Claire's Birthday alustas Epliku mäletamist mööda tegutsemist 1997.–1998. aastal.

"Alguses tegutsesime n-ö maakondlikult Raplamaal, käisime iga pühapäev Oisu mõisas Kohilas proovi tegemas ja aastal 2000 saime valmis oma esimese plaadi ja tegime neid läbi häda kaks tükki veel ja siis pääsesime Eurovisioonile ja läksime laiali."

Eplik tunnistas, et tol ajal ei olnud neil mingit võimalust realiseerida seda, mis nende bändi idee oli.

"Tahtsime ikkagi jõuda rahvusvahelisele areenile, aga sellest ei saanud ikkagi tol ajal, sajandivahetuse Eestis väga juttu olla. /---/ Meie unistus oli ikkagi müüa inglastele nende oma kultuuri grammatiliselt ebakorrektset versiooni," kirjeldas ta.

"Kus me reaalselt mängida saime? Kus meil esineda oli? Kusagil õlletelkides, kus kõrvallauas on sünnipäev ja karjutakse, et võtke vaiksemaks, ja Cafe Amigos, kus mingisugused Soome prouad, kes meie kolm fänni, kes kontserdile olid tulnud, pikali tantsisid. Sellel kõigel ei olnud siin erilist väljundit," tunnistas Eplik.

Üks Claire's Birthday viimaseid kontserte oli tema sõnul Jõgeva linna avalikul üritusel. "Me mängisime kolm set'i. Me mängisime set'e nagu tantsubänd mängib. See oli absurd.

Eplik rääkis 1998. aastal, milline oleks ideaal, kuidas bändi teha, märkides, et nende ideaal oleks kokku segada veidi Radioheadi, Supergrassi, Sonic Youthi, Suede'i ja Oasist. Nüüd tunnistas ta, et debüütplaadil "Venus" (2000) ahvisid nad jõudumööda kõiki neid bände.

"Mulle siiamaani meeldib lause, mida Erik Morna kasutas selle plaadi arvustuses, kui see ilmus, et "sul on aega oma debüütalbumit kirjutada kogu oma senine elu ja aega salvestada umbes kaks nädalat". Umbes nii see oligi. Neid lugusid oli kogunenud sadu, mis olime bändiga selleks ajaks läbi võtnud," meenutas ta.

Albumiks koondamise kontseptuaalset ideed seal taga ei olnud, tõdes ta.

"Me olime lihtsalt õnnelikud nagu põrsad poris, et lõpuks stuudiosse ja lood linti saime, siis nad läksid tehasesse, minul lõhkes pimesool ja ma läksin haiglasse ja kui ma haiglast välja sain, siis sain aru, et plaadifirma on esimese ja viimase loo ära vahetanud. Aga võib-olla kõige toredam ongi see, et sellel plaadil on häbenemata fännlus."

Rääkides loost "Venus", mis pidi esialgu olema albumi viimane, sõnas Eplik, et tema jaoks on olnud see alati puhtalt feministlik lugu.

"Minu õde kasvatas üksinda poega tol ajal ja ma ei saanud aru, et kuidas mul on nii tore õde ja tal on nii lahe poeg ning on võimalik, et ta teda üksi kasvatab. Sellest frustratsioonist ja arusaamatusest, et kuidas selline olukord on võimalik, sündiski see lugu. Protestiks selle vastu, et naised peavad üksi lapsi kasvatama."

Albumi "Venus" kirjutas Eplik üksi, bändikaaslase Jaan Pehki sõnul tuli palju uusi lugusid ka proovis Epliku improvisatsioonide kaudu. Epliku sõnul jäi neil tegelikult bändiga avaldamata kahe albumi jagu materjali, mis on tegelikult salvestatud. "See kogus, mis üldse salvestamata jäi ja lihtsalt prooviruumi seintesse ladestus, seda võibki jääda taga nutma."

Eestikeelsele muusikale üleminek kui heureka-hetk

2002. ja 2003. aasta vahetusel helistas Eplik kõik bändiliikmed läbi ja ütles, et bändil pole mõtet.

"Me olime just andnud oma loo Eesti eurolaulu eelvooru ja siis saatsin bändi laiali. Ma olen tihti tundnud, et väga head bändi nii väiksel turul tehes, see on nagu hästi kvaliteetse ja kalli autoga külavaheteedel sõitmine. See ei saa lõpmatuseni kesta."

Kuigi see oli tol hetkel väga valus otsus, siis on tal praegu hea meel, et ta seda tegi.

"Muidu ei oleks kunagi olnud Ruffust, ei oleks olnud Koera, kohe pärast seda tuli Jaan välja oma sooloprojektiga Orelipoiss. Õige pea, kui ka Ruffus ja Koer lagunesid, siis nendest omakorda liikmed läksid bändidesse nagu Ewert and the Two Dragons ja oli ka Inese bänd, mis aastaid toimis nende osalusel."

Epliku jaoks oli mõistagi selle kõige lõppedes oluline, et ta alustas oma eestikeelse sooloprojektiga, mida ta peab ka oma elutööks. "Claire's Birthday oli hoojooks. Tore, et mul olid head seltsilised ja bändi sattusid kokku väga andekad muusikud."

Ta tunnistas eestikeelsele muusikale üleminekut sellega, et kuivõrd ta oli juba aastaid ingliskeelseid eeskujusid püüdnud esialgu matkida ja siis neid pigem ebaõnnestunult oma vahenditega üle trumbata, siis sai ta aru, et omas keeles kõlab kõik kuidagi originaalsemalt.

Samas tunnistas ta, et kuigi eestikeelsele muusikale üleminek oli tema jaoks heureka-moment, siis pärast nelja esimest plaati jooksis ta sellega kuidagi ummikusse.

"Esimesed kolm plaati läks kvaliteedi mõttes tõusvas joones ja siis neljas plaat – ma jõudsin tekstiintensiivsuseni, mis oli minu jaoks maksimum. See plaat kujunes ka tänu sellele hästi isiklikuks ja see omakorda tingis selle, et viies plaat oli praktiliselt ilma tekstideta."

Eplik on tähele pannud ka seda oma muusikas, et tal vahelduvad perioodid, kus tal on kardinad lahti või kinni.

"Vahelduvad plaadid, kus ma väga avameelselt jagan seda, mis minuga toimub ja sellele on loomulik vastus see, et järgmisega tõmbad kardinad ette. Olgu need kardinad instrumentaalmuusika või iroonia või keerulised koodimängud."

"Varielu" on suurem kui tema isik

""Varielu" puhul oligi teisiti see, et pärast seda, kui ma olin end ummikusse või nurka kirjutanud, siis Andres Ehini luule andis impulsi, et leida teine viis, kuidas oma muusikat tekstiga varustada. Mul enamasti muusika on varem kui sõnad ja tihti tekstikirjutamine näebki välja nagu ristsõna täitmine. Sul on mingi silbiskeem ja siis sa istud ja nuputad."

Ehin andis talle võtme, kuidas mitte nii isiklikuks minna ja end mitte nii otseselt avada.

"Ma olen ise pannud tähele, et "Varielu" peal on üks armastuslaul, mida esitabki Andres Ehin, kes loeb oma luuletust, ja üldse on ta eriline ka selles mõttes, et seal on väga vähe mina-vormis tekste. Seal on kõik palju üldisem. Kuidagi suurem kui minu konkreetne isik," selgitas ta.

"Võib-olla on see ka paljude lemmik seepärast, et ega see Eplik inimesena ei pruugi olla igaühe teetass. Võib ka olla, et selle albumi võlu on osalt selles, et seal on mind selle võrra vähem kui palju seal on tänu Ehinile tulnud esimest korda teadlikumalt kujund."

Spotify statistika järgi on Epliku suurim hitt samalt albumilt pärinev "Soorebased".

"Ma ei tea, mis inimesed sellest loost leiavad. See on muidugi väga tore lugu ja ma hea meelega mängin seda. Ta omal ajal läks singliks seepärast, et ta oli üks lühemaid lugusid "Varielu" peal. Esimesed korrad, kui ma paarile sõbrale seda lasin, siis mõni täitsa naeris."

Aga ta lisas, et ilmselt see toimib seepärast, et see on esiteks väga funky, teiseks nagu folk, mis on tema sõnul pigem ootamatu kombinatsioon. "Ju siis see tekst nii hästi sobib sinna konteksti ja annab selle kujundi või loob pildi, mis lihtsalt töötab."

Eplik tunnistas, et kuivõrd ta on pidanud viimastel aastatel palju tegelema Eesti autorite ühingu asjadega, siis on see mingis mõttes teda loominguliselt natuke rohkem pärssinud kui ta arvas.

"Ma olen alati olnud uhkusega sõltumatu autor, aga praegu ma tihti tunnen, et ma ei saa puhtalt autoripositsioonilt tegutseda, et mul on mingisugused töised kohustused, mis mingid asjad välistavad või teevad keerulisemaks.

Samas on tal üks plaaditäis lugusid juba kogunenud ja pooleli, tunnistas ta. "Mingil hetkel tahaksin ka nendega välja tulla, aga viimased aastad ei ole toetanud intensiivset uhamist muusikarindel. Pigem siis vaikselt nokitsed ja ootad paremaid aegu."