lähedal ja olude sunnil käisin seal. Iga kord ähvardasid ja varitsesid mind LHV ja Elisa agendid, mulle valmistas see alati ebamugavust ja siis mõtlesin, et teen nende kulul natuke nalja. See lugu ongi siis minu vaatepunkt, kuidas seal jalutan.

Mitmes loos kasutad kõnesüntesaatorit - millest vaimustus selle vastu?

Ma tahtsin, et oleks ka teisi hääli. See kehastas hästi sellist hingetut androgüünset olendit ja tundus nagu lõbus asi, millega saab panna kedagi teist ükskõik mida ütlema.

Muusikaliselt kõlab plaadil mitmeid žanreid - kas selline kompott oli teadlik või lihtsalt juhtus nii, et erinevatel lugudel on erinev vibe ja sellest tulenevalt ujusid ka žanrid?

Pigem see teine variant, jah. Mul hakkab hästi kiiresti hästi igav nagu tänapäeva inimestel ikka. Me vajame pidevalt stiimulit, et midagi uut ja põnevat peale tuleks. Mina olen selle aja produkt ja siis teen alati kõike igasse suunda, aga see konstant olen mina, mu hääl ja huumor seal taga, mis selle kõik kokku toob. Vähemalt ma loodan, et toob.

Kuidas uut albumit esitleda mõtled - kas tuleb wahlilikult grandioosne spektaakel või, nagu just ühes intervjuus mainisid, tuled lavale iseendana?

Iseendana, grandioosselt, dekadentlikult. 21. oktoobril kinos Sõprus tuleb suur gala. Ja loodetavasti ikkagi ka spektaakel.

Kas ei teki hirmu, et kui inimesed on spektaaklitega harjunud, siis lihtne Florian Wahl iseendana ei meeldi?

Ikka veidi oli see hirm. Aga samas mõtlesin, et kui minu fännid ootavad alati seda ootamatut, siis järjekordne üllatus ongi hoopis see, et ei ole teatraalset show'd, kus on tundmatud karakterid või väljamõeldud tegelased, vaid seekord olen päriselt mina. Siiamaani on selline variant hästi vastu võetud ja loodan, et see saadab mind edaspidi ka.

Alter-egod ongi ju siiski osakesed meist, nii et mõnes mõttes ei lähe nad kuskile, ka siis, kui lähed n-ö iseendana lavale. Kas see alter-ego mask oli/on kaitse mingi haavatavuse eest ja nüüd, kui on küllalt laval oldud ja mugavus tekkinud, siis julged rohkem iseendana olla? Või oled ikkagi uute alter-egode otsinguil?

Pigem ma alustasin haavatavana. Ma olen kogu aeg olnud Florian Wahl ja see on pigem tekitanud probleeme ja arusaamatusi minus endas. Ma olen nii õpetaja Florian Wahl ja samas muusik Florian Wahl, need on väga erinevad ambitsioonid. Aga see olen ikkagi kõik mina, kõndiv paradoks. Aga nii ma toimin hetkel.

Kas me mitte kõik pole kõndivad paradoksid.

Täpselt! Siiamaani pole mul ühtegi skandaali tulnud, Eestis vähemalt. Jaapanis töötades, kui seal õpetaja olin, oli sellega probleeme küll. Seal on rangemad ühiskonnanormid ja õpetaja peab olema ainult ühtpidi. Aga Eestis on pigem tulnud head vastukaja, et äge, nägime su live'i, paneme oma lapse sinu eelkooli, nii lahe, et õpetaja selline on.

Kaks lugu uuelt albumilt – "Chardonnay Shopping" ja "Ära lahku veel" – on ka muusikavideod saanud. Räägi nende valmimisest ja mis ideed seal taga olid.

Eks nad on tehtud amatöörlikult väikese käsikaameraga, mis mul on, ja ma olen proovinud leida huvitavad visuaalid, mis mulle meeldivad. Selle "Chardonnay Shopping" looga läksime sinnasamasse Prismasse, oma traumapunkti ja seal hullasin ringi, sõitsin mingite asjadega. Need videod on kuidagi sündinud orgaaniliselt, koduvideotest kokkupandult. 

See kaose element tulebki sellest praegusest post-kunsti ajastust, kus tehnoloogia, kapitalism ja internet on kokku sulandunud ja see on pannud meid ümber mõtestama, mis üldse on kunst. Tarbija tahab pidevalt uut stimulatsiooni ja kultuuri output ei jõua sellele järgi. Selline huvitav aeg on ja see absurdne kunst on selle tulem.

Tihti on artist uue materjali ilmudes ise sellest edasi liikunud ja mõtleb juba uutele projektidele. Kuidas sinuga?

Hingeliselt olen sellest materjalist jah edasi liikunud. Kui välja lased, siis lased nendel lugudel minna, inimesed saavad need võtta ja nautida nii nagu neile meeldib. Kui need on sul sahtlis enda väikesed salaprojektid, siis on nad endale erilisemad.

Muidugi olen mõelnud ka uutele asjadele, tahaks midagi teistsugust teha jälle. Võib-olla teen klaverialbumi, mingi teatraalsema karakteriga. Eks näis.