I've been goin' through somethin'
One-thousand eight-hundred and fifty-five days
I've been goin' through somethin'
Be afraid

("United In Grief")

Tõenäoliselt ei too ükski tänavune album kaasa taolist meedia tähelepanu nagu Kendrick Lamari oma, ja õigustatult. Kui päris aus olla, siis pärast "Mr. Morale & The Big Steppersi" esimest kuulamist osanuks siia kirjutada ainult ksdgjsldjglasäddfg, sest seda, mida lahti pakkida, on selle (ainsa) Pulitzeri preemiaga pärjatud räppari viiendal stuudioalbumil lihtsalt liiga palju. Tegelikult tahaks veel ka pärast viit päeva sellega privaatselt ja palju aega veetnuna trükkida siia sõnu, mida saab siis, kui peaga vastu klaviatuuri taguda. Ei habla seda tükki niisama lihtsalt ära.

Autorimuusikast rääkides ei ole see iseenesest eraldi esiletõstu väärt, et album on isiklik ja introspektiivne, aga harva suudab keegi enda sisemaailma selle komplekssuses piiratud (semiootiliselt vaieldav, aga siiski) kunstilis-tehnilisi vahendeid kasutades väärilise põhjalikkusega analüüsida. Veel harvem julgeda selle osas öelda lahti sotsiaalsest konformismist ja puudutada teemasid viisil, millel potentsiaal fänne ja tegelikult keda iganes kuidagi vales suunas hõõruda. Aga mitte asja enda pärast, vaid seepärast, et nii nagu elus asjad ongi.

Kartmatu ja üheaegselt haavatav, Kendricku meetod lahata teemasid, nagu lein, vaimne tervis, isadus, keerulised peresuhted, põlvkondlik trauma jne on universaalset inimkogemust tabavad, olgugi et läbielamised on täiesti ainulaadsed. See on tihe, seda kõike on tohutult palju ja selle läbitöötamine on olnud enese vabatahtlik kurnamine, peaaegu täiskohaga töö, aga seda üldse mitte negatiivses mõttes. "Mr. Morale'i" ei mahu lihtsalt hindama vormide alusel, millele aastatepikkuse muusika kuulamise ja analüüsi käigus harjunud toetuma.

"Mr. Morale'is" puuduvad suured loosungid, manifestid või põhimõtteavaldused, mida siin-seal kohtas Kendricku eelmistel albumitel. Iga järgmise albumiga on ta liikunud aina enam lähenemise poole, kus pole mustvalgeid vastuseid, õiget ja valet, mitte isegi niivõrd head või halba, vaid ennekõike taipamised, palju küsitavusi seni kehtinud põhimõtete ja valikute osas, iseenda ja suhete filtrita teadvustamine rohkem pideva protsessi kui fikseeritud seisunditena. "Mr. Morale..." on lähim asi psühhoanalüüsile, mida popmuusikas olen seni kohanud.

Kendrick säilitab siin oma rolli mustanahaliste häälekandjana, aga nagu ta albumi lõpuloos "Mirror" tunnistab: I choose me, I'm sorry, on "Mr. Morale'i" fookus liikunud sotsiaal-ühiskondlikelt teemadelt ultrapersonaalsele – võiks öelda, et Kendrick rakendab iseendal täies mõõdus freudistlikke võtteid ning koorib oma ego kiht kihi haaval nagu sibulat, nii et endal ja kõigil teistel ka silmad vett jooksevad. Üldtoon pole ilmtingimata kõikehõlmavalt kurb, melanhoolne ega traagiline, pigem parimas mõttes ebamugavalt toores, isegi Kendricku standardite järgi, kes osanud oma poeetilises keeles sõnastada paljutki, mis mõne teise jaoks tundunud liiga reljeefne.

Aus on keskenduda Kendricku puhul proportsionaalselt rohkem sellele, mis sõnadega artikuleeritud ja vähem sellele, mis seda kõike instrumentaalses plaanis saadab, kuigi sealgi toimub samaväärselt palju. Kendrickuga tihedalt seostatud jazz'i jaoks on siin soul'i, funk'i, R&B ja klassika jm elementide kõrval ruumi justkui vähem, lugude seaded on lahtisemad, stilistilist mängu on rohkem (vt nt Eminemi tipuaja klassist draamavõtteid loos "We Cry Together") ning produktsioon, mis üldjoontes malbe, on momenditi pöörane nagu Kanye a la "Black Skinhead" ("Mr. Morale"), aga ka drake'iliku softboy trap-saundiga ("Die Hard", "Rich Spirit")

Heidutav on see, et ma ei suuda ära hoomata seda, mis see album tegelikult on. Sama hästi võiks üritada lahti rääkida Hieronymus Boschi "Maiste naudingute aeda", kus toimub midagi igal ruutsentimeetril ja konkreetsemate sõnumite kõrval on palju peidus sümbolites, mis kogu virvarris ka kergelt kaotsi võivad minna. "Mr. Morale..." pole lihtne kuulamine, kuigi ei kanna kõrgema kunsti taotlust, samas kuidagi ikkagi kukkus välja selline tükk, millesuguseid ilmub harva ja mis kõigest pinda riivava arvustuse asemel vajaks omale tervet dissertatsiooni.