Nädala parimad lood | Reket, Mick Pedaja, Maribel Vääna, San Hani jt
On olnud nädalaid, kus tuleb üks, kaks, võib-olla isegi kolm head kodumaist lugu, aga sel nädalal oleks võinud tegelikult kirjutadagi vaid Eesti muusikast. Ilmusid head plaadid Reketilt ja Mick Pedajalt, aga oli ka tugevaid uusi tulijaid ja lihtsalt ägedaid singleid juba tuttavatelt tegijatel. Aga lõppvalikus 50 loo hulgas on ka kraami laiast ilmast.
Maribel Vääna "Marilyn Monroe"
Eesti sai endale sel nädalal ilmselt uue popstaari. Tõsi, Universaliga liitunud Maribel Vääna osales ka "Eesti otsib superstaari" saates ja jäi seal kolmandaks, kuid just värske singliga kinnitab ta, miks just tema Eesti muusikast puudu oli. "Marilyn Monroe" on hea mõttes ülelaetud poplugu, hitt parimas mõttes, mis on kõigiti naiivne ja totter, aga see on nii hästi välja mängitud, et tahan isegi pärast selle loo umbes 20 kuulamist pisut totram olla ja unetuna vahuses vannis jäätist süüa. Aga kas lugu saakski kehv olla, kui selle taga seisavad Elina Born, Põhja-Korea, Gevin Niglas ja Karl Killing? Jääb üle vaid oodata, mida Maribel järgmisena teeb...
No vaata, Tirzah esineb laupäeval Narvas ja andis sel puhul kohe ka uue singli välja! "Ribs" on täpselt see, mida Tirzah fännid ootavad: lugu, mis on otsekui õmblustest lahti kistud, kõik lonkab ja logiseb, üks normaalne lugu ei peaks niimoodi vildakalt kõlama. Aga Tirzah suudab leida ebakorrapärasusest mingi ootamatu ilu, kuigi kuulajale ta päriselt oma saladust ei avagi. Tema muusika on alati olnud otsekui mõistatus ja müsteerium, päriselt me ei mõistagi, miks see meile korda läheb. Kelle jaoks on "Ribs" esimene kokkupuude Tirzah' inglitolmuga, siis võtke jalad selga ja minge Narva. Pettuma ilmselt ei pea.
Arcade Fire "Age of Anxiety II (Rabbit Hole)"
Olen siin nädala ülevaadetes Arcade Fire'ist nii palju juba jahunud, et endal hakkab ka juba vaikselt imelik. Aga lugu "Age of Anxiety II (Rabbit Hole)" nende värskelt ilmunud albumilt "WE" lihtsalt nõuab, et seda tuleb esile tõsta. Seal on parimas mõttes seda hillitsetud punk-meelsust, mis parimatel hetkedel Arcade Fire'it iseloomustanud on. Ei-ei, midagi punki de facto seal ei ole, kuid see energia on seal olemas, loo tuuma sisse kootud. Veidral kombel võib vist isegi öelda, et see on tantsulugu? Ah, kuulake ise, siin on, mida leida ja avastada.
Reket "Endine (feat. An-Marlen)"
Kui viimasel paaril albumil tundus kohati, et Reket on muutunud iseenda paroodiaks, siis uuel albumil "Palun Puhka" on ta enda tugevused uuesti üles leidnud. Laid-back hip-hop, pisut võrgutav, laisalt macho, aga samas intelligentne ja hästi läbitunnetatud. Plaadi üks tipphetki on "Endine" koos An-Marleniga, mis küll vajaks veel vähemalt ühte salmi: lugu alles kerib käima, hoog läheb üles, kuulaja hakkab purjetama refääni ekstaatilisel lainel ja viuh, lugu saab otsa. Aga mis seal ikka, naudime kaht ja poolt minutit tipptasemel kodumaist popmuusikat. Rõõm!
Tuulikki Bartosik "Reval:Pettäsaamislugu"
Ükspuha, millise muusikalise suuna Tuulikki Bartosik võtab, hakkab see tema sõrmede all särama. Kui pikka aega lummas ta kuulajaid oma lihtsa, aga võluvalt siira akordioniloominguga, siis värske materjal on eksperimentaalsem ja nüansirohkem. Mulle isegi tundub, et singli "Reval:Pettäsaamislugu" põhjab võib teda vabalt võrrelda ka Maarja Nuudiga: nad mõlemad mängivad pärimusmuusikaalgega kui plastiliiniga, voolivad seda üht, teist ja kolmandat pidi ning lisavad sinna siis peale kümneid elektroonilisi tekstuure, mis tõstavad selle ehk isegi pisut tolmuse muusika kahe jalaga tänapäeva. Soovitan kuulata ka neid, kes Eesti folgist muidu ringiga mööda käivad, Bartosik võib teda ümber mõtlema sundida.
Poleks arvanudki, et Mick Pedaja uuelt albumilt "Pray" läheb mulle elektroonilisemate-ambientsemate palade asemel kõige enam korda hoopis akustiline kitarriballaad "Blueberry Mouth". Aga tõepoolest, siin loos ei ole midagi ülearu: vapustavalt hästi kirjutatud meloodia, mida kannavad nii Pedaja sulnis vokaal kui ka pehme kitarr. Võimalik, et selle kõik seob lõplikult kokku ikkagi hea produktsioon, tänu millele on ikkagi kogu ruum muusikat täis, sest ka taustale on loodud imepeen heliudu. Pedaja muusika on selgelt visuaalne, siin on filmilikku potentsiaali, õigemini on see muusika juba film iseenesest, film ilma pildita.
BABii "LiiTE (feat. Iglooghost)"
Tipptasemel hüperpoppi ka pisut. Briti muusik ja produtsent BABii on juba teinud aasta ühe parima loo "Embers" ja värske "LiiTE" ei jää sellest kaugele maha. Koos hullumeelse produtsendi Iglooghostiga tehtud pala võiks vabalt kõigis raadiotes kõlada, selles loos on potentsiaali olla maailma suurim lugu täna, homme ja ülehomme. Ootan tegelikult väga seda hetke, kui hüperpopist saab päriselt big thing, aga ma usun, et praeguse popmuusikamaastiku hektilisust arvestades on see täiesti võimalik. Seni aga kuulame tuleviku popmuusikat, mida praegu kuulavad vaid veel vähesed ja valitud kõrvad.
Aga ega head hüperpoppi siis ainult välismaal tehta! San Hani värske singel "Tivoli", mis on tehtud koos Metaboraga, täidab kõik need lüngad, mida hüperpopist ootan: hullumeelne ja peatamatu energia ning reiviajaloost laenatud saundipalett. Väga meeldib see, et kõigi elemendid siin loos on nimme üle vindi keeratud, vokaalid on pisut liiga prääksuvad, lugu üritab kaleidoskoobina kihutada läbi kümne erineva žanri ja mingit selget tervikut ei moodustugi, aga see tegemise lust, mis sealt vastu vaatab, on vastupandamatu. Ilmselt ka parim lugu, mis San Hani teinud on.
Ei teagi, kas Ewert & The Two Dragons hoidis teda tagasi, aga vägisi tundub, et just soolomaterjaliga on Ewert Sundja oma loomingulise potentsiaali päriselt üles leidnud. Kui Draakonitega tehtud muusika oli ikkagi kuidagi lihtne ja pisut ajale jalgu jäänud, siis värske minimalistlik klaveriballaad "Sing of Me" on võimas ja ootamatult tugeva emotsionaalse laenguga, mis räägib selgelt 2022. aasta popmuusika keeles. Mõnes mõttes tekitas samu tundeid nagu Mick Pedaja: seegi lugu on lihtsalt nii hästi produtseeritud, et midagi on raske ette heita, kogu ruum lüüakse sekundiga muusikat tihedalt täis, aga see pole väsitav ega tüütu, vaid kõik on õige.
Üldiselt on Liina Saare värske album "Püüdmata tunne" mõnusalt kerge salongi-jazz väikese soul'i varjundiga, kuid lugu "Öö lõpp" eristub ülejäänud plaadist tugevalt. Loo südames on põksuv bassikäik, mis loob illusiooni, justkui oleks tegu mõne õhulise elektropopi looga nii umbes kümne aasta tagant. Kui sisse murrab veel kärisev kitarr, siis jookseb juhe täiesti kokku. Misasi see lõpuks siis ikkagi on? Kiitus Saarele, et ta julges sellise pisut kummalise ja otsingulisema pala plaadile suruda, see paneb albumi tõeliselt särama. Huvitaval kombel meenutas "Öö lõpp" mulle tegelikult isegi Epp Kõivu loomingut...
Kuula kõiki lugusid:
