Nädala parimad lood | Nublu, Lexsoul Dancemachine, Dua Lipa, Floating Points
Seekordses nädala ülevaates palju tantsumuusikat, näpuotsaga hüperpopi, aga ka ballaade, hip-hopi ja lausa kaks lugu Eestist.
Produtsentide duo Overmono ei ole juba aastaid alt vedanud ja nende õnnestunud singlite rida aina jätkub. Värske "Gunk" on tipptasemel kaasaegne tantsumuusika, mis võtab reiviesteetika ja UKG motiivid ning vormid neist täiesti vastupandamatu bängeri. Patt on sellist hitt ainult tööl klappidest kuulata, see vajab suurt helisüsteemi mõnes vanas tööstushoones...
Vaatamata sellele, et Floating Pointsi mullu ilmunud ambientne "Promises" oli minu 2021. aasta lemmikalbum, on väga sümpaatne, et Sam Shepherd keerab taas näo tantsurütmide suunas. Värske singel "Vocoder" on oma vormilt lihtne ja funktsionaalne, kuid ta on ikkagi meisterlik helilooja, kes koob neist rütmidest salakavala ja põneva mustri. Lugu, mida kuulata korduvalt ja korduvalt.
Kae Tempest "No Prizes (feat. Lianne La Havas)"
Kui spoken word'i tipptegija Kae Tempesti looming võib mõjuda kohati liiga teravalt ja karedalt, siis värskel singlil "No Prizes" on selleks tarbeks kampa võetud Lianne La Havas, kes oma sulgkerge vokaaliga poeb otse südamesse. Rõõm näha, et Tempest ei karda popmuusika suunas pöörduda, kahtlemata on ta loominguliselt praegu parimal tasemel.
Nublu "Pagasita Peruus (Aguascalientes)"
Viimased paar aastat on iga järgmine Nublu lugu läinud üha suuremaks: vägevad kaastegijad, särav produktsioon ja lihtsalt ääretu ambitsioon. Värske lugu "Pagasita Peruus" meenutab aga heas mõttes tema algusaegade materjali, taust on lihtne ja minimalistlik ning produktsiooniga on pigem tagasi hoitud. Särab lihtsalt Nublu dünaamiline flow, mida toetab õrn kohviku-jazz'i varjund.
Oliver Sim "Romance With A Memory"
Ansambli The xx teised liikmed Jamie ja Romy on juba aastaid soolomaterjaliga tegelenud, nüüd jõudis ka Oliver neile järgi. Tema soolodebüüt on paljulubav, näidates, et ta liigub selle materjaliga hoopis teises suunas: "Romance With A Memory" on psühhedeelne autoripop, mis võrgutab kuulaja oma veidrasse ämblikuvõrku. Üllataval kombel näen ma ka tugevat sarnasust Oliver Simi ja jonas.f.k vahel...
See, et The Black Keysi parimad plaadid sündisid koostöös produtsendiga Danger Mouse, on fakt, millega tuleb lihtsalt leppida. Selles valguses on aga värske singel "Wild Child" ikkagi väga sümpaatne: siin on neile omast särtsakust, mis on ehk varasemast mürasem ja heas mõttes toorem. Loo südameks olev naeruväärselt lihtne kitarrikäik jääb kuklasse ilmselt pikaks-pikaks ajaks kummitama.
Nia Archives kinnitab, et temast on lühikese ajaga saanud hüperpopi (või siis vähemalt selle äärealade) üks huvitavamaid tegijaid. Tema värske singel "Gud Gudbyez" segab kokku kaks täiesti vastandlikku poolust – pehme ja naiivne indie pop ja tugeva astumisega reiviesteetika –, kuid need sulavad justkui iseenesest kokku, üht ei olegi võimalik lõpuks teisest eristada. Loodaks vaid, et lähiajal kõlabki raadiojaamades vaid selline popmuusika!
Megan Thee Stallion & Dua Lipa "Sweetest Pie"
Kaks popmuusika tipptegijat panid seljad kokku ja meeldib see meile või mitte, siis kuuleme ilmselt lähikuudel seda lugu kõikjal, sellest lihtsalt ei pääse. Õnneks on aga "Sweetest Pie" meeldivalt häbitu ja totter kaasaegne disko, mis ei suuda ehk oma energiat täielikult realiseerida, kuid seal on täpselt paras ports sisu, et meeldida kõigile siin, seal ja igal pool.
Lexsoul Dancemachine "I Don't Mind"
Eesti kroonimata funk-kuningad teevad värske singliga "I Don't Mind" seda, mida kõige paremini oskavad: vajutavad gaasi põhja, põrutavad läbi seina ja panevad ka kroonilised tantsuvastased vaikselt õõtsuma. Mõneti on see ka ideaalne lugu algavaks kevadeks: sealt kõlab läbi veel pisut rauge, aga samas igati suvine pauer, mis nakatab ja annab lootust kõigist raskustest üle olla. Sest i don't mind.
Florence + The Machine "My Love"
Olin esialgu küll täiesti veendunud, et mul ei ole uue Florence + The Machine'i muusikaga mitte midagi peale hakata, aga võta näpust: uus singel "My Love" on tõepoolest ilus ja lummav. Mingil imekombel suudab Florence segada kokku õrna tantsupopi ja kammerliku ballaadi ning just see dissonants muudabki värske loo eriti võluvaks. See vastuolu peaks lugu tühistama hakkama, aga annab sinna hoopis õhku ja ruumi juurde. Tundub, et tasub uut albumit ikkagi oodata...
Kuula kõiki lugusid:
