Nädala parimad lood | Fred again.., Jamie xx, Borm Bubu, Bedwetters jt
Huvitaval kombel oli suurem osa möödunud nädalal ilmunud põnevamast muusikast moel või teisel seotud reiviga: küll vaadati vanu tantsumuusika motiive uue nurga alt, küll prooviti neile veel paar vinti peale keerata. Aga neile, kes tantsida ei viitsi, on ka pehmemat heljumist.
Fred again.. "Danielle (smile on my face)"
Mõneti teeb Fred again.. kogu aeg sama lugu, tema produktsioonid on üksteisele äravahetamiseni sarnased: seal on sügavat melanhooliat, mis seisab aga alati silmitsi reivinostalgiaga. Pisarad ööklubis, tantsid ja nutad. Aga selle muudab imetlusväärseks, kui vaba käega need lood sünnivad, seal ei ole tihedat raskepärast produktsiooni, vaid need voolavad kuidagi iseenesest, leiavad ise oma tee, kuhu ja kuidas minna.
Little Dragon "Peace (feat. Stefan Sandberg)"
Kes on Stefan Sandberg? Pole õrna aimugi, aga koos temaga valminud lugu "Peace" on Little Dragoni diskograafia üks põnevamaid ja samas eriskummalisemaid lugusid. Siin on korraga koos palju asju, kuid neid kõiki on puistatud kui tuhksuhkrut: võib aimata midagi afropop'ist, ambient house'ist ja mõistagi neile omasest tantsupopist, kuid see kõik on kuidagi rauge ja laisk. Ka Yukimi Nagano laulab nii, nagu ta ei viitsikski suud eriti lahti teha, lihtsalt mõmiseb vaikselt.
Kuidagi imelik on mõelda, et Jamie xx-i debüütalbumist "In Colour" on tänaseks möödas juba seitse aastat. Kahjuks ei ole ta vahepealse aja jooksul just midagi ülemäära säravat teinud, kui välja arvata tänavune aasta: tema produktsioon pani särama Oliver Simi soolodebüüdi ning lugu "Let's Do It Again" on kahtlemata üks selle suve hümne. Uus singel "Kill Dem" ei peta samuti ootusi, kuna see on omamoodi tagasivaade Jamie karjäärile: ta võtab taas algosadeks lahti reivimotiivid ja paneb neist kokku ilmeksimatult jamiexxiliku tantsumosaiigi.
Elkka "I Just Want To Love You"
Briti tantsumuusika uue laine tegijate hulgast on Elkka kahtlemata üks põnevamaid ning oma uue looga "I Just Want To Love You" ei peta ta ootuseid. Siin on vähem reivi ja rohkem sillerdavat elektroonikat, mis on meeldivalt õhku täis ja hõljub õrnalt pilvepiiril. Selle loo mängib kuulajale kätte just produktsioon: kõik elemendid on nii tihedalt ilusaks tervikuks kokku sulatatud, et seda võib tõepoolest nimetada armastuslooks. Aga vajadusel saab tantsida ka, siin on hillitsetud, ent nakkavat hoogu, mis kisub vägisi kaasa.
Hagop Tchaparian "Right to Riot"
Tantsumuusika, mille peale ei hakka inimesed mitte lihtsalt tantsima, vaid klubil lendab katus pealt ja seinad kukuvad ümber. Briti-Armeenia produtsent Hagop Tchaparian, kelle haaras Four Tet oma plaadifirma Text kaitsva tiiva alla, võtab oma värske singli "Right to Riot" aluseks maailmamuusika: täiesti sõgedad trummid ja vilised-pinisevad pasunad, mis ajavad esmapilgul isegi juhtme kokku. Oot, misasja ma nüüd kuulan? Aga siis annab Tchaparian kuulajale jalaga tagumikku ja paneb taustale põrutama hullu techno-nätaka, mis ei jäta mingit kahtlust: see on tantsupomm, mida tuleb tarbida mõõdukalt.
Eesti muusikas toimub palju asju, mida võib kaude ette aimata, aga muusikaajakirjanikuna teevad rõõmsaks need hetked, kui juhtub midagi täiesti ootamatut. Ja just midagi sellist on Vaiko Epliku poja Villemi debüütalbum artistinime Borm Bubu nime alt, mis ilmus tema isa plaadifirma Mortimer Snerd alt. Album "Code Brown" on täiesti pöörane, lollakas ja üdini ebanormaalne: seal on midagi Rage Againt The Machine'ist, lo-fi pop'ist a la Ariel Pink, magamistoapungist, doom metal'ist ja jazz fusion'ist. Täiesti nõder, aga samas ülimega. Rohkem selliseid hulluseid, palun!
Viis aastat on tulnud Kelela uut muusikat oodata ja võinuks ju arvata, et esimese singlina viskab ta kuulajate ette kohe banger'i, mille poolest teda seni ka tunneme. Aga ta läks hoopis vastupidises suunas: "Washed Away" on ambientne ja hõljuv R&B-ballaad, mis tundub esmapilgul sihitult ekslevat, kuid tegelikult hoiab Kelela lummav vokaal meid lõpuni fookuses. Produktsiooni meistriklass, mille põhjal on isegi raske aimata, kuhu Kelela nüüd edasi liigub, aga on selgelt näha, et nende aastatega on ta kõvasti kasvanud ja arenenud.
Üritan siia valikusse alati pista ka midagi lihtsamat, aga samavõrd ilusat. Londoni produtsentide duo Dusky tegi aastaid sirgjoonelist house'i, kuid mida lugu edasi, seda nüansirohkemaks nende saund läheb. Värske singel "Lonely Dulcimer" vaatab tagasi kuldaja UK garage'i poole, kuid samas ei soovi nostalgialainetel purjetada. Taustal tuksuvad trummid on meile tuttavad, kuid sinna peale on laotud kihiti uut ja värsket, alates sulnist naisvokaalist, lõpetades sügavate bassivooludega.
Lugu läheb käima ja eikuskilt ilmuvad tossumasinad, mis löövad ruumi sekunditega halli vinet täis. Ja kuskilt kaugelt eemalt paistab Eliann Tulve, kes samavõrd uduse vokaaliga meid vaikselt võrgutab. Kohati tundub, et oleme tänaseks Holy Motorsi tüüpmotiividega – alates neo-kantri meeleolust, lõpetades uimase ja veninva tempoga – juba nii harjunud, et nad mõjuvad iseenda paroodiana. Aga nende puhul tuleb arvestada üht: see muusika nõuab õiget aega ja kohta, ja kui see hetk on käes, siis hakkab see päriselt tööle. Minu jaoks näiteks nõudis "Superstar" üht halli ja sombust hilissuvist päeva, ja lugu jõudiski nagu võluväel kohale.
Bedwetters "Hateology (Calling Me Out)"
Kas ma ootasin uut Bedwettersit? Muidugi mitte, nad eksisteerisid väga konkreetses ajas ja ruumis, poleks eales arvanud, et mul nendega 2022. aastal midagi peale hakata on. Aga võta näpust: Joosep Järvesaar on nii nutikas produtsent, et suudab ka Bedwettersi ilma igasuguse valehäbi ja tüütu nostalgiavarjundita tänasesse päeva tõsta. Lihtne ja suhkruvatine popmuusika, mis on samas nii siiras ja hästi kirjutatud, et surub end vägisi naha alla.
Kuula kõiki lugusid:
