Nädala parimad lood | Bert On Beats, Popidiot, SZA, Brockhampton jt
Tundub, et aasta lõpp läheneb ning uue muusika laviin hakkab ka vaikselt maha rahunema. Aga see ei tähenda, et täiesti tühjade pihkudega jääksime: sel korral mitu väga head pärli Eestist ja lummavat kraami ka kõikjalt mujalt.
Jorja Smith "Rose Rouge (Joy Orbison Remix)"
Rõõm näha, et Jorja Smithi üks parimaid lugusid, mõni aasta tagasi ilmunud uusversioon St. Germaini "Rose Rouge'ist" on saanud värske glasuuri. Ja kui värvikirev see glasuur on! Seal segunevad UK funky, pehme amapiano ning vati sisse topitud dubstep. Imeilus.
Cakes da Killa "Ball And Chain"
Eks Cakes da Killa loomingus on ikka hetki, kus ta kaldub korra rohkem house'i ja siis jälle rohkem hip-hop'i poole, kuid tema värske albumi "Svengali" tipphetk "Ball and Chain" on täiesti uus suund tema loomingus: siin on olemas kõik see, mis teda defineerib, kuid see on kuidagi pahupidi pööratud ja kokku sulatatud, millest tuleb kokku üks selle aasta parimaid (potentsiaalseid) pophitte. Oleks vaid moodne raadiopop selline, siis vist midagi peale raadio ei kuulakski...
Aeg-ajalt unustan ära, miks mulle SZA ikkagi nii väga korda läheb, sest paberil tundub ta turvaline-tavaline nn seksi-RnB esindaja, kuid värske singel "Shirt" lükkab kõik need eelarvamused ümber: siin on milligrammi täpsusega välja kaalutud produktsioon ning mosaiikne biit, mille peale ta valab oma pehmet ning sulnist vokaalset kulda.
Hip-house'i pioneer Galcher Lustwerk on tagasi ning teeb paljuski seda, mida on alati teinud. Aga ta on üks neid artiste, kes on oma muusikalise mudeli nii täpselt tööle pannud, et võikski vabalt iga paari nädala tagant mõne äravahetamiseni sarnase loo välja anda ja ma oleksin ikka õnnelik. "Put On" nõrgub cool'ist ja swag'ist, see on lugu kõigile neile, kes ei viitsi reede õhtul peole minna, aga tahavad ka suletud silmadega diivanil õõtsudes ette kujutada, et elu ei kihuta neist päriselt mööda.
Bert On Beats "Bugs Noise (feat. Gogdog)"
Tundub, et see Bert on Beatsi nn numbrialbumite sari läheb üha paremaks ning värske "SEVEN" võiks juba vabalt pälvida tähelepanu ka rahvusvahelises muusikapressis. Plaadi tipphetk on aga deformeeruv, muunduv ja väänduv "Bugs Noise": koos Gogdogiga valminud pala ei jää hetkekski seisma, isegi siis, kui pulseeriv krõbe techno-biit, toimuvad seal mingid väiksemad tõusud ja mõõnad, loo viimane kolmandik kaldub aga täiesti ootamatut suunas, kuhugi kosmose new wave'i mängumaale. Misasi on üldse kosmose new wave, küsite? Nüüd saate teada.
Viimastes Gorillaze singlitest on olnud palju stiihiat ja hullust. Värske singel "Baby Queen" on aga igati turgutav ja pehme sõit tähtede vahel, kergelt kosmilise varjundiga sündipop, mis nende mahuka diskograafia seisukohalt on ehk isegi tühine, kuid praegusel hetkel tundub see parim võimalik lugu, mida võiksime tahta. See lugu ronib külje alla ja ütleb: kõik on tegelikult hästi, ära muretse. Vahel sellest piisabki.
Esimene amps Brockhamptoni peagi ilmuvalt albumilt, pärast mida pakivad nad asjad kokku ja lahkuvad areenilt. Ja mida siis sealt plaadilt oodata võib? "Big Pussy" on korraga hoogne spirituaal-jazz, paugutav kütteräpp ja lummavalt meloodiline salongi hip-hop. Värske singel ei mõjugi niivõrd tervikliku loona kui pigem sekserina, mis annab õrnalt aimu sellest hullusest, mida nad plaadil tegema hakkavad. Elame-näeme.
Jüri Pootsmann "Suveööde unetus"
Kogu oma senise karjääri on Jüri Pootsmann kõndinud pidevalt kitši piiril: ta ei karda olla pisut totakas ja pehme, samuti ei häbene ta lihtsat ja sirgjoonelist raadiopoppi. Aga samal ajal ei saa teda taandada suvaliseks raadiosüldiks, Pootsmanni loomingus – nagu ka värskes singlis – on alati jõuline autoripositsioon, selge nägemus tervikust, vaade maailmale läbi 80ndate kirkavärviliste prillide. Ja mis kõige olulisem: keset süvasügist ilmus suvehitt, mis loodetavasti peletab mõne vihmapilve minema.
Praegusel kriiside ajastul mõjub Popidioti naiivne süntpop otsekui palsam hingele! "Life in Rainbows" jätkab sealt, kus bändi tegemised viis-kuus aastat tagasi pooleli jäid: nad ei üritagi 21. sajandiga dialoogi astuda, vaid vaatavad ilma häbitundeta new wave'i legendide poole ja purjetavad nende tuules ilusamasse homsesse.
Babyfather "1471 (feat. Tirzah)"
Vahel jääb tunne, et Dean Blunt meelega õrritab kuulajaid. Tema lood on justkui lühikesed ja suvalised killud, kistud välja suuremast tervikust ja siis kuidagi muuseas välja antud. Või isegi kogemata välja antud, jääb mulje, et seal on lõplik produktsioon tegemata, mõned kruvid ja mutrid logisevad ja kõik nurgad ei ole maha lihvitud. Aga just see ongi nende lugude võlu: ka "1471" koos Tirzah'ga ei jõua väsitama hakata, vaid näitab end korraks ja kaob siis sama kiirelt. Outsider pop parimas vormis.
Kuula kõiki lugusid:
