Nädala parimad lood | Frankie Animal, Tame Impala, Future Islands jt
Kui vabariigi aastapäeva puhul kodumaisest muusikast ära väsite, siis panime taas kokku möödunud nädala (tegelikult isegi pooleteise nädala) parimate lugude ülevaate. Näpuotsaga jagus asju kodumaisest muusikast, aga palju on eriilmeliselt materjal ka laiast maailmast.
Tõsiasi on see, et ega Alice Glass ei loominguliselt kunagi samale tasemele jõudnud kui Crystal Castlesi esimesel kahel plaadil. Värske album "Prey//IV" on kohati häiriv ja talumatu, aga parimatel hetkedel vajutab Glass gruuvipedaali põhja ja mürane hüperpop hakkab igati tööle.
Ansambel Frankie Animali värske album "Party Alone" on ilus muusika, võimalik, et isegi liiga ilus. Kõik on millimeetri täpsusega paika timmitud, produktsioon on viimse detailini lihvitud, ootaks isegi rohkem nurki, kust kuulajana kinni haarata. Plaadi ootamatuim lugu on "Sunrise", mis ei seikle niivõrd indie pop'i mängumaal, vaid proovib pigem tõsta trip-hop'i kaasaegse popmuusika konteksti. Eksperiment, mis töötab üllatavalt hästi.
Mura Masa "bbycakes (feat. Lil Uzi Vert, Pinkpantheress & Shygirl)"
Midagi sellist ei oleks küll osanud oodata. Produtsent Mura Masa on võtnud kampa täieliku supergrupi – räppar Lil Uzi Vert, hüperpopi tipptegija Shygirl ja TikToki-popstaar Pinkpantheress –, kellega koos sünnib uusversioon ühest vihatumast UKG loost läbi aegade. Tulemus on lummav, täielik kummikommipopi meistriklass, mis näitab, kuidas popmuusika 2022. aastal kõlama peab.
Nüüd pisut bassimuusikat, mis lihtsalt ei lase lahti. Londoni produtsent Breaka avaldas kauamängiva "We Move", mis liigub sujuvalt dubstep'ist ambientse hõljumise ja joviaalse UKG'ni. Avalugu "Look Inside" ei ole kaugeltki moodne, pigem on selles nullindate alguse trummi-bassi ja dubstep'i hõngu, aga see tagasivaade on niivõrd soe ja lummav, et kutsub üha uuesti ja uuesti üle kuulama.
Jälle avaldas Tame Impala loo, mida ma oleks nagu sada korda varem kuulnud. Iga teise bändi puhul krimpsutaksin nina ja heidaksin pärast esimest salmi loo aju prügikasti, aga Kevin Parker on muusikaline võlur, kes suudab mingil imekombel mulle selgeks teha, et pean seda lugu armastama. Ja armastan ka! "The Boat I Row" on nii tameimpalalik kui vähegi võimalik, aga nende pop-psühhedeelia on kui lemmik sitcom, mida vaatad rõõmuga ka 25 korda üle.
Veider on see, et DJ Lag on täielik aafrika tantsumuusika (eriti just gqom'i!) superstaar, kuid möödunud nädalal ilmus alles tema debüütalbum "Meeting With The King". Tunniajane album on otsast ääreni puhast kulda täis, eriti jäi kõrva aga lugu "Into Ongayazi", mille obskuursed rütmiskeemid, deemonlikud trummid ja ekstaatilised hõiked ei sarnane millelegi, mida varem tantsumuusikas kuulnud olen.
Misasi see nüüd on?! Ilmselt on viga minus, et ma Rootsi muusika Sally Shapiro loominguga varem eriti kursis polnud, kuid tema värske kauamängiv "Sad Cities" on ilmselt üks parimaid asju, mida 2022. aastal kuulnud olen. Lühidalt öeldes kõlab see umbes nii, nagu Mac DeMarco oleks hakanud italo disco't tegema. Kuidagi meeldivalt laisk, aga raugele olekule vaatamata siiski piisavalt nakkav.
Kui Eestis on keegi, kes suudab ikka ja jälle leida folktronica'st üles uusi nüansse, siis on see Lauri Täht. Tema uus projekt n!na on esimese singli põhjal väga lootustandev: õdus atmosfäär, Alfa Collective'i laulja Anett Tamme ingellik vokaal ja õrn hip-hop'ilik glasuur. Just selline peakski folktronica olema, kus ei folk-alge ega ka elektroonika ei suru end vägivaldselt peale, vaid on üksteisest täielikult läbi põimunud.
Future Island "King of Sweden"
Olen juba aastaid püüdnud enda jaoks selgeks mõelda, miks mulle Future Islands üha rohkem meeldima hakkab. Nende muusikas pole pealtnäha midagi sellist, mis mind köitma peaks, pigem on nad tüütult maneerlikud ja pateetilised, kuid Future Islandsil on üks võluvõti: nende lood on enneolematult head. Ka "King of Sweden" on suurepärane poplugu, mis mõnes ilusamas maailmas võiks sada korda päevas kõigis raadiojaamades kuulajaid lummata.
Bad Boy Chiller Crew "One Time"
Lõppu pisut tümakat ka. Muusika, mida Bad Boy Chiller Crew oma värskel mixtape'il "Disrespectul" teeb, on tegelikult täiesti idiootne, võiks isegi öelda rämps. Odavalt kõlav bassipõmmutamine ja tuntud tantsumuusika hittide taaskasutamine, mis kõik on valatud üle lämmatava jõmmiliku vokaaliga. Aga tüübid teevad seda nii häbitult, et ma tahan kõik muu kõrvale jätta, näpud püsti visata ja mööda tuba ringi karata.
Kuula kõiki lugusid:
