Nädala parimad lood | SUVE, Alika Milova, Andres Lõo, Misha Panfilov jt
Suvehooaeg trügib vägisi peale ja seetõttu läheb ka nädala parimate lugude ülevaade kuni septembri alguseni puhkusele. Tuleval nädalal lükkame aga käima ERR-i kultuuriportaali suvemuusika playlist'i, mis täieneb kogu suve vältel ning mille abil on siiski võimalik värskel muusikal silma peal hoida.
Will Butler "A Stranger's House"
Seda näitab aeg, kas Arcade Fire jääb ka pärast Will Butleri lahkumist püsima, kuid üks on kindel: Butleri värske soolomaterjal on ootamatult terviklik ja tugev, jääb isegi mulje, et bänditegemised hoidsid teda varem lõa otsas. Paberil on "A Stranger's House" minimalistlik klaveriballaad – ja lugu töötab ka nendel alustel suurepäraselt –, kuid põhiline maagia toimub detailides, mingites sürreaalsetes helikildudes, mis on kaugele-kaugele tiksuma pandud. Lõpptulemus on kummistuslik ja isegi hirmuäratav, meenutades mõneti isegi Radioheadi parimaid päevi.
Andres Lõo & Helina Risti "There's No Time"
Eesti süntpopi tipptegijad Andres Lõo ja Zebra Islandi vokalist Helina Risti löövad esimeste sekunditega tossumasinad täispööretel käima ja õige pea ei olegi enam midagi näha. Kuskil kaugustes paistavad figuurid, kelle vokaalid jäävad sinna tihedasse uduvinesse kajama-kajama-kajama See improvisatsiooniline pala on parimas mõttes vaba nii žanrimääratlustest kui ka painest kuhugi välja jõuda: nakkav bassikäik põksub ühtlaselt ja lugu tiksub heas mõttes vabakäigul, see on underground popmuusika meistriklass, abstraktne ja müstiline, aga samas võrgutav ja õrnalt seksikas. Risti ja Lõo duett toimib vapustavalt hästi, loodan, et kuuleme neid peagi taas koos.
Kui plaadifirma Universal on liikunud seni selgelt üha kaasaegsema raadiopopi poole, siis Alika Milova värske singel "Bon Appetit" keerab suuna heas mõttes tagasi. See on justkui tõhus retrospektiiv viimase mõnekümne aasta popmuusika trendidest: taustal tiksub pehme ja suvine funk-põks, avarust ja dünaamikat lisavad viiulid, kuulen seal tegelikult isegi Arctic Monkeyse laadset kitarrisaundi. Selle põimib kokku aga tugev naisfiguur, kes lööb jalaga ukse lahti ja teeb kõik endast oleneva, et pilgud oleksid just talle suunatud. Ma tahaksin Milova jõulist natuuri võrrelda isegi Evanescence'iga, aga äkki see läheb juba liiga kaugele? Üldiselt on aga "Bon Appetit" julge samm ühe alustava popmuusiku karjääris, kindel on see, et sellest refräänist ei pääse me keegi: appeti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-tit kummitab vist küll aega lõpuni.
Eesti vaatajad ei ole veel Sander Joone lühianimatsiooni "Sierra" näinud, aga Misha Panfilovi soundtrack'i avasingel "Sierra IV" joonistab tegelikult vaimusilmas selle filmi juba hästi lahti. Siin on abstraktset nostalgiat, mis tõmbab meid koheselt tagasi kuskile kaugele lapsepõlve, näiteks vanaema juurde, kus jooksed paljaste varvastega murus, limpsid sulavat jäätist ja soe suvepäev tundub lõppematult pikk. Panfilovi tugevus on alati olnud maailmaloomes, ta on parimas mõttes visuaalne helilooja, kes teeb vähe – siingi täidavad ruumi hõljuvad retrosündid ja õrn lo-fi funk –, aga see kõik on tugeva terviku teenistuses.
Teflon Brothers "Eesti (On My Mind)"
Oh jumal, see on kohutavalt lollakas lugu. Aga kas seda saab tegelikult Teflon Brothersile ette heita? 1983. aastal valminud Juice Leskineni samanimeline originaallugu on täpselt sama debiilne ning seda laadapungi-meelsust on Teflon Brothers tegelikult suutnud ideaalselt jäljendada. Kas meil sellist lugu vaja oli, selles ma pole päriselt kindel, aga vähemalt annab see hea põhjuse meenutada, milline roll oli Leskineni lool meie laulvas revolutsioonis. Ja noh, Teflon Brothers liitus selle loo saatel Universal Music Eestiga, eks saab näha, äkki tuleb sealt ka mõni päriselt hea lugu...
Tohohh, ma olen siin ülevaadetes korduvalt ka jonas.f.k ingliskeelset loomingut kiitnud, aga tundub, et ta tõeline potentsiaal on tänaseni varjul olnud. Värske bänd SUVE, kus Jonas Kaarnamets laulab eesti keeles, on üks põnevamaid asju Eesti muusikas sel aastal: siin on olemas see sama pisut nilbe, kuid mõnusalt laisk ja kodune essents, tänu millele Seltskond Pargis on võib-olla kõige ägedam noor kodumaine bänd. Võinuks isegi oma mütsi ära süüa, et siin laulabki tegelikult oma maneerliku ja meela häälega hoopis Hyrr, aga näed siis, Jonases oli samasugune hurmur peidus. Suvefestivalide kavad on paljuski juba välja kuulutatud, aga oleks patt, kui viimasel hetkel ei lisataks sinna SUVE. Algava suve (SUVE, noh!) taustamuusika, kindla peale.
Pluuto "Tal ei istu (feat. Ares)"
Ei möödu vist enam nädalatki, kui ei ilmuks mõnd Eesti ja Soome koostöölugu, olgu see siis põhjanaabrite vokalistide või produtsentide kaudu. Ma ei ole tegelikult tänaseni kindel, kas see sild meie muusikakultuuride vahel ka päriselt töötab või on see ainult plaadifirmade mugav koostööprojekt, Pluuto värske singli "Tal ei istu" puhul sulanduvad aga Soome ja Eesti tõepoolest kokku. Kui lugu esmakordselt mängis, siis ei saanud ma isegi päriselt aru, kas see keel, milles lauldakse, on päriselt olemas, või need on lihtsalt häälutused, suvalised häälikud rütmi järgi elama pandud. Aga tõesti mõnus magamistoa-RnB, meeldejääva atmosfääri ja tiheda produktsiooniga.
Huvitav on kuulata, et kui kümmekond aastat tagasi tundus Purity Ring meeletult novaatorlik, täiesti hullumeelse saundiga eksperimentaalprojekt, siis maailm on neist tänaseks ette jõudnud. Purity Ringi värske lühialbum "Grapes" kõlab kui küllalt vagur hüperpop, siin ei ole enam mingit šokki, ma võiks sellist muusikat isegi oma vanaemale mängida. Ei suudagi päriselt otsustada, kas see on hea või halb: mõneti on lugu "Watersong" igati sümpaatne, sündilainetes hõljuv tulevikupop, aga ühtki nurka, kust päriselt kinni haarata, ikkagi pole. Sama kiiresti, kui see lugu tuleb, on ta ka kadunud, alles jääb vaid õhkõrn mälestusetolm.
Rõõm näha, et Jungle on täpselt suve hakul värske muusikaga välja tulnud, sest nende looming sobibki minu arust ennekõike just soojadesse suvepäevadesse. Ka singlist "Good Times" kiirgab päikest ja peatamatut energiat, see on tõesti ilusate aegade muusika, rõkkav ja rõõmsameelne. Enneolematult joviaalne kappamine, millele on raske vastu panna. Olen seda varemgi mõelnud, et Jungle meenutab tegelikult Ouud: mõlemad suudavad luua ülimalt detailirohke helimaailma, kuhu kuulaja võib lihtsalt uppuda.
Kuigi San Hani värskel albumil "Memo" on ka lõbusalt vetruvat, justkui plastiliinist kosmosepoppi, siis plaadi tipphetk on pisut tumedam-kõledam "Tähed". Siingi on olemas kõik see, mis San Hanit seni iseloomustanud on: mutantlik, iga fraasi järel muunduv vokaal ja veiderdavad süntesaatorid, mis ei taha seisma jääda, nad meenutavad otsekui tarretist, mis lödiseb-võdiseb laisalt edasi-tagasi. Sinna peale on Metabora aga kallanud veel ohtralt täiesti pöörast hüperpopi glasuuri, kus on üht-teist nii eurodisco'st kui ka trance'ist. Ma usun, et PC Music oleks sellise loo (ja ka sellise plaadi!) üle õnnelik!
Kuula kõiki lugusid: