Nädala parimad lood | Vaiko Eplik, Mart Avi, Rosalia, Slowthai jt
Jaanuar on märkamatult mööda tuhisenud ning kui väike vahekokkuvõte teha, siis ilmus vähemalt paar-kolm albumit ning terve pinutäis singleid, millest räägime kogu aasta jooksul veel palju. Selle nädala eklektilises valikus aga 50 lugu, mille seal palju Eesti asju, aga ka tantsu, psühhedeeliat ning häbitut pop'i.
Vaiko Epliku uue albumi "Klišeed" võtmeidee – tema võimalikult vaikoepliklikku muusikat – võib ju näida tühine ja mittemidagiütlev, aga kuulake "Musta maagiat"! See on tõesti kvintessents Eplikust, armastuskiri iseendale, ühtpidi imelihtne, aga teisalt oma naiivses siiruses ka erakordselt lummav. Mind viib see lugu tagasi Epliku neljanda albumi aega, siin on sarnast pehmet nukrust ja kevadeigatsust, ootust, millal tärkab jälle rohi, päevad lähevad pikemaks ja päike soojendab esmakordselt palet. Jääb üle vaid loota, et kogu album on nii häid lugusid täis...
Erki Pärnoja "Lageda taeva all"
Juba oma debüütalbumit müüs Erki Pärnoja 2015. aastal sõnadega, et see on filmimuusika ilma filmita, ja ega väga palju pole vahepealse ajaga muutunud. Ei-ei, Pärnoja ei ole mingi stagneerunud muusik, kes rühib edasi-tagasi samade vagude vahel, vaid teda huvitavalt lihtsalt muusikaliselt samad ideed, mida ta siis vähehaaval üha suuremaks kasvatab. Värske singel "Lageda taeva all" on enneolematult visuaalne, või õigemini, ta on isegi üks samm piltidest kaugemal: Pärnoja kisub kuskilt kaugest lapsepõlvest välja hetki ja emotsioone, mille pildid on mälust juba kadunud, aga tunded, lõhnad, maitsed ja hääled on veel olemas.
Ballaadid ei ole minu veregrupp, no üldse ei ole, aga Rosalia teab mingi salaretsepti! Ta oskab kuidagi keerata kokku mingi veidralt lummava segu hüperpopist, tantsumuusikast ja ballaadidest, tänu millele olen esimeste sekunditega lummatuna tema konksu otsas. Huvitav on ka jälgida, kuidas ta oma loomingus siksakitab pidevalt ühest suunast teise: "Despecha" lubanuks oodata järgmist potentsiaalset suvehitti, aga "LLYLM" on pigem tüüne ja jahe, vaatamata sellele, et loo vundamendiks on endiselt flamenkorütmid. Ei jäägi muud üle kui endiselt tõdeda: Rosalia on meie aja kõige huvitavam popstaar.
Promotekstides räägitakse selle loost kui RnB'st, kuid kas Mart Avi muusikat on üldse kunagi saanud defineerida žanrite järgi? Tema loomingu vundament on müstika ja kui sa hakkad sinna mingeid silte külge kleepima, kaob saladuseloor ning kõik laguneb koos. Seega mina julgen ikkagi väita, et "Village Affairs" on puhas Mart Avi, täis äraspidist gruuvi, veiklevaid tilinaid-kulinaid ning mesimagusalt hirmutavat kümnehäälset ja -näolist vokaali. Ainult Mart Avi saab sellise loo teha, ei keegi teine Eestis ega maailmas. Lõpetame siis selle lahtiseletamise ja seletame hoopis kinni, paneme saladuseloori uuesti peale ja laseme end kanda sellel köitval müstikal.
Bonobo & Jacques Greene "Fold"
Erinevalt Mart Avist ei ole Bonobo ja Jacques Greene'i loomingus mingit saladust. Nende muusika on sirgjooneline, tõsi, artist seal taga jääb tänu sellele kohati isegi anonüümseks, kuid nende muusikaline identiteet on alati selgelt olemas, katsu sa Bonobo või Greene'i lugu kellegi teisega segamini ajada! Pole võimalik. Seetõttu on nende koostöösingel "Fold" ka igavalt huvitav – just täpselt paradoks, sest teadsime juba enne kuulamist, et see lugu kõlab just täpselt niimoodi, aga kui sa valdad niivõrd hästi chillout-tantsumuusika võtteid, siis paneb ka etteaimatav lugu skeptilised kuulajad vaikselt õõtsuma.
Eks kogu Slowthai karjääri võib vaadata vastuvoolu ujumisena: ta võinuks jääda mugavalt peesitama kuskile grime'i, drill'i või raadiosõbralikuma hip-hop'i mängumaale, aga kaugel sellest! Ta on kõiki neid näpuotsaga proovinud, aga igale katsetusele järgneb tema puhul kasvamine, lood valmiksidki otsekui jooksu pealt, teda ei huvita mitte vahepeatused, vaid omamoodi välkjäädvustused progressist. Värske singel "Selfish" vaataks otsekui briti jõmmipungi suunas, kuid siin on mingi defineerimatu stiihia: väliselt on ta justkui ekstravertne ja plahvatusohtlik, kuid sealt alt paistab kohati välja ikkagi puhtakujuline introvert.
Sam Smith "I'm Not Here To Make Friends (feat. Calvin Harris & Jessie Reyez)"
Võib vist öelda, et viimase nädala enim räägitud lugu? Jätaks need mõttetud ja täiesti pastakast imetud skandaalid kõrvale ja keskenduks muusikale, kohati tundub, et tahetakse ikka nimme kõigest muust rääkida. Aga tuleb tunnistada, et ega "I'm Not Here To Make Friends" pole ka just maailma kõige huvitavam lugu: Calvin Harise nilerodgerslik suvegruuv, mis veel mõned aastad tagasi murdis end kerge vaevaga edetabelite tippudesse, on praeguseks muutunud kuidagi tühjaks ka kõledaks. Midagi justkui valesti polegi, aga hinge on selle kõige taga üllatavalt vähe. Aga millega me võrdleme? Sam Smithi enda, khm, igavate power-ballaadide kõrval on värske lugu muidugi igati positiivne ilming...
Lil Yachty "Running Out Of Time"
Julgesin praegu kuskil kihlveokontorites täitsa mitu eurot selle peale panna, et tänavu detsembris räägime jälle Lil Yachty albumist, sest see figureerib aastalõputabelite esikümnetes. Muidugi-muidugi, Lil Yachty on juba aastaid melomaanide sala- või täiesti mittesalalemmik olnud, kuid uue albumiga "Let's Start Here" kaugeneb ta hip-hop'ist, aga ei võta mitte kindlat uut suunda, vaid põrutab korraga idasse, läände, põhja ja lõunasse, vaat et isegi kirdesse ja kagusse samavõrd. Siin on nii pehmet raadiopopi – mida esindab hästi "Running Out Of Time" – kui ka ka psühhedeeliat, neo-soul'i ja isegi õhulist proget. Eklektika ei ole aga mitte arutu rähklemine, vaid tugevalt läbitunnetatud ja põhjendatud, seega olge valmis Lil Yachty'st veel palju kuulma!
Nädala tantsupärl. Briti techno-produtsent Surgeon avaldas üle viie aasta uut muusikat ning siit on kuulda, et seda materjali on kaua küpsetatud ning vaikselt kiht-kihi haaval kokku laotud. Loo "Oak Bank" südames on jõuline angaari-techno energia, kuid Surgeon ei lase sellel hetkekski lugu üle võtta. Põksuvale biidile vaatamata ei saa loost suvaline funktsionaalne paugutamine, vaid see on ikkagi peene pintsliga maalitud autorielektroonika, kus on tõusulained kõrvuti võimestavate hingetõmbehetkedega. Produktsiooni meistriklass, mis näitab, kui lihtsate vahenditega saab parimat tantsumuusikat tegelikult teha.
Tundub, et Yves Tumor on taas tegemas läbi transformatsiooni: ambient'ist industriaal-gooti-psühedeelpopi juurde jõudis ta täiesti ootamatult, nüüd aga paistab, et plahvatusohtlikkus ja käredus on tema muusikat vaikselt hääbumas ning asemele tuleb rafineeritum ja funky'm kõlapilt. Veel veidi edasi ning varsti kuuleme Miley Cyruse kõrval kõigist maailma raadiojaamast Yves Tumori muusikat, "Echolalia" vääriks tegelikult vabalt juba suuremat-laiemat auditooriumit.
Kuula kõiki lugusid:
