Nädala parimad lood | Disclosure, Kavinsky, Merilin Mälk jt
Sel nädalal vallandus uus muusika täiesti ootamatult paisu tagant: kogu nädala tundus, et on üsna vaikne, midagi liiga palju ei toimu, aga siis nn uue muusika reedel toimus selline tulevärk, et praegune 55-looline ülevaade on ka vaid pinnavirvendus, on tegelikult palju sellist, mis lihtsalt jäi läbi kuulamata.
Disclosure "Waterfall (feat. Raye)"
Oeh, mul ei ole tegelikult selle loo jaoks isegi sõnu. Disclosure'i "Settle" on kahtlemata üks elu plaate, mis raputas 2013. aastal briti bassimuusika paksu tolmukorra alt välja ja tõstis uuesti rambivalgusesse. Värske singel "Waterfall" on nende superhiti "Latch" tasemel lugu, mida kuulaks veel, veel, veel ja veel. Vähem möla, pikem samm, lihtsalt kuulake seda ja unustage neljaks minutiks kõik muu.
Ja sealt võib sama soojaga eriti raju küttega edasi minna. Leon Vynehalli värske Fabric mix väärib tervikuna kuulamist, aga üks pöörasemaid lugusid sealt pealt on GAUNTi "Raw Cartoon", täiesti hullumeelne paugutamine, mille kõrvaklappidest kuulamine on raiskamine. See lugu vajab mahajäetud angaari, kuhu vedada kohale hiiglaslik helisüsteem ja lihtsalt müristada laest krohvi alla.
See on huvitav, kuidas The Range sulatab täiesti muuseas kõikvõimalud žanrid kokku: tema värske singel "Ricercar" laenab samavõrd bassimuusikast kui indie ja dream pop'ist, aga see kõik kõlksub kokku, midagi ei tundu ülearune ega kohatu. Võimalik, et ma ei leia sellele loole oma kuulamislaual päriselt kohta, aga vähemalt teoorias meeldib mulle nii veatu produktsioon väga.
Kavinsky "Cameo (feat. Kareen Lomax)"
Oot, see on ju The Weeknd? Ei olegi? Raske mõista, kas Kavinsky teeb siin praegu meelega The Weekendi paroodiat või on mul mingi tajulühis, aga tema värske plaadi "Rebord" kõige popikam singel "Cameo" kõlab täpselt midagi sellist, mis sobiks "After Hours" deluxe-versioonile. Lihtne ja pisut totakas, aga kogu ülejäänud plaadi kontekstis, mis on tüütult konstrueeritult, mõjub see lugu isegi meeldivalt.
Channel Tres "Acid in My Blood"
Sel aastal on Channel Tres juba avaldanud albumi "Refresh", mida keegi tähele ei pannud ja mis ausalt öeldes ka eriti meelde ei jäänud. Värske topeltsingel seevastu on tipptasemel hip house, nakkav ja ekstaatiline, mida kuulates on raske rahulikult istuda. Kas siin on midagi uut? Muidugi mitte, aga Tres' oskabki kasutada ära kulunud motiive ja nendesse sellise tantsujõu sisse väänata, et jääb üle vaid kaasa õõtsuda, hüpata, karata, tantsida.
Ma tõesti ei teadnud, et Digitalismi oma ellu vajan, aga juba teist korda sel aastal kinnitavad nad, et teavad väga hästi, mis praegusel hetkel tantsumuusikas töötab. "Picnic" on parimas mõttes gaas-põhjas bänger, mis oskab doseerida täpselt parajalt ekstaatikat ning teppida selle siis kruttiva pingega. Lugu töötab ideaalselt ka eraldi, aga kolmelooline EP "Diytalism" on ka tervikuna puhas kuld.
Dream Widow "Come All Ye Unfaithful"
Kuidagi palju on viimasel ajal juttu muusikast, mida ma päriselt oma ellu ei vaja, aga no Dave Grohli metalbänd Dream Widow kohe kindlasti ei ole midagi sellist, mille juurde ma tavapäeval satuksin. Õigemini, kui ma ka kogemata sellise plaadi peale paneksin, siis viie sekundi pärast oleksin juba agressiivselt "Next" nuppu tagunud, sest ei oska sellega midagi peale hakata. Teisalt on selles midagi armsat: Grohli katsetus metal'i vallas ei ole kaugeltki mingi totter veiderdamine, tenaciousdlik killurebimine, vaid täiesti tõsiseltvõetav muusika. Kellele meeldib, sellele meeldib.
Soft Cell & Pet Shop Boys "Purple Zone"
Ärge saage valesti aru: see lugu on täiesti kohutav, aga samas mingil põhjusel olen ma seda ikka ja jälle kuulanud. Kaks süntpopi superstaari Soft Cell ja Pet Shop Boys tegid koos loo, mille puhul mul on päriselt raske uskuda, et see on valminud 2022. aastal. Äkki see on ikkagi mingi 80ndatest pärit demo, mille tüübid garaaži koristades leidsid? Noh, reaalsus on selline sültpop (!), mis virutab viiendal sekundil kõik kanalid piirajasse ja ega kuulajale leevendust ei pakuta. Kui teile meeldib maksimalism, siis kuulake, muidu jätke vahele.
Tinglikult nimetatakse Koffeet küll reggae artistiks, kuid pigem oleks õigem nimetus post-reggae: siin ei ole enam tugevalt esil need elemendid, mida sellest Jamaica juurtega muusikast eeldaksime, Koffee annab sinna julgelt rohkem õhku ning rikastab seda RnB ja kaasaegse popi elementidega. Lõpptulemus on lummav ning julgelt omanäoline popmuusika, mis mängib oma eksootika häbitult välja.
Merilin Mälk "Tuim ja tundetu (feat. säm)"
Värske Merilin Mälgu singli puhul tuleb taas teha tänukummardus Universali Eesti rakukese suunas: teie käe all hakkab Eesti popmuusika särama ja elama. Reaalsuses on "Tuim ja tundetu" klassikaline raadiopop, siin ei ole ühtki erilist ega erakordset elementi, aga õrn retroglasuur ja hea tantsuhoog muudavad selle vastupandamatuks. Meeldib see omalaadne siirus, ehk isegi naivism, millega Merilin Mälk selles loos kuulajate ette astub. Suurepärane popmuusika, lihtne ja muretu, aga milleta ei oska pärast esimest kuulamist enam elada.
Kuula kõiki lugusid:
