Nädala parimad lood | Vaiko Eplik, Arcade Fire, jonas.f.k jt
Praegu on küll alles märts ja Eestis hakkab alles napilt-napilt kevad kohale jõudma, kuid muusikasse trügib juba vägisi päike ja suvine meeleolu sisse. Seega sel nädalal 40 lugu, mille hulgas palju mõnusalt muretut tantsumuusikat ja kergemeelset pop'i, aga ka üht-teist nõudlikumale kõrvale.
Vaiko Eplik "Rannarõivad Medley"
Ans. Anduri 20. sünnipäeva puhul valminud kaverplaadilt võiks muidugi terve portsu lugusid esile tõsta, aga Vaiko Epliku versioon loost "Rannarõivad" näitab ennekõike seda, kui andekas muusik ta on. Kui mitmed uusversioonid plaadil kõlavad kuidagi rabedalt ja toorelt, siis Eplik võttis kätte ja tegi selle loo täiesti enda omaks, see on kõige paremas mõttes vaikoepliklik muusika, kuidagi soe ja lootustandev, rikkalik ja mitmekihiline. Ei väsi seda lugu kuulamast.
Arcade Fire "The Lightning II"
Alati, kui Arcade Fire jälle millegi uuega välja tuleb, usun naiivselt, et olen nende loomingust üle saanud ja suudan värsket materjali neutraalse kõrvaga kuulata. Aga kus sa sellega! Värske topeltsingel "The Lightning" lõi jälle põlvist nõrgaks, see on kuldaja Arcade Fire, huligaanne folk-punk, täiesti peatamatu tempoga tuhisev lugu, mis lööb jalaga ukse lahti ja teeb kõik endast oleneva, et kogu tähelepanu kuuluks talle. Jääb üle vaid uut plaati oodata ja tunnistada, et ma olen Arcade Fire'i ees relvitu.
Olen nii siinsetes lühikommentaarides kui ka pikemates arvutustes korduvalt jonas.f.k muusikat kiitnud, kuid pean jälle oma sõnu sööma: singliga "AYO" jõuab ta sinna, kuhu on kogu aeg teel olnud, lõpuks on ta oma seksi-indie lihvinud tipptasemele. Jonase ja Manna unised-venivad vokaalid sulavad otsekui üheks ja seda kõike toetab mõnusalt tihe produktsioon ja head bassid. Eesti popmuusika elab praegu hästi, pole midagi öelda.
See, millise uperpallitava karjäärikõvera on Charli XCX aastatega läbi teinud, on kohati isegi uskumatu. Tõsiasi on aga see, et praegu seisab ta A-kategooria popmuusikas täiesti omaette pjedestaalil, uhkusega teistel eemal, võib-olla isegi kõrgemal. Värske albumi "Crash" tipphetked on need, kus lugude taga seisab hüperpopi pioneer A. G. Cook, digiballaad "Every Rule" oma minimalistliku lummusega kinnitab seda parimal võimalikul moel.
Ameerika viiuldaja Sudan Archives on alati salakavalt kõigist žanrimääratlustest mööda vingerdanud: küll on teda defineeritud läbi elektroonika, küll läbi folktronica, küll läbi nihestatud džässispektri, aga ükski neist ei vasta päriselt tõele. Värske singel "Home Maker" näitab, et ta on tegelikult superstaar, kaasaegne popdiiva, kes võtab kõik selles, mis praegusel hetkel muusikas oluline ja värske, ja surub selle kokku dünaamiliseks, värvikirevaks ja ülinakkavaks tervikuks. Parim lugu, mille ta seni teinud on, aga siit saab ilmselt vaid ülespoole minna...
Produtsent Joy Orbison teab väga täpselt, mis Briti bassimuusikas on toimunud, toimub praegu ja ilmselt oskab ta ka ennustada, kuhu see liigub lähiaastatel. Värske singel "Pinky Ring" mõjubki ehk loona, mille aeg pole veel päriselt kätte jõudnud: see on õhuline ja ehk isegi naiivne elektroonika, mis ei esita oma kuulajale liialt palju ootusi, kuid Orbison peidab sinna vahele alati ära peotäie knihve, mis tuleb korduvate kuulamistega välja sõeluda. Äkki kõlabki UKG lähitulevikus just niiviisi?
Donae'o "Good Mood (feat. Terri Walker)"
Kas see on maailma kõige erilisem lugu? Seda kindlasti mitte, aga küllalt märgiline on see küll: legendaarne house'i plaadifirma Defected andis välja loo, kus on muidugi elemente siit, sealt ja igalt poolt, kuid sellele on peale heidetud ka õrn amapiano katteloor. Kas siit edasi näeme seda, et amapiano murrab ka kommerts-house'i sisse, näitab küll ainult aeg, aga võime ju pöidlaid hoida. "Good Mood" vääriks ehk natukene toimetamist, kohati on siia liigagi palju elemente kokku surutud, aga mingi võlu selles nihestatud funk-gruuvis iseenesest on.
Oma kolmandal albumil on Rosalia flamenko, mis seni tema loomingut selgelt defineeris, praktiliselt kõrvale heitnud või siis peitnud selle nii peenelt ridade vahele, et esmapilgul seda sealt leida ei oskagi. Selle asemel on ta võtnud oma muusika algosadeks lahti ning nimme pisut valesti kokku pannud, "Motomamit" defineerib lummav ja riukalik dissonants, mis tahab otsekui kuulajat ninapidi vedada. Üks plaadi tipphetki on "CUUUUuuuuuute", mürane ja veiderdav tantsupärl, mille järgi muidagi ükski normaalne inimene päriselt tantsida ei suuda.
Ei mäletagi, millal ma viimati Cypress Hilli peale mõtlesin, ilmselt on selle ikka juba aastaid möödunud. Seda meeldivam oli üllatus, on tegelikult suudavad nad ka praegu pakkuda mõnusa doosi nostalgiat: piisas värske albumi "Back in Black" paarist esimesest loost ja mul tekkis meeletu tahtmine "Tony Hawk's Pro Skaterit" mängida. Ei ole isegi kindel, kas mõni nende lugu on kunagi nende mängude taustal kõlanud, aga see reaalsus, mida Cypress Hill tänaseni oma loomingus kannab, kuulub kuskile nullindate algusesse. Rõõm näha, et tüübid ei tahagi kaasaega jõuda, vaid teevad sihikindlalt oma asja, tegemata seejuures kvaliteedis ühtki mööndust.
DJ Heartstring "Met Het at Bäreneck"
Lõppu ka midagi täiesti debiilset. Nädalavahetus on ukse ees ja mis oleks parem moodus taasavatud ööelule vastu minna kui killukese eurodiskoga. See ei ole aga mingi saksa haltuura, vaid Berliini underground'i tipptegija DJ Heartstring, kelle värske singel "Met Her at Bäreneck" võiks vabalt kõlada ääreni täis Berghainis ja rahvas läheks hulluks, ilmselt töötaks see ka vabalt HALL'is või Svetas. Üks bänger on ees olemas, jääb vaid loota, et eurodisko läheb jälle moodi...
Kuula kõiki lugusid:
