Nädala parimad lood | Majorlilkween, Mingo Rajandi, Young Fathers, Peter Gabriel jt
Nädalad pole vennad ja seetõttu sai seekordne ülevaade ka eelmisest nädalast pisut ahtam, aga seda pigem kvantiteedi, mitte kvaliteedi osas. 30 loo seas on ikkagi kaleidoskoopset popmuusikat, hullveidrat elektroonikat ja kaks täiesti eriilmeliselt, aga siiski suurepärast kodumaist pärli.
Debby Friday "I Got It (feat. Unas)"
Sellist energiat, mida Debby Friday muusika igast sekundist paiskab, oligi popmuusikasse vaja. Oot-oot-oot, popmuusikasse?! See on põhjendatud küsimus, et kas see higine klubinätakas, mis loost "I Got It" vastu vaatab, on osa 2023. aasta popreaalsusest, aga tegelikult on küll, vägagi on. Mõneti on see lugu ka igati loogiline jätk sellele, mida Beyoncé oma albumil "Renaissance" alustas...
Mõni nädal tagasi sai Fort Romeau singli "Be With U" näitel tõdetud, et ambitsioonikat deep house'i on liiga vähe, aga sama võib tegelikult öelda ka UK garage'i kohta. Seda tehakse aasta-aastalt üha rohkem ning mulle žanri suure austajana läheb see kõik rohkem kui korda, aga UKG supergrupi TQD (ehk siis Royal-T, DJ Q ja Flava D) värske singel "Break It Down" on just selline reivipomm, mis võiks sarnaselt "B.O.T.A'le" tormata nii edetabelite kui ka rahva ööklubides hulluks ajada.
Kui võib tunduda veider, et kuidas sobitub Debby Friday popmuusika tervikpilti, siis näide on ju kohe siit samast võtta: pop-jungle'i (jah, ma kasutan häbitult sellist žanrinimetust!) novaator Nia Archives oli möödunud aasta üks räägitumaid nimesid ning mitte ainult kitsastes ringkondades, vaid ka laiemate masside seas. Värske singel "Conveniency" ei üllata, aga kui sa oled leiutanud vastupandamatute hittide valemi – Nia Archivesi kataloogis pole ühtki möödalaskmist –, siis ei peagi üllatama, vaid jätkama just sellega, milles kõige parem oled.
Uut jungle'it veel, nüüd küll tumedamast ja underground'imast otsast. Mind hämmastab alati Coco Bryce'i (ja ka mitmete teiste post-jungle produtsentide) produktiivsus: jääb mulje, et tüübid istuvad hommikust õhtuni ja ööst hommikuni stuudios ja lasevad sealt lihtsalt puhast kulda nagu konveierlindil välja. No võtke kasvõi "Night Safari", pealtnäha täiesti juhuslik pala Bryce'i värskelt topeltsinglilt, aga see on nii peene käega kokku õmmeldud: trummid tantsivad mängleva kergusega ning võivad pöörduda õhulisest heljumisest tigeda lammutamiseni millisekunditega. Jungle elab, ja kuidas veel!
Mind ajab Young Fathersi muusika alati segadusse: nad on huligaansed ja täiesti pöörased, juba albumilt kuulates kujutan ette, kuidas nad stuudios pööraselt seda muusikat läbi elasid, aga huligaansusele vaatamata on nende muusika ebaloogiliselt ilus! Või õigemini, see on nii täpselt doseeritud, et ei mõju hetkekski arutu rapsimise ja suvalise rähklemisena, vaid kõige ideaalsema popmuusikana. Kuigi rohkem on see isegi tantsumuusika, mingi hästi arhailine, aga kümme-sada-tuhat korda võimsam variatsioon house'ist. Kuulake ise, ja mitte ainult seda üht lugu "Drum" – mis on küll kahtlemata üks selle aasta parimaid kõrveusse –, vaid kogu albumit "Heavy Heavy", mis saab ilmselt figureerima ka aastalõputabelites.
RIP Swirl "Let's Make Out (feat. Ydegirl)"
Miskipärast meenutab nii RIP Swirli värske lugu "Let's Make Out" kui ka tema mullu ilmunud album "Blurry" unenägu, või õigemini muusikat, mida mäletame häguselt mõnest unenäost. Kõik on kuidagi hägune – noh, nagu plaadi nimigi ütles, blurry – ja ilma selgete piirjoonteta, ajastud sulavad üheks, žanrid on üksteisest eristamatud, aga see kõik on lihtsalt väga-väga ilus. Ega "Let's Make Out" pole maailma parim lugu, aga see emotsioon, mille sealt saame, jääb meelde ja saadab meid veel pikalt.
Ohoh, Majorlilkween on ka "Tony Hawk Pro Skateri" muusikat tegema hakanud! Kui RIP Swirli nostalgiaudu 00ndatest on abstraktne ja räägib pigem kujundite keeles, siis "Karma" lööb ukse jalaga lahti ja juba esimese kümne sekundiga teame täpselt, mida sealt saame. Siin on pop punk'i ja nullindate nätsukommipopi, kõik nupud on põhja keeratud ja see kõlab uskumatult autentselt ja heas mõttes mitte-eestlaslikult. Pange mõni tollaegne chick flick käima ja kujutage ette: see lugu sobiks sinna ju valatult!
Muusikat valentinipäevaks! Ma ei oska seda kuidagi ratsionaalselt selgitada, aga Jordaania päritolu produtsendi Toumba loos "Identity Crisis", mis pärit tema Hessle Audio alt ilmunud dünaamiliselt ja tõeliselt rikkalikult EP-lt "Petals", on midagi veidralt romantilist. Pealtnäha on sealt lihtsalt palju murtud rütme, kosmilisi krooksumisi ja teispoolsusest pärit trummisaunde, aga ta paneb neist kokku neist kokku nii ilusa terviku, et vabalt võiks nende saatel mulli juua, maasikaid süüa ja rahvusvahelist imaluse, khm, armastusepäeva tähistada.
Võta näpust, Tricky on uue singli avaldanud, mis kõlab täitsa tema kuldaja moodi. Ikka eriti hea kraam! Selle teadmisega võiks selle loo täiesti vabalt mööda lasta, aga ei-ei, see on tõesti Peter Gabriel, see sama Pink Floydi Peter Gabriel, kes teeb nüüd siin ja praegu mõnusalt tumedat, aga kaasahaaravat trip hop'i. Kui keegi mulle sellest räägiks, kõlaks see muidugi täiesti napakalt, kuid see on tõesti päriselt olemas ning kinnitab, et Peter Gabriel pole mugavalt diivanile lösutama jäänud, vaid eksperimenteerib ikka edasi.
Neli minutit, aga arenguid on rohkem kui mõnel albumil kokku. Mingo Rajandi albumi "Elajannad" lugu "It Strikes" algab vaikse ja ilusa sõrmitsemisega, aga kontrabass pühib selle ilu kiirelt minema. See asendub doom'iliku raskusega, mis kasvab õige pea sisse peatamatuks stiihiaks, muusikaliseks paranoiaks, kohati kakofoonneseks, kohati lihtsalt häirivalt jõuliseks, kohati otsekui füüsiliseks. Ja selle kaose keskelt paistavad järsku välja Aafrika kõrberoki rütmid. Mis toimub? Kas see on jazz? Või mingi abstraktne kaasaegne klassikaline muusika? Või siis rock 2023. aasta moodi? Või 2123. aasta moodi? Ei tea ja ei tahagi teada, parem naudime lihtsalt seda müstikat.
Kuula kõiki lugusid:
