Maris Pihlap "Off Track (feat. Ewert Sundja)"

Just mõni nädal tagasi kirjutasin sellest, kuidas Maris Pihlapist õhkub popstaari potentsiaali, kuid võib aimata, et ta ei ole meile veel päris kõike näidanud. Värske singel "Off Track" on tõepoolest jällegi selline tahk, mida temast oodata ei osanud: ta põimib folktronica kiudude vahele õhulist kaasaegset RnB'd, ja teeb seda nii veenvalt, et kui see lugu playlist'ist juhuslikult tuli, olin täiesti kindel, et see on mõni USA magamistoaprodutsent, kelle loo olin kuskilt leidnud. Ewerti maneerlikkus mõneti lõhub Pihlapi loodud õhustikku, teisalt pöörabki see lugu teises pooles end otsekui pahupidi. Väga põnev lugu, üks huvitavamaid asju sel aastal Eesti popmuusikas.

Shygirl "Firefly"

Kui üldiselt on Shygirli iseloomustanud paugutav ja in-your-face-tüüpi hüperpop, kus bassid mürtsuvad ja reivikultuur on üheks tihedaks pastaks kokku blenderdatud, siis oma debüütalbumi avasingliga "Firefly" liigub ta pehmema, isegi raadiopopilikuma saundi poole. Ma ei ole päriselt veendunud, kas ootasin temalt sellist suunamuutust, sest värskes loos on suhteliselt vähe sellist, millest kinni haarata, kuid enne albumi ilmumist on raske lõplikku hinnangut anda. Ehk ongi "Firefly" vaid üks pusletükk laiemast mosaiigist?

Taavi-Peeter Liiv "Võluilm"

Mulle ikka väga meeldib, kui laulja vokaal kõlab nii, nagu ta ei viitsiks suud lahti teha. Et midagi nägu mõmiseb-mämiseb, aga see on rõhutatult laisk, aga samas kaugeltki mitte suvaline, vaid veenvalt ükskõikne. Taavi-Peeter Liivi värske loo "Võluilm" tuum peitub just selles pehmes vokaaltekis, mille ta kogu muusikale peale heidab. Taustal veereb 80ndatest inspireeritud sünditiks, koos vokaaliga moodustub aga imemõnus tervik, mille peale tahaks lihtsalt jalad seinalt visata ja tühja panna.

Mark Ronson "Too Much (feat. Lucky Daye)"

Maikuu on kätte jõudnud ja tegelikult ongi viimane aeg, et selle suve hittlood kuulajate ette tuua. Mark Ronsoni värske singel "Too Much" on täpselt selline, mida kujutan end kuulamas mõnel muretul suvepäeval. Peesitad rannas, käid vahepeal jahutad end meres, jood kõrvale päikese käes kuumaks läinud lahtunud õlut ja kõik tundub toree-ee-eeeee. Ega siin loos midagi ülemäära analüüsida tegelikult pole: mõnusalt pehme ronsonlik biit põksub ja viimase aja üks parimaid vokalist Lucky Daye heidab sinna peale oma sulneid riime. Ega hea suvehiti jaoks midagi rohkemat tegelikult vaja polegi...

Kendrick Lamar "Die Hard (feat. Blxst & Amanda Reifer)"

Oeh, varasema kogemuse põhjal julgen arvata, et kuigi Kendrick Lamari uus plaat "Mr. Morale & The Big Steppers" on mul juba paar korda kõrvust läbi käinud, siis lõplik arusaam sellest saabub alles mõne aja pärast. Seal on detaile ja nurgataguseid, kuhu ma veel vaadata-kuulata ei oska, lihtsalt liiga palju. Selle esimese põgusa tutvuse põhjal tundub aga, et "Die Hard" on üks neid lugusid albumilt, ilma milleta ma enam elada ei saa. Loo südames on hea gruuv, aga see ei ole mingi üheplaaniline-lihtlabane sõit, vaid dünaamiline ja mitmetahuline autorimuusika, ühelt poolt igati raadiosõbralik, teisalt selgelt korduvat kuulamist nõudev. Võib-olla esimene plaat sel aastal, mille kuulamine peaks kõigile inimestele kohustuslik olema.

I Wear* Experiment "Utopia (feat. Matthew J. Ruys)"

Ansambli I Wear* Experiment seni viimane album "Jupiterz" ilmus 2018. aastal ja on näha, et vahepealse ajaga on nad selgelt kasvanud ja muutunud. Vundament on siiski endiselt samaks jäänud, seda rütmikat indie pop'i, mida juba nende esimestel EP-del kuulda sai, võib seal endiselt näha, kuid produktsioon ja helimaailm on palju tihedamaks-rikkalikumaks muutunud. Kõige selgemalt tuleb see välja loo "Utopia", mis kaldub parimas mõttes new wave'i suunas: siin on suurejoonelisust ja skaalat, ma usun, et 80ndatel olnuks see täielik superhitt. Aga ärge nüüd arvake, et see on mingi tolmune nostalgia, ei-ei, ka tänasel päeval kõlab see lugu igati kohaselt ja kõigiti nakkavalt.

Marmormaze "Demons (feat. Manna)"

Kui Taavi-Peeter Liivi värske singli puhul rääkisin laisast vokaalist, siis täielik meister selles vallas on muidugi Manna, ta laulab kohati nimme niiviisi, et sõnadest saab ühtlane häälutuste laine, midagi foneetilist on seal raske välja kuulda. Marmormaze'iga koos valminud loos "Demons" on ta vokaal varasemast pisut selgem, kuid see heas mõttes loidus on seal endiselt olemas. Huvitav on ka see, kuidas Maze'i ja Manna vokaalid sulavad loo lõpuks täiesti üheks, neist saab mingisugune hübriidvokaal, omamoodi mutant, millega tahaks kunagi veel kohtuda...

Moderat "Neon Rats"

Kui Modeselektri ja Apparati ühine projekt Moderat ajutiselt laiali läks, rääkisid sellest kõik, nende tagasitulek juhtus aga kuidagi vaikselt ja muuseas. Värskelt ilmunud album "MORE D4TA" ei ole ehk pealtnäha nii hoogne ja nakkav kui nende varasem looming, kuid seal on siiski ükskuid pärle, mis sunnivad püsti kargama ja mööda tuba ennastunustavalt ringi kargama. "Neon Rats" on just selline lugu: biit krutib ja krutib ja krutib, kogu aeg lisandub sinna väikeseid elemente, kuni kolmandaks minutiks on ikka energia juba täiesti plahvatusohtlik. Bänger peo tipphetkeks.

Phelimuncasi "Dlala Ngesinqa (feat. NET GALA)"

Peaks tegelikult selle iganädalase igavas Euroopa ja USA levimuusikas tuulamise kõrvale jätma ja edaspidi keskenduma ainult sellele, mis Aafrika muusikas toimub, sest tõeline muusikarevolutsioon käib juba viimased paar aastat ennekõike seal. Plaadifirma Nyege Nyege Tapes alt ilmunud Phelimuncasi "Ama Gogela" näitab hästi, miks on gqom'ist saanud lühikese ajaga üks maailma olulisemaid žanre. Siin on täiesti pöörast energiat, nakkavaid huikeid, ebanormaalset väänlevat biiti ja veel umbes tuhat asja, millele ei oska sõrme peale panna. Kahjuks on selle muusikaga see häda, et sirgjooneliste rütmidega harjunud publiku aju plahvatab, kui tuleb selle sõgeda andmise peale end kuidagi tantsupõrandal liigutama hakata...

TDJ "Sway (The Places She Goes)"

Ilmselt kõige huvitavam nurgatagune hüperpopist on see, kus artistid võtavad eurodisco ja europop'i algosadeks lahti ja panevad selle 2022. aasta reeglite kohaselt uuesti kokku. TDJ teeb just täpselt seda: ei ole tihedat huugamist, vaid ta on jätnud nende elementide vahele ruumi ja seganud sinna juurde hoopis piano house'i. Aga kui lugu kuskil poole pealt hoo sisse saab, siis lüüakse kõik seinad maha ja kuidagi muuseas kasvab sellest välja täiesti vastupandamatu bänger. Ikka väga meeldib see nullindate kitši cool'iks muutmine, tehke seda veel ja veel ja veel!

Kuula kõiki lugusid: