"Ma mäletan Vaiko Epliku karjääri algust niimoodi, et käisin vaatamas ühte kontserti, kus ta mängis koos ühe Eesti muusikuga, kelle nime ei nimeta, aga tuntud Eesti muusik, kellele Epliku etteaste sugugi ei meeldinud. Muusikast me praegu ei räägi, aga tema bravuur ja ülbe energia, mida ta lavalt esitas, teda ärritas see," kirjeldas Kahu.

Teine kogemus, mis mõne aja pärast tal Eplikuga seostuma hakkas, oli see, et inimesed, sealhulgas muusikud rääkisid, kui andekas ta on.

"Ma hakkasin mõtlema selle kategooria peale, mida tähendab olla andekas. See tegelikult ei pruugi tähendada mitte midagi. Kui me paneme Viru keskuse kahelt poolt kinni, siis saame väga suure hulga inimesi, kes on milleski andekad," selgitas ta.

"Aga ma mõtlesin aja jooksul välja, milles Eplik andekas on, miks ta paljudele inimestele silma torkas, milles see seisnes. See on see, et tal on just varases, Claire's Birthday faasis, olnud omane selline pillavus," jätkas Kahu.

"Ta ei ole inimene, kes keelduks oma andekust näitamast. Ta demonstreerib seda. Tal on haare. See jääb inimestele meelde, sõltumata sellest, mis on parasjagu tema muusikaline laad. Tal on olemas bravuur, mis nakkab kas positiivselt või negatiivselt."

Rääkides sellest, kui oluline Claire's Birthday faas Epliku loomingu kontekstis praegusel ajal veel on, märkis Kahu, et seda võib vaadata kui perioodi, mille ta pidi ületama. Ta meenutas perioodi, mil paljud inimesed soovitasid tal halva tuju vastu kuulata Eliidi esimesi plaate, kus olevat palju päikest ja positiivsust.

"Mul läks natuke aega, aga ma sain aru, et Claire's Birthday on selja taga siis, kui ma kuulasin tema "Kosmoseodüsseiat". Mul oli vaja seda Ekspressis arvustada ja ma veetsin sellega ühe pika bussisõidu vältel omajagu aega. Mõtlesin palju, mis on see, mida ma kuulen ja leidsin, et Eplik on väga palju muutunud ja uus horisont, mis avaneb, on mitmes mõttes huvitav, intrigeeriv ja üldse mitte selline, mida Eesti populaarses muusikas liiga palju oleks."

Eplik kui klassitsist

Epliku muusikalistest mõjutajatest rääkides sõnas Kahu, et strateegiaid on siinkohal erinevaid.

"Üks on see, kui bänd alustab ja tal on terve hulk mõjutajaid. Selleks, et seletada kuulajatele, mis see on, võin kasutada "Venuse" puhul Pulpi-paralleeli, aga on ülioluline, et me saaksime aru, kuidas Eplik on ajas nihkunud," selgitas Kahu.

Populaarses muusikas on tema sõnul ülioluline eneseväljenduse idee – et see, mis on su sees, selle sa paiskad välja, või romantismiaegne idee, et loomepalang tuleb peale ja siis sellest sünnib midagi. Selle taga on eeldus, et on olemas isikliku elu läbielamine, nagu bluusiloos, et sa kannad seda ja siis tuleb see välja.

"Ma tegin Epliku plaadi "Nõgesed" puhul temaga intervjuu. "Nõgesed" oli plaat, mida seostati Epliku läbielamistega tema isiklikus elus. Plaadil oli omajagu tumedaid toone. Ma küsisin selle kohta Epliku käest. Eplik tõrjus seda aktiivselt ja ütles, et see on lihtsalt nagu muusikalised valikud, mis ta teeb," kirjeldas ta.

Kahu hinnangul on see seotud mõjutustega. "Eplik muutus ühel hetkel muusikuks, keda võiks märkida sõnaga "klassitsist". Ta otsis populaarse muusika teatavat puhast ja õiget vormi," selgitas Kahu.

"Ta lihtsalt ei laenanud mingitelt artistidelt, nagu Eesti muusikud on ikka teinud, sest Eesti on rahvusvahelise popmuusika seisukohalt provints, vaid ta võttis ja otsis nii Eesti kui ka rahvusvahelise muusika baasilt elemente, millest ehitada üles täiusliku popmuusika struktuur."

Ta tõi välja, et seal on nii biitlid, David Bowie, Eesti muusikast üht-teist, mis läheb küllaltki kaugele tagasi estraadilauludesse, aga ka Jaak Joalasse.

"See on terve puhta vormi otsing. Seda tuleb silmas pidada. Ta on väga ettevaatlik selles osas, mis puudutab eneseväljenduse mõistet. Kujutate ette, et inimene, kes on rokkar, paneb jala monitorile ja väljendab seda bravuuri või energiat, mis tal sees on. Eplik on aja jooksul nihkunud klassitsismi poole, kalkuleerituse poole, analüütilise popmuusika tegemise poole."

See on Kahu sõnul väga huvitav protsess, mille märke oli näha juba "Kosmoseodüsseia" puhul.

"Ta näiteks lihvib oma lugusid väga harmoonilise keerukuse suunas, kohati ka liiga. Tal on meloodiliselt väga suur talent, samas ta seab ta need harmoonilised konstruktsioonid ümber nii, et see oleks enamat kui lihtsalt poplugu. Enamik inimesi seda ei märka, sest ta varjab seda üsna hästi, aga pikemalt kuulates näeb selle ära."

Õppinud staarikuvandi küsimust teistmoodi lahendama

Kahu usub, et Epliku roll oleks selle sama klassitsistliku vormiotsingu ja -leidmise pärast suurem siis, kui ta oleks tegev teises sektoris.

"Kui meil oleks selline romaanikirjanik, siis ta oleks väga suur romaanikirjanik. Kui meil oleks selline filmiautor või teatraal, siis ta oleks tunduvalt enamas staatuses kui üks poplaulude autor. Aga see Eplikule sobib. Ma ei arva, et ta tunneb, et seal on mingi vajakajäämine."

Ta selgitas, et nii nagu Hasso Krull rääkis oma käsitluses Jüri Üdist / Juhan Viidingust, et luules tekkis žanr nagu jüriüdi, milles paljud noored luuletajad luulet lõid, siis on meil ka popmuusika, mida luuakse Epliku mudeli järgi.

"Ma ei hakka nimesid nimetama. Olemas on terve mehhanism või arusaam, mille ta on loonud, mis on kindlasti seotud sama puhta poplaulu otsinguga, kus on kõik oluline olemas ja midagi ebaolulist ei ole."

Eplikust ja staarikuvandist – millest Kahu on kirjutanud ka oma raamatus "Viis pluss sõnad" – rääkides sõnas ta, et globaalse populaarkultuuri provintsis nagu Eesti elades on paratamatu küsimus see, kuidas staar olla.

"Eplikul on see impulss olemas ja seda oli palju näha Claire's Birthday stardiaegade puhul. Aga ta on kõvasti seda edasi arendanud. Üks mudel Claire's Birthday puhul oligi just nimelt see, et ta võis vähemalt käituda nii nagu oleks maailm tema ees valla või et ta kontrollib kõiki teid, mis sinna maailma viivad."

Aga Eplik on õppinud seda teistmoodi lahendama ja selle kaudu, et ta saab teatud vormiotsinguid teostada või vormilisi karakteristikuid muusikas toonitada. Eplik ei mõtle enam staari mõistes, lisas Kahu.

"Eestis on küllalt näiteid sellest, kuidas inimesed ilmselgelt – mäletan seda ka Rock Summeril – kujutasid ette, et nad on suurel Wembley Arenal või rääkisid publikuga sellises totaalses keeles. Eplik on kindlasti nihkunud oluliselt sellise kammerlikkuse poole ja sellega seoses ei ole tema staarikuvand enam selline," tunnistas Kahu.