Nädala parimad lood | Vera Vice, Arca, Jack White, Vince Staples jt
Võimalik, et sel nädalal ilmus tugev pretendent aasta parima kodumaise albumi kohale: Vera Vice'i teine kauamängiv "Forget Me Not" on igast küljest nii hästi paika keeratud, et seda on kohati isegi raske uskuda. Aga tegelikult tuli muidugi veel kõvasti muud muusikat ka, 40 loo jagu valikut nüüd teie ees.
Suure osa YASMYN-i muusikast teeb ära tema väga avameelne, julge ja seksikas presence, ma ei oska tegelikult enam isegi hinnata, kas ma kuulan pelgalt tema muusikat või hõljun laiemalt tema coolness'i lummuses. On siis nii või teisiti, "Out Of My Mind" on täpselt see, mida temalt ootame: sensuaalne RnB, mille eesmärk pole samas ainult kuulajale kõrva sosistada, vaid milles on ka naksakust ja hoogu.
Lil Silva & Sampha "Backwards"
Sampha hääl teeb minuga mingeid imelikke asju: see haarab millisekunditega ja ei lasegi enam lahti, lihtsalt kisub üha sügavamale sisse, kuniks kaod lõpuks täiesti ära. Mõneti on koos värske singel "Backwards" koos Lil Silvaga üsna turvaline ja tavaline, aga põhjalikumal kuulamisel paljastuvad need kümned kihid, mis sinna peidetud on. Taustal põksuvad troopilised trummid, lugu pendeldab ühest registrist teise, edasi-tagasi, aga ei lagune seejuures laiali, vaid teeb seda lihtsalt seepärast, et saab ja oskab. Popmuusika meistriklass, aga Samphalt vähemalt ei ootakski.
Möödunud aasta lõpus heitis Arca meie ette korraga nii palju uut muusikat, et piisavalt põhjalikult pole ma neid albumeid tänaseni läbi töötanud. KiCk albumite boxset'i ilmumise puhul andis ta välja ka lisaloo "Cayo", mis on õhkõrn ingellik ballaad, mida kuulates jääb vägisi mulje, et see puruneb kohe-kohe kildudeks. Loos "Cayo" on dünaamikat ja täpset autorikätt, ka jõulised rütmid on kootud nii peenelt loo sisse peitu, et neid ei pane esmapilgul tähelegi.
See, kuidas Overmono reivikultuuri lahti muugib, uuesti kokku paneb ja mõnuga sealseid reegleid rikub, on erakordselt lummav. Värske lühialbum "Cash Romantic" on tervikuna tippteos, kus klubiküte vaheldub heljuva autorielektroonikaga. Lugu "Bone Mics" on kuskil vahepeal, otsekui tantsumuusika limbos, pidevalt on ootus, et nüüd plahvatab pala lõplikult käima, aga see kruttiv pinge ongi just see oluline võti.
Groove Armada "My Friend (Logic1000 Remix)"
Eks ma olen siin ikka korduvalt välja toonud ka selliseid remix'e, millel ajas suuremat väärtust pole, kuid mis lihtsalt sel ajahetkel kõvasti rõõmu pakkusid. Produtsent Logic1000 töötleb aga Groove Armada lugu "My Friend" niiviisi, et sellest saab täiesti uus teos, omaette kunstiteos. Originaali fooksupunktid on selgelt paigast nihutatud, rõhuasetus pahupidi pööratud ja jäetud lugu vaikselt, isegi otsekui suvaliselt tiksuma. Aga kõik on nii hästi paigas, et rohkem polegi vaja.
Chase & Status "Mixed Emotions"
Siia otsa nüüd vist tulebki üks lugu kategooriast "homseks olen selle unustanud". Või äkki ikkagi mitte? Chase & Status jätkab reivinostalgiaga ning neid tegelikult ei huvitagi, et tuleks midagi tingimata uuenduslikku teha. "Mixed Emotions" on ekstaatiline DnB, midagi sellist, mille järgi suvefestivalil näpud taeva poole visata ja ennastunustavalt sõnu kaasa röökida. Lihtne ja pisut isegi totter, aga vahel just seda ongi vaja.
Võib vist julgelt öelda, et Vera Vice on kõige parem Eesti bänd, millest mitte keegi ei räägi. Kindlasti on inimesi, kes seda kuulavad, aga laiemat tähelepanu nad pole saanud ja üsna kindlalt võib öelda, et teise kauamängivaga "Forget Me Not" jäävad nad uhkelt underground'i. Aga muusikaliselt on nad veel paar sammu edasi astunud: siin on veel rohkem müstikat, nad ekslevad kuskil dream pop'i ja mariaminervaliku lo-fi magamistoaelektroonika vahel ning see moodustab tugeva terviku, mis täidab kogu ruumi kuulaja ümber. Ülitugev plaat, nii häid asju tehakse maailmas, rääkimata siis Eestist, harva.
Oi kui ilus see Loraine James'i ambient-projekt Whatever the Weather on. Muidugi, seda pelgalt ambient'iks nimetada tundub arulage lihtsustamine, sest seal on ka avarasse elektroonikakosmosesse visatud rütmikillukesi, mis siis heljuvad seal ekseldes ringi. Patt on plaadilt üht paariminutilist kildu välja rebida, sest see on minimalistlik, aga samas kõigiti hullumeelne tervikteos, mis kehtestab end enesekindlalt ja jõuliselt. Suurepärane muusika praeguste hallide ja vihmaste päevade taustaks, Whatever the Weather viib korraks (mõtte)rännakule, kus tulete parema inimesena tagasi.
Jack White "Into the Twilight"
Kujutan juba seda küünikute koori, kes ajavad kisa lahti: misasja, kas sa oled lollakas peast, et ikka veel Jack White'i muusikat kuulad? Nojah, võib-olla siis olen, aga White'i karikatuurne blues rock on mind alati võlunud ning värskel plaadil "Fear of the Dawn" on ta üle pika aja tõesti heas vormis. Popilikud motiivid on kõrvale jäetud ja fookuses on ebanormaalselt pompoosne kitarrimuusikat, just see, mida ta kuradima hästi oskab. Siin on The White Stripesist tuttavat arhailist käekirja, kuhu on juurde tulnud rohkem eksperimentaalsust ja häbitut veiderdamist. "Into the Twilight" näiteks on täiesti lollakas lugu, kuhu trügivad eikuskilt sisse mingid jaburad jazzmotiivid.
Vince Staples "When Sparks Fly"
Kuulake lihtsalt seda "When Sparks Fly" algust, ma ei kujuta ette, kas midagi palju sulnimat ja ilusamat üldse olemas ongi. Võinoh, muidugi on, aga Stapelsi uue plaadi "Ramona Park Broke My Heart" kontekstis paistis see lugu eriti tugevalt silma: kui üldiselt on kogu album ühtlane ja tugev tervik, siis see siidkerge võrgutav RnB murrab otse südamesse ja lõhub mõnes mõttes isegi ülejäänud plaati. Aga anname andeks, see lugu on lihtsalt niivõrd hea.
Kuula kõiki lugusid: