Nädala parimad lood | Erki Pärnoja, Jimi Tenor, Peggy Gou, Alan Braxe jt
Vabandan juba eos kõigi tantsumuusika skeptikute ees, sest sel nädalal röövib pea kogu playlist'i tantsukam materjal kõigis oma erinevates väljendusvormides. On jungle'it, hullu autorielektroonikat, süntpoppi ja palju-palju muud. Lõppu ka üks täiesti sõge uus Eesti bänd!
Alan Braxe & DJ Falcon "Creative Source"
Kuigi olen siin nädala ülevaadetes väsimatult haipinud UK garage'i ja Briti bassimuusikat, siis minu tantsumuusika armastuse juured peituvad siiski french house'is ning oma roll on kindlasti mängida Stardusti lool "Music Sound Better With You". Seega on suur rõõm, et selle one hit wonder'i taga seisnud Alan Braxe on tagasi ning ei vea alt, värske singel "Creative Source" pole küll mingi superhitt, aga on piisav meeldetuletus, et french house pole päriselt surnud.
Esimese kahe singli põhjal võib öelda, et Kelly Lee Owensi järgmine kauamängiv on ilmselt üks 2022. aasta oodatumaid albumeid. Kui eelmist plaati "Inner Song" hoidsid käimas tantsurütmid, siis singel "Olga" on kammerlik ja õhuline, rütmid on sealt lahustatud, alles on jäänud vaid peened niidid, mis mõneks hetkeks sähvatavad. Kolm minutit lummavat ilu.
Ka Overmono värske singel murrab välja nende senisest mugavustsoonist: kui viimasel paaril aastal on nad olnud sihikindlad reivikultuuri eestvedajad, siis "Gfortune" on otsekui veider ja sürreaalne trap, kus popmuusika, reiv ja kaasaegne hip-hop sulavad kokku millekski seletamatuks. Mõneti meenutab see ka Tirzah' loomingut, mis samuti ei allu ratsionaalsetele žanrimääratlustele, vaid seikleb nimme udustes vahealades. Tipptasemel nõiduslik autorielektroonika.
Peggy Gou "I Go (Soulwax Remix)"
Lihtne on siin iga loo kohta suuri sõnu loopida, aga üks on fakt: Soulwax kinnitab ikka ja jälle, et nad on täielikult remix'ide meistrid ning selles vallas ei saa neile naljalt keegi vastu. Peggy Gou loo "I Go" värskendus on destilleeritud bänger, iga element on peenhäälestatud selleks, et kuulaja tantsupõrandal täiesti pöördesse ajada. Vaadake-vaadake, sarnaselt Marie Davidsoni "Work It" remix'ile on ka see "I Go" töötlus sellesuviste DJ-settide kohustuslik osa.
Soome jazz'i ja elektroonika legend Jimi Tenor on tagasi talle igati omase hullusega. Värske singel "Life Hugger" tema peagi ilmuvalt plaadilt on totakas alternatiivpop, mille juured on üsna tugevalt ka nu-disco's. Rõõm on kuulata, kui häbitult suudab Tenor lollitada-veiderdada, see rõkkav energia on nakkav ja teeb kahtlemata ka kuulaja tuju vähemalt pisut paremaks.
Positiivne üllatus, et Erki Pärnoja jättis korraks kitarri kõrvale ja istus hoopis klaveri taha. Kompaktne ja tihe lühialbum "Volga: Six Pieces for Piano" nõuab kuulaja täit tähelepanu, sest õrnad klaveripalad lagunevad muu argimudru taustal muidu lihtsalt laiali. Kõige ilusam lugu plaadilt on alla kahe minuti kestav "Kased", minimalistlik klaveriballaad, mis teeb väga vähe, aga väga õigesti.
Sally Shapiro "Million Ways (Gerd Janson Remix)"
Kes muu peaks remix'ima süntpopi põnevaima tegija Sally Shapiro muusikat kui mitte Gerd Janson, Saksa tipp-produtsent ja DJ, kelle looming lähtub suuresti samast kohast. Mõnusa hooga retroastumine, milles on ka piisavalt tantsuenergiat, et murda DJ-set'idesse. Lend läbi retroelektroonika kosmose, milles on dünaamikat ja värve.
Kuigi hüperpop on tänaseks murdnud nii raadiopoppi kui ka elektroonikasse, siis õnneks jätkab ka PC Music oma eksperimente selles vallas. Prantsuse bändi Planet 1999 värske singel "Crush" on hüperpopi kontekstis isegi üsna vaoshoitud ja esteetiline: nad kasutavad küll neid elemente, mis žanri defineerivad, kuid doseerivad neid väikeste plahvatustena, mis on tepitud kruttiva pingega.
Ukraina päritolu Eestis tegutseva produtsenti Nikolaienko värske plaat "Nostalgia Por Mesozoica" on kummaline ja ebamaine, mõneti jääb mulje, et ta üritab iga hinna eest murda välja konventsionaalses mõttes muusika piiridest. See ambientne helimaailm, mis sealt vastu vaatab, oleks otsekui salvestatud vee all, see on kõik kuidagi ühtlane laine, mulisev-sulisev abstraktne tervik, kust kõlavad läbi mingid veidrad hõimutrummid ja kohati isegi jungle'i motiivid, aga see kõik võib olla lihtsalt ka mu enda peas. Üliveider, aga rikastav kuulamine.
Siemens Nokia "Parima sõbra õde"
Mis bänd see on? Kust see tuli? Misasja? Uus Eesti bänd Siemens Nokia mõjub kui värske tuul, neis on uue laine Briti postpungi meelsust, aga samas see on ühendatud millegi heas mõttes debiilsega, millele ei oskagi sõrme peale panna. Midagi on seal spoken-word'ist ja DIY-esteetikast, aga see müstika ja arusaamatus köidab tugevalt. Ainus selgitus sellele, kes need tüübid on ja mida nad teevad, peitub Bandcampi tag'ides: "pohuiwave", "tony hawks the music" ja "y2k". Mulle sellest praeguseks piisab.
Kuula kõiki lugusid:
